Mu süda on nii palju kordi kildudeks olnud, et olen loobunud selle kokku liimimisest. Nüüd kasutan patsikumme, tõmban kokku nagu vanasti rahapakke tõmmati. Samas, ega ma seda ei hoia ka enam nagu vanaemaaegset pärisklaasist kuusekuuli. Luban nüüd nii mõndagi, loobin õhku, et näha, kuidas killud päikesekiiri püüavad, ujutan allikates ja...
Töö- ja lapsevaba päev. Olen terve hommik teed joonud ja kirjutanud, veidraid (päriseluga mitte mingisugust seost omavaid) tekstikatkeid, millega nüüd ei teagi mis peale hakata. Väljas on sula, lähen jalutama.
Õhtul tahan filmi vaadata, ainult, et ei tea, millist. Praegu otsides leidsin hoopis vinge kaveri laulule "Bang Bang (My Baby Shot Me Down)".
Ma pole näinud ei "Kill Billi" ega "Bonnie ja Clyde`i".
Näis.
Ma olen mõlemat näinud. Ei jätnud erilist muljet kumbki, aint Pruudi elusalt matmise koht on ajus. Thelmat ja Louise*i ikka oled näinud =D ?
VastaKustutaaga see südameasi .... ohhhhhh-hhhh.
Ei ole seda ka näinud. Ma olen väike filmi vaataja. Ja mitte, et teab, mis põhjusel, vaid kinos käin pea alati lapsega ja see dikteerib valikud. Ja muul ajal, kuidagi, puudub harjumus. Mul on üks sõber, kellega me filmiõhtuid korraldame, palju aastaid juba. Aga üksinda olles enamasti mul lihtsalt ei tule sellist mõtet, et oh, vaataks filmi!
VastaKustutaAga eile vaatasin lõpuks hoopis "Bohemian Rhapsody" ära. Mulle meeldis, aga ei vaimustanud. Ma oleks oodanud suuremat pidu. Mingid peo tunnet enda sees peale filmi vaatamist. Selle asemel jäi tunne, et kohutavalt tsenseeritud.
A Thelma ja Louise on parem kui Kill Bill ja see ... Bonnie ja Clyde.
VastaKustutaPea meeles mõneks juhuks, kui jälle vaja on korraga meelelahutust ja klassika vaatamist ja hingekriipimist korraga =)
(Queeni osas ma olen lihtsalt nii die hard fänn, et ma ei olegi objektiivne.)
VastaKustuta