Pühapäev, 11. august 2019

Timo Maran "Metsloomatruudus"

Mul pole elu sees õnnestunud kasvatada ilusaid astreid. Proovinud olen palju aga alati kiratsevad või räsib tuul ära või... Sel aastal on mul astreid nii palju, et võiks turule müüma minna. Kahtlustan, et nipp on ajastuses - külvan alati liiga hilja. Sel aastal said seemned paprikaga koos külvatud ja näed siis.

*
Timo Maran "Metsloomatruudus", ilus looduslähedane lembeluule. Või lembesugemetega loodusluule. Vahet ei ole vist. Igatahes väga august. Ja siis veel rebased, eks. Tundub, et ta on üks neist, kes näeb...
:)

Tulen su poole
mööda une ja
ärkveloleku piiri
nagu jälgi ajav rebane,
üks külg pimedas,
teine valges.
Tulen su poole,
et nuhutada su unistusi,
lugeda kokku tedretähed,
sattuda samale tänavanurgale,
jah, seda ma oskan,
otsida sind üles sellest
pimedast linnast,
leida sind sellest
hämarast ajast.
Suruda end su jalgade vastu
ja vaadata kurva
kiskjapilguga
otse su silmade sügavusse.
Linnarebased, libarebased
ja nende lihtne
metsloomatruudus.

**
Mulle meeldib see rahu, juua teed ja mõelda sinust
ilma mingi südamevärinata,
kire või kahetsuseta. Samas
tunda, kui lähedal sa oled.
Talvekülmusesse olen kirjutanud
su nime ja see jäi seisma
klaasjasse õhku, ootama uusi
kevadeid ja kohtumisi.
Nii vabastav on mõelda sulle
siin aeglases lumesajus - see rahu,
kus kõik on ühteaegu valmis
ja veel olemata. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar