Mõni aeg tagasi sain sõnumi, et pakiautomaadis on pakk. Mõtlesin mitu korda, enne kui järele läksin, sest tellinud justkui midagi polnud. Suur oli minu rõõm ja üllatus nähest pakil kirjastus "Helios" logo. Ja veel kord rõõmustasin siis kui avasin paki - Birk Rohelennu verivärske "Kuldne laps. Silva Stökeli lood II" (LINK) ja musta niidi rull koos nõelaga. Laps hakkas kohe õmblema, mul võttis aega natuke rohkem. Läksin raamatukokku ja tõin sealt Rohelennu "Mulli".
Birk Rohelend on mulle tuttav kirjanik, umbes kümme aastat tagasi (appi!) lugesin mõnuga raamatuid "Enesetapjad" ja "Minu sõraline sõber," lisaks olen lugenud luulet ja muid lühivorme. Nüüd lugesin "Kuldse lapse" ja "Mulli", mingil veidral põhjusel on mul "Sa pead suudlema Silvat", mis on Silva Stökeli lugude esimene raamat, lugemata jäänud. See muide ei sega "Kuldse lapse" lugemist, kuid viimane siiski tekitab soovi lugeda läbi ka esimene.
Silva Stökel on ajakirjanik ja (nüüd juba) kahte last kasvatav veidi väsinud ja rahu ihkav üksikema. Ta ei põle vaimustusest, kui kohaliku väikelinna politseiülem palub teda appi linnas aset leidnud ebatavaliselt võigast mõrva lahendama. Võideldes süümepiinadega otsustab Silva sel korral eeskätt oma lastele olemas olla, kuid kui taipab, et oht varitseb ka tema lapsi, tormab sedamaid sündmuste keerisesse.
Lugu on räägitud parimaid põhjamaise krimiklassika reegleid (kui selliseid on) järgides. Tekst veereb ladusalt. Dialoogid vahelduvad sisemonoloogidega, see lisab loole dimensioone. Samas, tekst on napp ja täpne, ei mingit niisama ilulemist - lehekülgi vahele jätta ei saa. Lugejaga mängitakse niidiotsi maha jättes, musti ja valgeid läbisegi. Ma elasin kaasa, spekuleerisin, eksisin ja põlesin uudishimust - no kes? Ja ma ei arvanudki ära enne, kui niit rullis lõppema hakkas.
Tegevuspaik on ausalt välja joonistatud. Juba üksi linna nimi - Omavere - nii oma ja nii verine! Ja olustik - hetkel ei meenu viiteid aastaajale, võimalik, et panen mööda, kuid kangastub umbes november - hämarus ja sudu, tänavavalgustuslambid ja vähevärviline mets. Natuke külm ja natuke kõhe.
Tegelaste galerii selle eest on värvikas. Igaüks on eriline oma erilise elukäiguga. Võib-olla kohati natuke lihtsustatud, kuid siiski usutavad. Midagi ei teki eikusagilt ega juhtu niisama. Põhjuslikud seosed (psühholoogilised, eluolulised) on hästi paigas ja nii tekitav silme ette elusad inimesed. Ja sellised, omad, tuttavad, me kõik oleme neid näinud. Jaan Martinson ütles suurepäraselt:
Eraldi tooks välja ühe raamatu peategelase, piirkonnavanem Paul Venderi sõnad:
Silva Stökel on ajakirjanik ja (nüüd juba) kahte last kasvatav veidi väsinud ja rahu ihkav üksikema. Ta ei põle vaimustusest, kui kohaliku väikelinna politseiülem palub teda appi linnas aset leidnud ebatavaliselt võigast mõrva lahendama. Võideldes süümepiinadega otsustab Silva sel korral eeskätt oma lastele olemas olla, kuid kui taipab, et oht varitseb ka tema lapsi, tormab sedamaid sündmuste keerisesse.
Lugu on räägitud parimaid põhjamaise krimiklassika reegleid (kui selliseid on) järgides. Tekst veereb ladusalt. Dialoogid vahelduvad sisemonoloogidega, see lisab loole dimensioone. Samas, tekst on napp ja täpne, ei mingit niisama ilulemist - lehekülgi vahele jätta ei saa. Lugejaga mängitakse niidiotsi maha jättes, musti ja valgeid läbisegi. Ma elasin kaasa, spekuleerisin, eksisin ja põlesin uudishimust - no kes? Ja ma ei arvanudki ära enne, kui niit rullis lõppema hakkas.
Tegevuspaik on ausalt välja joonistatud. Juba üksi linna nimi - Omavere - nii oma ja nii verine! Ja olustik - hetkel ei meenu viiteid aastaajale, võimalik, et panen mööda, kuid kangastub umbes november - hämarus ja sudu, tänavavalgustuslambid ja vähevärviline mets. Natuke külm ja natuke kõhe.
Tegelaste galerii selle eest on värvikas. Igaüks on eriline oma erilise elukäiguga. Võib-olla kohati natuke lihtsustatud, kuid siiski usutavad. Midagi ei teki eikusagilt ega juhtu niisama. Põhjuslikud seosed (psühholoogilised, eluolulised) on hästi paigas ja nii tekitav silme ette elusad inimesed. Ja sellised, omad, tuttavad, me kõik oleme neid näinud. Jaan Martinson ütles suurepäraselt:
Just see eestimaisus, meie inimesed – joodikud, kalevipojad- ja tütred, kunagistest nohikutest IT-miljonärid, korruptiivsed vallajuhid, lapsi vihkavad koolijuhid, kõrgklassidaamid, tavalised töörügajad, lahked vanaemad, maasoolne maarahvas, autistlikud lapsed, neid kantseldavad emad, pühapäevaisad...(LINK Päevalehe artiklile)
Eraldi tooks välja ühe raamatu peategelase, piirkonnavanem Paul Venderi sõnad:
Milline emade galerii...Tõesti, emasid on raamatus palju ja nad on väga erinevad. Emadus, emaks olemise teema jookseb jämeda punase niidina läbi kogu raamatu. Kui muidu liigitan raamatu kahtlusteta igati kvaliteetse meelelahutuse riiulisse, siis see teema on tõsine ja mõtlemapanev. Kõige rasvasem pluss seekordses plusside pikas reas.
Aitäh, "Helios" pakutud elamuse eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar