kolmapäev, 12. september 2018

Seentest


Mulle meeldib käia seenel. Üldse metsas. Mulle on kuidagi oluline, et mul on... oma kohad. Et ma tean, kus on kodule lähim piibelehe - või kullerkupukoht. Kust saab kukeseeni või haavapuravike. Metsmaasikate ja karuvaarikate kohad. Kus on lähim kakupesa, kust saab metsiku kibuvitsa marju või käbisid. Noori kuuski täis sirmikukraav, kõige suurem kivi või kõige pirakam tamm, jnpe.

Uutest kohtadest on mul nüüd koht, kust kasvab pärn, mille õied kõlbavad teeks. Tahtsin sellest juba suvel kirjutade: te ei kujuta ette, milline ..epp kuubis on leida teeks kõlbulike pärnaõisi. Eellugu: olin kindel, et mulle ei maitse pärnaõietee. Mõttetu kassipissi. Kuni lapse lasteaias igal talvisel väliüritusel seda pakuti ja see oli imeline. Otsustasin juba talvel, et korjan ka ja kuivatan. Kuni selgus, et sobiliku pärna leidmine pole kaugeltki lihtne. Esiteks - see ei tohi olla kultuurpärn. Teiseks, see ei tohi olla linnas - linnas on õied tahmased. Kolmandaks - ta peab olema piisavalt madal, et õisi kätte saada. Ja neljandaks, õied kõlbavad korjata vaid väga lühikese ajaperioodi jooksul - enne on liiga kinni ja ei lõhna, hiljem on juba kleepuvad ja koledad. Ja mesilased ja kõik kõik kõik. Ma olin suvel umbes nädal aega hõivatud puhtalt pärnaõite otsimisega, kuid nüüd meil on. Kaks suurt purki kuivatatud pärnaõisi.

Aleksander Genis on öelnud esseekogumikus "Magus elu" (Александр Генис. Сладкая жизнь)
umbes, et mets on looduse sisemus, tema intiimsed rupskid. Sisenedes metsa me siseneme looduse sooja sisikuonda, kus puude võrade ja okste põimumine kaotab perspektiivitunde. Oleme sunnitud vaatama enese ette, maha, kus meid ootavad seened.

Iga kohtumine neindega on kordumatu. Marjad, ütleme, on kõik ühte nägu, kuid seentel on oma iseloom, oma temperament. Ühed elavad perekonniti, nt kasepuravikud, teised, võiseened nt - barakkidena, kolmandad, nagu kukeseened - laiali pillutult, ülejäänud  - kuidas juhtub. Haruldastele, nagu tiigrid, puravikele, seadused ei kehti.

Kapriised ja etteaervamatud seened hindavad vabadust rohkem, kui ülejäänud taimed. Nad kasvavad kus tahavad, peaasi, et vabaduses. Seened ei kannata agraarvägivalda, ja need, kes kannatavad, ei ole enam seened. Seepärast, et nautida seeni, peame laskuma mööda evolutsiooniredelit nende juurde, naastes nii süütusse olekusse, kus inimene toitus looduse lahkusest, korjates seda, mida ei istutanud.

Ja siis veel raamatus "Vene köök pagenduses" (Петр Вайль , Александр Генис. Русская кухня в изгнании) seda, et seened, nagu ka mõned meie tuttavad, kuuluvad kuhugi taimede ja loomade vahele. Teadlased pole ikka veel otsustanud, kas neil on hing või ei ole. Kuid igaüks, kes on kasvõi kordki leidnud metsas puraviku, on selles absoluutselt veendunud. Puravike hing on jändrik ja positiivne, kukeseene oma koketeeriv, kogritsal on krimpsus hing /---/.
Hingeta elavad üksnes šampinjonid, sest neid kasvatatakse peenras.
Enne revolutsiooni kasutati Venemaal aastas 50 kg seeni inimese kohta. Praegu maksab Moskva turul 1 seen - 1 rubla. Sellest ka Venemaa hingeline vaesumine.


Raamatud on mul vene keeles, tõlkisin ise ja umbes, kui - siis sry. Tahtsin edasi anda mõtte, mis mind väga liigutas ja mõningast äratundmisrõõmu pakkus. Ma käisin ükspäev seenel ja seeni on praegu tohutult. Sattusin hoogu, korjasin korvi ja kaks pangi täis. Tassisin koju. Puhastasin ja kokkasin poolteist päeva. Nüüd on mul marineeritud kukeseeni ja pilvikuid, soolatud valge-, tõmmu- ja porgandiriisikaid, praetud puravike ja kitsemampleid. Ja kukeseenepirukat fetaga, jaa.

Tahaks metsa tagasi, aga kunagi peab ju aiamaa ka ära koristama.


18 kommentaari:

  1. "Kapriised ja etteaervamatud seened hindavad vabadust rohkem, kui ülejäänud taimed. Nad kasvavad kus tahavad, peaasi, et vabaduses."

    Ma pean, loodusteadlasena, siinkohal sekkuma. Vabandust! Seened pole esiteks taimed - pigem on nad lähemalt suguluses loomadega. Ja teiseks, nende kasvamise koht on ikka oluliselt rohkem limiteeritud kui näiteks taimedel, kuna nad on üldjuhul väga tugevate biootiliste sidemetega seotud oma sümbiondi külge. Kaseriisikas saab kasvada ikka ainult seal, kuhu ulatuvad mõne kase juured jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina, hobialpinistina vaidlema væga ei kipu, aga Genis ütleb ise ka teises raamatus, et "seened, nagu ka mõned meie tuttavad, kuuluvad kuhugi taimede ja loomade vahele. Teadlased pole ikka veel otsustanud, kas neil on hing või ei ole. " Samas, rääkides vabadusest, rääkis ta minu meelest selles mõttes, et inimesel on seeni raskem kasvatada, kui taimi, et "kasvavad, kus tahavad (st, kui tahavad ainult kasejuirikal, siis...)", sest ei talu agraarvägivalda.

      Kustuta
    2. Ega ma ei tahtnudki seda poeetilist flowd siin rikkuda. Küllap see arutlus kontrapunkteerub sinna, et kas eneseteadvusetu mitteelamine on vabadus või mitte.

      Aga vähemalt ma sain teada, et Genis ei kirjutagi üksnes raamatutest...

      Kustuta
    3. Kusjuures - mina ka, suht hiljuti. Tundub, et Genis on suuremat sorti gurmaan, ta on kirjutanud toidust päris palju ja igasuguste asjadega seoses.
      :)

      Kustuta
  2. Ma tunnen ainult kuuseriisikat, timpnarmikut, kukeseent ja puravikku tema näojärgi ja et need kõlbavad ilma et kupatama peaks, tavaliselt neid korjan.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Googeldatud timpnarmikut, kindlasti olen näinud, aga ise ei korja...

      Kustuta
  3. Aaaah! Kukeseenepirukas! Tahan kaaa...

    Timpnarmku kohta ütles mu metsamehest sõber, et see olla emane kukeseen. Isased on need tavalised, tumekollased, peenema jalaga. Emased on pontsakamad ja heledamad ja mõnikord narmastega :D

    Nägin sind eile öösel unes. Kohtusime, tundsime teineteist ära, kallistasime.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen su blogi lugedes mõelnud, et ükskord me kindlasti trehvame ka, kõige tõenäolisemalt mõnes lasketiirus. Siis kallistame :)

      Kustuta
    2. Kusjuures, trehvamise kohta on mul üks hiljutine äge lugu. Mul on sõber, kellega suhtleme ainult virtuaalselt. Või enam ei suhtle, ma hetkel ei ole kindel. Igatahes, elame samas linnas. Kusjuures ma pole kindel, et ma ta tänaval ära tunnen. No ja ükspäev, möödun avatud interjööriga kohvikust, kus tean, et sõbrale aega viita meeldib. Mõtlen, et teen kohvikust pildi, sihin telefonikaameraga, kuid möödun juba, pilt jääb tegemata, teen lähedal samast tänavast, saadan, kirjutan, et näe, olin just siin. Mispeale selgub, et sõber oli samal ajal kohvikus sees. Ehk siis, et ääre pealt oleksin talle saatnud klõpsu temast endast.
      :)

      Kustuta
    3. Oleneb, kus tiirudes sa liigud. Mina elutsen Elva tiirus, mujale satun üldiselt ainult võistlema. Viimased paar võistlust jäid vahele, sest lihtsalt ei ole aega olnud, ei trenni teha ega ka võistlema minna. Aga sügis tuleb, elu läheb mõnevõrra rahulikumaks ja käsi hakkab jälle püstoli järgi kobama :D

      Kustuta
  4. See kõik meenutas mulle asjaolu, et tegu on esimese aastaga mu teadliku elu jooksul, kus ma seenel käinud pole.

    VastaKustuta
  5. Aga kui nüüd seentest rääkida, siis oled lugenud Aivar Jürgensoni raamatut "Seened kultuuriloos"? Natuke etnomükoloogiat :)

    VastaKustuta
  6. Kui siin juba raamatuid soovitatakse, siis Zinovi Ziniku "Russofoob ja punapuravikud" - see on ka omamoodi etnomüko, aga vene postmodernistlikus soustis

    VastaKustuta
  7. See postitus tekitas minus vastupandamatu soovi metsa minna, aga täna on nii vihmane päev, et jääb vist ära. Ise nägin hiljuti ühte YLE toodetud humoorikat, kuid siiski asjalikku sarja puude elust, mistõttu ei vaata ma neid enam kunagi sama pilguga. Loodus on imeline :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On. Mulle väikese vihmaga vist päris meeldib lonkida. Aga no väikesega :) Meil sadas täna päev otsa.

      Kustuta