Lumehelbekestest

Kontekstiväiselt suuresti ja ega ei õnnestunudki tuvastada, kes selle Alexei Savrasovi maaliga sedasi tegi, aga selles on nii palju kevadet, et... et et ...

Hommikul kell kaheksa pargis, vastamisi seisavad tüdruk... st, isegi mitte tüdruk, kaunis ilmutus pigem, lampassidega deressipüksid ja õrnroosa sall (nagu kevadeti ikka, terve linn on neid täis, tüdrukuid - kergeid ja heledaid, pikajuukselisi särasilmi. Ja aru ma ei saa, miks mulle peeglist mingit keedetud brokolit näidatakse) ja siledakarvaline taks.
 Kui ma nüüd õigesti aru sain, seisnes konflikt selles, et taks ei soovinud oma käppadele edasi minna. Ta ootas, et teda kantakse.
Taksid on mu meelest ainukesed koerad, kelles leidub nii kirjeldamatut jäärapäisust kui ka siirast ja südant liigutavad mõistmatust: miks mina, lumehelbeke, pean seda üldse nägema.
Nii ka täna hommikul: taks seisis keset teed, käpad tugevasti maas, kergelt värelev koon kaugusesse pööratud.
 - Taki, tule nüüd! - meelitas tüdruk. - Vaata, kõik koerad kõnnivad ise!
 Lähedal lombis paterdav puudel ajas selja sirgu. Taks surus sõrad tugevamini asfaldisse.
 - Tead sa, Cornelius Tacitus, oled ikka esmaklassiline tropp, - ütles kaunis ilmutus, haaras taksi kaenlasse ja marssis minema.
---
Aga mul oli kass haige. Ligi nädal aega oli loid ega söönud midagi. Põhjust ei saanudki teada, ussirohtu ja vitamiine ja täna oli juba täitsa kassi nägu ja tegu. Huh. Edaspidi ainult apteegitoidul.