Ursula K. LeGuin "Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia“

 

Ma pole suurem asi ulme lugeja kuid kui, siis tihti meeldib. Ursula K. LeGuin „Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia“ (Goodreads aitas: tegemist on Haini tsükliesimese raamatuga) on vaimustav lugu/ analüüs erinevate ühiskonnakorralduste plussidest ja miinustest.

Ühel poolt on maailm nimega Urras, mis on tehnoloogilises plaanis kaasaegsest maailmast ees, kuid sotsiaalses plaanis meie mõistes maha jäänud, kuhugi nii umbes 19. sajandi lõppu, 20. sajandi päris algusesse. Haridus on üksnes meeste pärusmaa, naised on objektid ja kauplemise esemed, sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, rikaste üleolek vaeste üle jms.

Teiselt poolt maailm nimega Anarres. Anarhia kaldega kommunismi. Kõik on võrdsed oma õigustes, kõik võtavad võrdselt osa ühiskonna elust. Naised on vabastatud igasugu orjusest, sh meeste võimust nende üle, abielu instants on nõrgenenud, omandid ei ole olemas, riiki samuti mitte. Kõigi parameetrite järgi, anarreslaste endi jaoks eelkõige, on tegu ideaalse ühiskonnaga.

Aga on see siis nii?

Füüsikust doktor Sheveki ja tema perekonna silmade läbi näeme, et ühelgi majanduslikul ega poliitilisel jõul ei õnnestu võita inimloomust, millest nii või teisti nii üks kui teine maailm sõltuvad. Urraslased on jäänud kinni kuhugi sotsiaalsete vasturääkivuste sohhu ega suuda astuda sammugi edasi. Nende ühiskond on tupikus ja ainuke väljapääs tundub olevat läbi relvastatud konflikti. Samas, urralased on vabad oma individuaalses otsuses hea ja kurja üle, vabad ühiskonna survest. Vaatamata selle, et nende ühiskonnakorralduses on palju ilmselgeid puudusi, on selle liikmed vaimselt vabad.

Anarreslased püherdavad aga soovimatuses tunnistada oma ühiskonna mandumist. Delkareeritava tahte ja valiku vabadusega ühiskonnas varjatakse isiksuse ja indiviidi igakülgset maha surumist. Abielu institutsiooni kehtetus ja seksuaalkäitumise vabadus on viinud selleni, et inimestel ei teki isiklike, lähedasi suhteid.  Ideoloogilisel tasemel käib teisitimõtlejate täieulatuslik peks. Kõik on vabad, kuid keegi ei saa käituda nii, nagu tahab või vajalikuks peab.

Peategelane Shevek muutub kahe maailma vaheliseks sõnumitoojaks, lubades mööda minnes ka kolmandate ja neljandate maailmade esindajatel heita värske pilk anarreslaste ja urraslaste maailmadesse.

Astudes Sheveki kannul läbime Anarrese põlenud maa ja näeme, kuidas alguses suurepärasena paistnud idee moondub indiviidivaenulikuks. Seejärel näeme Urrasel, kuidas justkui mitte vaba ühiskonna liikmetel on võimalik toimida oma parima äranägemise järgi.

Shevek satub suurde segadusse, püüd mõista, mis siis ikkagi on inimesele parim, põrkub tihti tema religioossete (Odo õpetus) veendumustega. Shevek usub kuni lõpuni, et suudab olukorda muuta, jõuda mingi lahenduseni.

Mulle raamat väga meeldis. Eriti meeldis see, kui peenelt ja sügavuti on kirjanik osanud kirjeldanud isiksuse maha surumist ühiskonna poolt, mis kuulutab vendlust ja võrdsust, tahte- ja valikuvabadusi. Veel meeldis kirjaniku mõte (nii nagu mina aru sain), et ei abieluinstitutsiooni range kehtestamine ega selle kaotamine, ei tee õnnelikuks kõiki.  Odolased ei suutnud tagada täieliku vabadust ja võrdsust naistele vaatamata sellele, et nende elureeglid kirjutas naine. Kui traditsiooniliselt patriarhaalsel Urrasel piirasid naisi mehed, siis Anarresel tegi seda ühiskond.

Ühesõnaga, mõte sai otsa. Palju mõtlemisainet pakkuv, hästi kirjutatud raamat. 

Lähen nüüd tuba koristama, lubasin lapsele, et kui ma olen tubli ja teen kõik kodutööd ära enne, kui temaga muusikakooli minema pean, siis peale muusikakooli jõuame ehk mõnesse parki kabanossi piknikule (me nimetame seda sportimiseks) - ilm on nii hea lõhnaga.