Laupäev, 10. august 2019

Õhtu

Võimalik, et august on mu lemmikkuu. Inimesed on juba riides ja õhtuti on pime. Ritsikad ja ploomid. Mul on sel aastal tohutult ploome. Praegu on lillad ja roosad, hiljem tulevad kollased ja veel mingid tumelillad. See eest mustsõstraid ja pirne ei ole üldse. Külm võttis kevadel õied ära.
Laupäevaõhtu, ma ilmselt magaks juba, aga laps ostis endale uue suure LEGO – nüüd keeldub magama minemast enne kui kokku saab.
Poes LEGO riiuli ees seistes meenub mulle alati üks sõbra räägitud lugu, kuidas tema kontoris ükskord üks tõsine täismees, suure pere isa, ühel heal päeval selle asemel, et tavapäraselt tõõkaaslastega lõunale minna, tõstis oma lauale tohutu suure ja uhke LEGO komplekti ja seda ilmselgelt suure põnevusega avama hakkas. Töökaaslased imestasid, kõik nägid juba enne lõunat seda karpi tema laua juures maas ega imestanud üldse – ju siis mõnel lapsel on sünnipäev. Aga ta avas karbi ja hakkas sealt pakikesi välja tõstma. Lõpuks, kui mees nägi töökaaslaste imestunud pilke, seletas emotsionaalselt, et aga mida te vahite! Ma käin tööl, umbes eluaeg ja kas ma siis ei või endale kordki elus lubada päris oma suurt ja uhket komplekti? Ja üldse, minge sööma, ma olen siin, ma ei saa seda kodus teha – lapsed võtavad käest!
Ma peale seda juttu katsun LEGO riiuli ees alati oma hinge ka läbi – tahaks? No… mitte nii väga siiski.
Ostsin täna endale puudripärlid ja lõhna. Aga lõhn vist ikka ei ole minu. Näis.
Väsinud olen. Mitte halvasti väsinud, kuid siiski, peavaluni. Tööl on praegu pingeline, igal sõna loeb, iga sõna on vaja kaaluda ja rääkida seejuures palju. Õhtuti tulen koju seisvate silmade ja keeva ajuga. Ja mul on huvitav ja kõik, aga kodus ei jõua midagi. Viisin aiast täna neli pangi kurki komposti. Sest ei viitsi. Käin jooksmas. Ja siis veel laps. Oh. Mõni päev tagasi sain märkuse (kirjaliku!) lapse sõbra vanemalt selle kohta, et lapsed ei pea iga päev kohvikus käima. Lapsed peavad sööma kodus!
Noh. Muidugi võiks süüa kodus. Aga mul ei ole kodus süüa. Sest mind ei ole kodus, sest ma käin tööl ja söön ise ka kohvikus. Ja annan raha lapsele, et ta tuleks/läheks (kuidas kunagi) ka kohvikusse sööma. Ja kuna nad hängivad kahekesi – annan kahe jagu. Sest neile meeldib kahekesi kohvikus käia, pealegi teise lapse kodus pakutakse tihti minu omale ka süüa.
Ma ei saa aru probleemist ja ma ei jaksa ja ei viitsi ja ei taha sellega tegeleda. St, me lähme magama, pool LEGO jääb homseks.

8 kommentaari:

  1. Seda sõbra vanemat ilmselt häiriski rohkem see, et kood sinu omaga käib tema laps ka kohvikus.
    Ja võib-olla on neil režiim või miskit, aga kohvikumenüü ei klapi sellega.
    Kirjalik märkus muidugi ei dialoogi ega põhimõttelise lahenduseni ei vii.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. a teise võimalusena võib-olla tema laps teeb talle etteheide, et ema, miks sina mulle kohviku jaoks raha ei anna ja ta ei oska sellega toime tulla.

      Kustuta
    2. *etteheiteid
      Äh, miks ma anonüümne muutusin?

      Kustuta
    3. *anonüümseks!
      Paganama Androidi autokorrekt.

      Kustuta
    4. Ilmselt ei taha Blogger teada või öelda, kellega sa seksid?

      Kustuta
    5. Minu pontšul on režiim (- Kui toidu osas tarku valikuid ei tee, siis taskuraha ei saa (ja sealt loogiliselt edasi - keedan poti täis aedvilja suppi ja sööd siis seda soojendatult mitu päeva järjest).
      Aga seal tekkis jah see küsimus, et äkki peaks korda mööda ja siis on kulukas. Samal ajal mina muretsen koguaeg, et teistel vanaema kodus - muudkui keedab ja küpsetab ja söödab minu oma ka. Mina süüa teha nii palju teha ei jõua, ma annan siis vähemalt kohvikuraha. Seletasin, vast saame ikka hakkama. Varsti on september käes - koolilõunad :)

      Kustuta
  2. Oo, lapse sõbrad ja nende kodune režiim! See on imelik sissevaade teise pere ellu - mis on nende harjumused, reeglid, päevane rütm.

    Lego, jaa, ma absoluutselt ostan lastele legosid, et tegelt ise mängida.
    No näiteks:
    http://iiida.blogspot.com/2014/03/9v-lego-ja-akud.html

    VastaKustuta