Dan Simmons "Song of Kali"

Tsiviliseeritid lääne inimese elu tsiviliseeritud lääne riigis, eriti omades rahakottis tsiviliseeritud hulgal rahalisi vahendeid, on mõnus ja mõnikord isegi igav. Siis võtab tsiviliseeritud lääne inimene kätte ja reisib mõnesse vähem tsiviliseeritud riiki. Mõnel eriti ekstreemsel juhul isegi riiki, kus tsiviliseerituse all mõeldakse hoopis midagi muud, kui mõtleb tsiviliseeritud lääne inimene. Õnneks enamasti on tsiviliseeritud lääne inimesel võimalik ka keset kõige suuremat tsiviliseerimatust loovutada mõningane hulk raha ja peatuda selle eest puhtas igati läänelikus (tsiviliseeritud) hotellis.
Ja siis võib puhkus alata,  kukrumi ja šafrani lõhnalised road ja silmi põletavalt eredad sarid (ei maksa peaaegu midagi!). Rikšad - oo, kui huvitav, mõtle - inimene hobu eest! Küll on lugu, kas sa näed -  elavad papist onnides! Ja räägitakse, et nad ohverdavad inimesi! Uh, milline eksootika!

Tõeline kurjus on inetu, õudne ja vastik. On hirmus, valus, haisev ja kehavedelike sisaldav. See on siis, kui surnukuuri lasteosakond on täis ning väikesed kehad, kellest keegi puudust ei tunne,  on kogutud tühermaale hunnikusse. Siis, kui naine saab keset tänavat surmava elektrilöögi ning lähedal asuva kohviku külastajad vaid irvitavad selle üle jätkates tee joomist. Siis, kui igivana sekti liikmed nülivad elusaid inimese. Kui prügi on nii palju, et selles saab ujuda ja isegi uppuda.

Kolgata (endine Calcutta) linn on saanud oma nime sünge ja verejanuli jumalanna Kali järgi. Jumalanna, kes on ilus, võrgutav ja kaval. Surmaga silmis ja piinavad juhatusega igas käes.

Kuid kas tsiviliseeritud lääne inimene seda teab? Võimalik. Kuid mõtleb, et see kõik juhtub nendega, kellegagi, kusagil seal, mitte aga temaga või tema lähedastega.

Ja eksib, muidugi mõista. Tsiviliseeritud lääne inimene on tihti nii enesekeskne ja rumal. Dante ei osanud uneski näha, millised põrgu ringid eksisteerivad siin, linnas, kus valitseb Kali.

Loos on ehk veidi klišeelikult kõlav, kuid siiski oluline tõetera. Kõik meie (teie/ nende) kurjad jumalad toituvad inimlikust vihast, vägivallast ja ükskõiksusest. Inimene on see, kes täidab nende aplaid magusaid. Selle eest pole võimalik põgeneda, et lennuki lennates ega kaunisse poeesiasse sukeldudes. Ainus võimalus sest pääseda, on muutuda puhtamaks ja paremaks. Inimeseks. Inimeseks. Siis kõngevad nad näljast kõik.

Hakkasin lugema kuidagi kogemata, huupi. Targad loterii blogis nt räägivad, et Simmonsil on veel palju toredaid raamatuid. Noh, hea. Ma juba peaaegu suudan end ulmesõbrana ette kujutada.
:)