kolmapäev, 27. veebruar 2019

Dan Simmons "Song of Kali"

Tsiviliseeritid lääne inimese elu tsiviliseeritud lääne riigis, eriti omades rahakottis tsiviliseeritud hulgal rahalisi vahendeid, on mõnus ja mõnikord isegi igav. Siis võtab tsiviliseeritud lääne inimene kätte ja reisib mõnesse vähem tsiviliseeritud riiki. Mõnel eriti ekstreemsel juhul isegi riiki, kus tsiviliseerituse all mõeldakse hoopis midagi muud, kui mõtleb tsiviliseeritud lääne inimene. Õnneks enamasti on tsiviliseeritud lääne inimesel võimalik ka keset kõige suuremat tsiviliseerimatust loovutada mõningane hulk raha ja peatuda selle eest puhtas igati läänelikus (tsiviliseeritud) hotellis.
Ja siis võib puhkus alata,  kukrumi ja šafrani lõhnalised road ja silmi põletavalt eredad sarid (ei maksa peaaegu midagi!). Rikšad - oo, kui huvitav, mõtle - inimene hobu eest! Küll on lugu, kas sa näed -  elavad papist onnides! Ja räägitakse, et nad ohverdavad inimesi! Uh, milline eksootika!

Tõeline kurjus on inetu, õudne ja vastik. On hirmus, valus, haisev ja kehavedelike sisaldav. See on siis, kui surnukuuri lasteosakond on täis ning väikesed kehad, kellest keegi puudust ei tunne,  on kogutud tühermaale hunnikusse. Siis, kui naine saab keset tänavat surmava elektrilöögi ning lähedal asuva kohviku külastajad vaid irvitavad selle üle jätkates tee joomist. Siis, kui igivana sekti liikmed nülivad elusaid inimese. Kui prügi on nii palju, et selles saab ujuda ja isegi uppuda.

Kolgata (endine Calcutta) linn on saanud oma nime sünge ja verejanuli jumalanna Kali järgi. Jumalanna, kes on ilus, võrgutav ja kaval. Surmaga silmis ja piinavad juhatusega igas käes.

Kuid kas tsiviliseeritud lääne inimene seda teab? Võimalik. Kuid mõtleb, et see kõik juhtub nendega, kellegagi, kusagil seal, mitte aga temaga või tema lähedastega.

Ja eksib, muidugi mõista. Tsiviliseeritud lääne inimene on tihti nii enesekeskne ja rumal. Dante ei osanud uneski näha, millised põrgu ringid eksisteerivad siin, linnas, kus valitseb Kali.

Loos on ehk veidi klišeelikult kõlav, kuid siiski oluline tõetera. Kõik meie (teie/ nende) kurjad jumalad toituvad inimlikust vihast, vägivallast ja ükskõiksusest. Inimene on see, kes täidab nende aplaid magusaid. Selle eest pole võimalik põgeneda, et lennuki lennates ega kaunisse poeesiasse sukeldudes. Ainus võimalus sest pääseda, on muutuda puhtamaks ja paremaks. Inimeseks. Inimeseks. Siis kõngevad nad näljast kõik.

Hakkasin lugema kuidagi kogemata, huupi. Targad loterii blogis nt räägivad, et Simmonsil on veel palju toredaid raamatuid. Noh, hea. Ma juba peaaegu suudan end ulmesõbrana ette kujutada.
:)

15 kommentaari:

  1. Jaa, Simmonsi Hyperioni saaga on väga haarav. Julgen soovitada.
    Ulmet on erinevat. Väga tehniline mulle ei sobi, selline, kus kirjeldatakse pool raamatut üksipulgi kuu peale lendava rakeri mootorit ja teine pool nämmutatakse sõjaväelisi käsuliine. Aga on ka teistsugust ulmet. Ursula LeGuin on ju ka ulmekirjanik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest on see puhtalt müüt, et "pool raamatut tehnikast ja teine võimustruktuurist" on teaduslikus fantastikas (science fiction) miski märgatav osa raamatutest. Rääkimata kogu ulmest.
      Näiteks... Ann Leckie. Võõras kultuur ruudus, aga...

      Kustuta
    2. Võimalik. Ma pole väga suure lugemusega, lihtsalt raamatukogus ulmekaid lapates on üht-teist liiga tehnilist silma jäänud. Veskimehe mingi asja vedasin koju ka, aga ma lihtsalt ei suutnud seda läbi närida.
      Kogu ulmest muidugi on see ülitehniline mikroskoopiline osa, ka Pratchett on ulmekirjanik ja tema tehnilised kirjeldused piirduvad kellakägude pesitsemiskommetega, Kuradi Lolli Johnsoni leiutistega ning sipelgapesast ja mesitarust ehitatud arvuti Hex-iga.

      Kustuta
    3. Mul on õnnestunud pikka aega kuidagi nii ära elada (seejuures elada raamatuid lugedes), et kõige ulmelisemaks loetud asjaks oli muinasjutt "Kaunitar ja Koletis" ja siis veel "Meister ja Margarita" ja piibel.
      Nii et ma ei oska hinnata :)
      Aga minu üllatuseks - on mitmesugust.

      Kustuta
    4. Lendav, no mis ei ole lugemust. Alati kui me raamatutest räägime, on sul kõik, mida mina lugeda plaanin, juba ammu loetud.
      :)

      Kustuta
    5. No kuidas võtta. Mina jällegi ei ole neid raamatuid lugenud, mida sa siin tutvustad :)

      Kustuta
  2. Ma ka ei armasta sellist ulmet, mida lugedes on metalli maitse kogu aeg suus 😀

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhm, mul hakkab juba üksi kosmoselaeva raamatu kaanel nägemisest aju kolisema.

      Kustuta
  3. Mulle on ulme ka täiesti vastunäidustatud. Aga ma olen alati seejuures mõelnud, et kas see tähendab piiratud mõtlemist ja madalat intelligentsust?

    VastaKustuta
  4. Ma veel arvasin varem, et imelikud on need, kes ulmet loevad. Aga millalgi tekkis ka väike kahtlus, et... äkki... Sest puha targad inimesed ju...
    Täna ma usun umbes nii, et maitse asi :)

    VastaKustuta
  5. Mingi sõnastusviga on. Varem ma arvasin, et...

    VastaKustuta
  6. Teen reklaami! (mitte endale): siin on üsna samal teemal ehk mis on hea kirjandus ja mis on ulma ja kas need kaks oma kattuvusalal on kuidagi teistsugused kui lihtsalt hea kirjandus või lihtsalt ulme: https://www.ulmeajakiri.ee/?artikkel-jutt-sisaldab-krahvi-ehk-vastuseks-joel-jansi-artiklile-repliik-patiromantika-kaitseks

    VastaKustuta
  7. Minu jaoks on ulme suurelt osalt sama, mis muinasjutud. Muinasjutud on mulle alati meeldinud. Ja ka paljud kunstmuinasjutud. Ulme ja muinasjuttude piirile jääb juba lapsepõlvest lemmik A. Vallikivi "Põhjanaela paine". Julgen soovitada. Mitte ühtki kosmoselaeva sealt ei leia :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures ma mõtlesin sama, et ulme ja muinasjutu piir on suht olematu. Ma küsin seda raamatut raamatukogust. Nüüd on uudishimu suur.

      Kustuta