- Meie vanuse ja staatusega, - ütles mulle eile üks tuttav daam olles veinipokaali kolksuga lauale asetanud, - sobivad üksnes naiselikkus ja elegants! Ainult! Ma kordan, ainult, naiselikkus ja elegants. Ja sina, vaata ennast, vaata! Miks sul teksad jalas on? Ja need ketsid, need ketsid… Jumal, kas sa ei jõua endale normaalseid pükse osta? Ja kuidas sa käitud? Nagu mingi ... poisike!
Noh. Ma mõtlesin. Ta on ju tark inimene ikkagi. Ilmselt on aega teha mingeid järeldusi.
Ja ma läksin täna poodi oma vanusele ja staatusele sobivat mantlit ostma.
Ja ma proovisin selga terve hunniku naiselikkust ja vaguni täis elegantsi.
Ja ostsin mantli.
Poolpika, tibukollase.
Ja ühe roosa vesti, kunst-pika-karvalise.
Mõlemad sobivad ideaalselt igat sorti teksadega.
Istun siin ja mõtlen nüüd.
Küürakast ja hauast, vist.
Vist juba öösel mõtlesin, et juhtub selliseid päevi, kui tundub, et Kõiksust saab sõrme otsas keerutada nagu korvpalli. Lihtsalt ärkad hommikul üles ja saad aru, et sa oled tšempion. Kõik sinu tahtmised, lähevad täide lihtsalt iseenesest. Kogu see nüri ja kohmakas maailmavärk elavneb ja poeb või nahast välja, et sulle meelt mööda olla. Kõik juhtub kergelt ja mänglevalt ja isegi kui tahta sel hetkel midagi arutut, veidrat või päris pöörast, juhtub seegi arusaamatul moel.
Ma mõtlesin! sellest, pikalt. Mu meelest on kogu trikk selles, kuidas soovida. Tavalises seisundis sa koguaeg tahad midagi paluvas või nõudvas toonis. Ja see toon vihab justkui sellele, et otsustaja ei ole sina. Seisundis "veni ,vidi, vici" sa ei palu ega nõus. See on sünniõigusega sinu, sa lihtsalt täpsustad, et just praegu just seda. Nö suunad, Kõiksust, kergel käel.
Sigadus seisneb seejuures selles, et sellesse seisundisse saab ärgata, kuid mitte jõuda tahtlikult. Või vähemalt mina tahtlikult ei oska. Ja pärast justub pohmell, päevad, mil ei taha midagi, või kui, siis ainult lamada ja pimedas lakke vahtida.
Kõige rohkem huvita mind muidugi see, kas süsteemi on võimalik murda ja elada konstantselt tundega, et tšempion. Ma kavatsen sellele nüüd terve nädalavahetus mõelda ja harjutada* kõigi peal, kes lähedusse satuvad. Kohe peale lumelaudu müüvat poodi, mul õnnestus enda oma eile ribadeks sõita.
* - Kallis, too mulle palun klaver, ma jätsin vist oma konjakiklaasi selle peale...
Swedish explorer Eva Dickson. She was a rally driver, aviator and travel writer, and she became the first woman to drive across the Sahara after she was dared to do it. She died in a car accident in Baghdad, Iraq, in 1938.
Öösiti, pimedas liigub aeg teisiti ja mõtted selles samuti, tekivad ulmelised ideed, hämmastavad soovid ja kirjeldamatud seoses. Nt eile jäin mõtlema, esmapilgul ehk ei ütlekski, kuid usk ja autod on täiesti lahutamatud.
Üks minu endine kolleeg, olles saanud kätte trükisooja juhiloa, istus autosse ja sõitis väravast välja. Konkreetselt sõitiski väravast välja tänavani, siis pani tagumise käigu sisse ja sõitis hoovi tagasi. Järgmisel päeval väljus kolleeg majast suure ikooniga, keeras sellele käteräti ümber, pani pagasnikusse ja sõitis sellega järgmised viis aastat.
Mina sain juhiload vanuses 19. Võiks ju arvata, et kes kurat, usub jumalat 19. aastaselt. Mina palvetasin nii, et kuklakarvad higised. Olles sõitnud trepi eest prügikonteinerini, tegin ristimärgi ja pühkisin higi. Ma ütlesin: "Jumal, kui sa oled olemas... (ja edasi puhas improvisatsioon, emotsionaalselt, palavalt)". Mul oleks justkui satelliitantenn pea külge kasvanud: operatiivside punkt taevaga. Ma pole ei varem ega hiljem suhelnud taevastega nii, kui esimesel poolaastal peale juhtimisõiguse saamist. Ma isegi mõtlesin siis, et ateist ja autojuht ei olegi võimalik üheaegselt olla. Juba ühest pilgust kolmerealisele teele võib mõnesse usku pöörduda, kuuerealise puhul mitmesse üheaegselt.
Inimene, kes mind sõitma õpetas, ütles mulle autosse istudes nii: "Sa ära muretse, peaasi - lase kõik idikad läbi. Seda, mida teha siis, kui ma ise peamine idikas olen, ta ei öelnud. Armastas. Sõidu ajal karjus "PIDUR!" ja siis silitas peas. Palju kordi nii ühte kui teist.
Mäletan ühte kord, kui sõitsin üle suure silla ja korraga mõtlen, et aga kui nüüd pidurid kaovad? Mida teha, MIND POLE ÕPETATUD?! Miks ma ei googeldanud? Peab vist kuhugi vastu sõitma, kokkupõrke tekkitama. Mille vastu ma siin sillal sõidaksin? Miks ma ei googeldanud, mida teha, kui ma sõidan sillalt vette? Koju jõudes lugesin kaks tundi. Piduritest, veest ja sellest, kuidas juhtida autot suures linnas, kui sa oled idioot. Kirjutasin välja terve rea kasulikke nõuandeid. Üks hea artikkel lõppes sõnadega: "Ja Issand olgu Teiega!"
Teine hea artikkes ütles, et ei maksa häbeneda, kui te olete idioot. Ja mitte, et ma häbenenud olekski. Mul oli auto küljes mingi hoiatusmärk lausa. Kahju ainult, et üks, tol ajal oleks pidanud terve auto nendega üle kleepima. Ja katusele paigaldama lipu, pildiga toru pluss paar kõrge kontsaga kingi. Püüdsin end siis tihti mõttelt, et tahaks akna alla lasta ja liiklusesse karjuda: "Inimesed! Mul on nii hirmus! Ma olen toru, kingades kõrgetel kontsadel! Kas te ikka näete? Olge tähelepanelikud!" Häda ei anna häbeneda. Ruuporit oleks katusele vaja olnud. Et oleks mugav vabandust paluda. Tee on selles mõttes imelik, et kui eksid - antakse andeks. Sõidad reeglite järgi - saad tingimata sõimata.
Ma muide ootasin seda pikalt. Kõik tüdrukud rääkisid, et kõige rohkem soolist ahistamist toimub liikluses. Ma olin juba tükk aega autot juhtinud ja hakkasin juba muretsema, kui ühel hommikul kesklinnas ristmikul keegi röökis ei mäleta miks: "Türa!...(ja edasi serbohorvaatia keeles paljude hüüumärkidega)". Jumal, mul sai kohe nii hea, aitäh, oli nagu ristimine ja rebasepidu - ma lõpuks kuulun klubisse!
*
Morgile ja teistele kaasa elades, lugeda naeratades.
:)
"Ni putas, ni santas—sólo mujeres" (Not sluts nor saints—just women).
Tuul. Ma ei armasta tuult - maailm sahiseb ja kohiseb, väreleb või lausa liigub vahet pidamata ja see on hullult väsitav. Kui ma armastaks tuult, elaksin mõne suure vee ääres. Aga ma ei armasta. Väga tahaks teada, kas sel aastal ongi kevad ja kevad-suvi tavalisest tuulisemad olnud või mulle tundub.
Lugesin üle mõne aja blogisid. Ritsiku postitust ja kommentaare alkoholi tarbimisest.Päris huvitav, enamus joovad hoopis teisiti kui mina. Ma ei joo lahjat alkoholi, va väga harva klaas veini toidu kõrvale või mõnda päriselt head šampanjat mõnel erilist tähistamist vajaval juhul. Aga ei mingit õlu või siidrit või "klaasike veini peale tööd". Ei joo, sest ei meeldi, see teeb mu uimaseks ja rumalaks ja paneb pea valutama. Ei meeldi "suriseda". Kuuma ilmaga ja iga muu ilmaga - vett. Päeval kohvi, õhtul teed. Toidu kõrvale vett, piima ma ka ei joo (küll aga tarbin muu toidu sees - pudrud, pannkoogid, jne).
Kui ma tahan juua, siis ma joon kanget alkoholi. Harva - viimati mõni päev tagasi, enne seda pool aastat tagasi (väga kindel ei ole, äkki on midagi vahele ka jäänud), keskmiselt, no ei tea - korra paaris kuus äkki. Tuju tõstmiseks ei joo, rõõmustamiseks ka jooma ei pea. Ma kuidagi siis, kui lärm peas väga suureks läheb. Nt mingi pingelise tööperioodi lõpus. Või niisama, kui mõtted pähe enam ära ei mahu. Või veri soontesse. Siis kanget ja palju ja juhtub mingi täielik aju restart. Järgmine päev on teadvuses täpselt kaks mõtet: kõigepealt "Vett!" ja siis "Peab kassile ka sussid ostma!" ja kui see päev läbi saabki, on kõik kuidagi selgem, aju mahub mõtlema ja veri pääseb voolama.
Üksi vist väga ei oska. Seltskonda valin. Et kui juba, siis nii, et saaks piduriteta ja samas, et ülehomme ei oleks vaja linnast välja ka kolida.
Mõnipäev tagasi juhtus kuidagi Peipsil õõtsudes, planeerimata. Lugesin mõned päevad enne terve rea tekste, millest tahtsin rääkida. Lihtne soov, võiks arvata. Aga kui korraks järele mõelda, siis mitme inimese ees oma tutvusringkonnast sa pihtida suudad? Hinge tuulutada? Mitme ees sa seda teha tahaksid? Mitu neist on sellised, kes seda viga saamata kanda suudaksid? Kuulaks, püüdmata sind parandada? Koduais kõrguv elektripost ei ole hea, ideaalis võiks see tegelane veel ka aru saada, millest üldse... Jne, pikalt.
Ma helistasin ühele, selgus, et ta pidi umbes kohe järvele (khm, mediteerima) minema ja kõik kuidagi klappis suurepäraselt. Ma järgmisel päeval tööle küll ei jõudnud, aga polegi hullu, ma natuke saan sättida. Ja ega me tegelt ei rääkinudki, kuidagi - ei olnudki vaja, istusime selg vastu selga, vahtisime laineid ja jõime otse pudelist. Öösel oli väga trippy selili õõtsuval alusel taevast vahtida. Magama jäämist ei mäleta üldse.
Lihtsalt.
Ema peaks korraks külla tulema. Ja tomatid on toestada vaja. Süüa midagi. Hea on. Kui see tuul nüüd ka veel lõpeks. No ja vihma võiks tulla ja nii...
:)
Tegelt mul tuli praegu üks hiljutine Läti trip ka meelde, mu fb jälgijad on kursis.
Mde, avastasin praegu, et mul pole silti kirjega "mina" või "minust".
Üks öö vaatasin filmi, kus pingule tõmmatud näoga Cher võrgutas noort Nicolas Cage´i ja sain aru, et mul on ka vaja, hädasti. Vaja - iluoperatsiooni portselanist maski seisundini. Et liigutada saaks vaid ühte kulmu - kergelt, ripsmeid volksutada ja avada suud, aga delikaatselt siis, mitte plommideni seitsmendas hambas.
Oo, kuidas mu elu siis muutuks, kuidas kõik lööks õitsele! Ma enam ei keerutaks pead ega pööraks end kogu kehaga. Ma saaksin ära teha ja öelda kõik, millega ma praegu toime ei tule. Näo pärast, mõistad, näoga, mis mul praegu on.
Ma õpiksin kauplema, paluma, valetama ja etteheiteid kuulama - seda kõigepealt.
Õpiksin rääkima purjus inimeste, mentide ja tädidega väikeste luukide taga.
Ja siis ma ütleksin!
Ma ütleksin neile!
Igaühele, kõigile, selle, millest siiani vaikinud olen.
Sest see on ülim vabadus.
"Ma armastan sind," - rahulikult, mitte nii nagu praegu, kui lisaks öeldud lihtlausele on näkki kirjutatud, et ma tulen, tulen, kallis, paljajalu läbi lume, kassi ja asjadega. Vot kõige selleta, ütleksin - nii lihtsalt informatsiooniks.
Ja ei sulaks lombiks, kui on vaja öelda "Ma ei armasta sind," et seejuures ei oleks "Anna andeks, anna andeks, anna mulle andeks, kuidas sa siis nüüd saad, ei, ma ei jäta sind nii või teisiti," et oleks vaid kannatlik heatahtlikkus.
Lapsele - "Ma olen õnnelik, et sa mul oled". Ja mitte, et meelekohas taoks "Kallis, mul on nii palju armastust sinu vastu, et see põletab mul südame seest ja ma ei tea, kuhu see kõik suunata, sest see on sinu ja teistele see ei sobi ja..." Ilma kõige selleta ja ma oleks õnnelik.
Emale - "Aitäh". Valu, kaastunne, ärritus ja palju muud - ma ei näitaks midagi.
O, mul on veel terve nimekiri asjadest, millest ma peaks rääkima rahulikult või mitte rääkima üldse: te valetate, mulle see ei sobi, sul ei ole õigust, ära joo, sa solvasid mind, tee ennast korda jnpe.
Kui mulle otsaette ei oleks kirjutatud, kui palju see kõik mulle korda läheb, oleks hoopis teine asi - saaks öelda, lihtsalt. Näoga, nagu Cheril ma oleks absoluutselt võitmatu. Ideaalis võiks veel häälepaelu ka lasta korrigeerida, et siis hääl ei väriseks, kuid see võib veidi oodata.
---
:)
Ma olen vist ainuke blogija, kes pole veel kirjutanud teemal "vedas" vs "ise tegin, sest mul on AJU aju". Peamiselt vist põhjusel, et loen ja olen segaduses, sest oleks nagu mõnesse Kafka maailma sattunud. Mõttes, kõigi kolme Kafka romaani tegelased on igasuguse taustasüsteemita. Ühest hetkest alates nad lihtsalt on ja tegelevad olemasoleva olukorraga, võtavad vastu otsuseid oma parima äranägemise järgi. Nt me ei saa kunagi teada, kas K lapsepõlv oli rõõmus või kurb, kas ta oli lemmiklaps või kasvas lastekodus, kas tema elus on olnud mõni suur armastus, õnnelik või õnnetu jms - sellel kõigel pole tema saatusele vähimatki mõju. Tal on aju ja ta muudkui toimetab.
Ma kahtlustan, et elus nii siiski ei ole.
Juhuslik geenivalim - soodumused + kasvukeskkond - vanemad oma tõekspidamiste ja iseloomudega, valikute ja võimalustega + kasvukeskkond + ümbritsev sootsium (lasteaed, kool, kaasõpilased, pedagoogid), elukoht (kas või nt osas, mis puudutab erinevad võimalusi arendada/avastada soodumusi) + ühiskond laiemalt ja kusagil seal, kui kõik need tegurid ja kindlasti veel paljud teised ristuvad kümneid kordi juhuslikus järjekorras, kujuneb isiksus, alati unikaalne, kes on või ei ole võimeline x hetkel võtma vastu teadliku otsust, et tahab minna keskkooli või otsustama, et vanema sugulase nõu on kuulamist väärt või... mida iganes. Ja edasi on...enamasti siiski paljus vedamise küsimus.
Ma tegelt nooremana (ja vastavalt - kohutavalt targana) uskusin ka ja olin valmis hääle ära vaidlema, tõestamaks, et ma ise, ise, sest mul on aju. Aga no...
Keegi pole sündideski tabula rasa ja ammugi siis enam vanuses, kui ise otsuseid langetama hakatakse. Aju (kui on õnne omada) on treenitav ja seda üsna lihtsasti, aga vaat veendumusega, et sul seda vaja on või siis motivatsiooni leidmisega vajalike liigutuste tegemiseks, on kõik palju keerulisem.
Kõige veidram ja näitlikum ms on minu meelest see, et pole olemas "õiget" komplekti soodumusi ja väliseid mõjutajaid või nende kombinatsioone, saamaks garanteeritud tulemust. Saab üksnes loota. Õnnele :)
*
Aga muidu läheb hapralt. Peamise küsimus, millele mõtlen, on et millega ma oma ema küll ära teeninud olen. St, mitte, et ma karmat või saatust usukski, onju, aga hirmus raske on. Ma tegelikult tahtsin luulest...
Ma ses mõttes olen nõus presidendiga, et ka Ojasoo väärib andestust. Igaüks väärib andestust ja võimalust (alustada otsast peale, muutuda paremaks), sh Eveliisi kommentaariumis veidi vildaka näitena toodud lapse ema (kelle elukaaslane tema lapse vigaseks peksis (? ma pole kursis)), (mis ei tähenda, et ta lapsi peaks edasi kasvatama).
Olen nõus ministriga õigusriigi osas - Ojasoo juhtumit on menetletud ja juhtum on leidnud lahendi - kehtiva seaduse kohaselt, seejuures, olgu öeldud, et kokkuleppemenetlus tähendab seda, et lahendiga on kui mitte just rahul siis vähemalt nõus juhtumi kõik osapooled.
Igasugune omakohus ja tagant järele lintšimine on alati kurjast.
Kas Ojasoo peaks kontserti lavastama - ma ei tea. Kas ma loeks väga head raamatut, mille on kirjutanud mõrtsukas või kuulaks sümfooniat, mille on loonud maniakk? Jah, ma loeks ja kuulaks, tõenäoliselt olengi lugenud ja kuulanud. Näitena võiks tuua palju kiidetud raamatu "Shantaram", mille kaugelt mitte vähem armastatud autor Gregory David Robertsi on ju puhast vett kelm ja mõrtsukas ja nii mõndagi veel (raamat on hea, kirjutasin sellest siin).
Mu meelest sõltub siin kõik sellest, mis täpselt on Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdi lavastamine. On see lavastajale töö nagu iga teinegi ja me otsime lihtsalt üht andekat tegijat (siis las teeb oma tööd - lavastab) või on see lavastajale osutatud tohutu au ja võimalus, milliseid juhtub harva. Kui viimast (kaldun arvama, et vist ikka on, selle kontserdi sümboolne tähendus on suur, lausa kultuurisündmus), siis seda Ojasoo värskelt eksinuna saama ei peaks. Kui mina otsustama peaks, siis valiks vähem skandaalse (mis oli ju ette teada) variandi, vaevalt, et nüüd Ojasoo riigi ainuke andekas lavastaja on.
Ministri sõnavõtus häirib mind eelkõige sõnakasutus. "Kullake" ja "kanakari" jm. Esimene asi, mis seepeale mind kohe huvitama hakkas, on ministri haridus ja eelnev teenistuskäik, sest üks haritud ja kultuurne inimene nii lihtsalt ei räägi, ei nimelt ega kogemata. Teiseks, kategooriliselt olen vastu sellele, et me kõik oleme inimesed ja eksime. See pole tõsi. Mul on erinevad ootused ministrile ja torumehele. Ministri ametikoht näeb ette teatud isikulisi, moraalseid ja eetilisi omadusi või tõekspidamisi. Lisaks, justiitsminister on see, kes seisab hea selle eest, et õiguskord kehtiks igasuguste reservatsioonideta vägivallatseja, kana, lumehelbekese ja onu Heino suhtes ka. Iga tema sõnavõtt peab olema läbimõeldud ja korrektne ja kui ta seda ei suuda (mde, tegemist ei olnud isegi nt ootamatult rünnanud ajakirjanikule antud vastusega vaid arvamuslooga - st ettevalmistatud tekst!), siis ta ei ole sobiv inimene täitmaks nimetatud ametikohta.
Lihtne, onju.
Sotside argumentidest saan aru ja olen nõus - strateegia on oluline. Sellegi poolest, ma pole sotse iial valinud ja vaevalt, et tulevikuski, poliitilistelt vaadetelt kaldun paremale, tugevalt :)
Nagu me kõik teame, hinge põhjas unistab iga naine, et ta ükskord ära vägistataks.** No vähemalt oma erootilistes unelmates kindlasti, kujutab ette, kuidas tugev mehe käsi ootamatult ta kuklale langeb, maadligi surub, põlvili lükkab ja oh, jah, veel, tugevamalt (sry, unustasin end korraks). Kahjuks mehed on tänapäeval sellised... ütleme otse, nõrgad ja pelglikud, otsestest signaalidest aru ei saa - käi või põiepõletikuni minis garaažide taga või sildade all - kasu mitte midagi.
Seepärast, kui sul on tõesti väga vaja ohvriks saada ja mitte ainult füüsilises vaid ka sotsiaalses plaanid - soovitan järgida paari lihtsat reeglit:
Esiteks ei tohi unustada, et sinu õnnetus - on sinu häbi. Sina oled süüdi kõiges, mis sinuga juhtub. Juba sellest ajast peale, mil sa lasteaias esimest korda jooksid, komistasid ja põlve ära lõid: no mis sa siis jooksed! Õpetaja karistas tühja - kannata, täiskasvanutele pead alluma igal juhul! Joodik toidupoe parklas hõikas midagi solvavat - tähendab, näedki välja nagu lits! Tõugati? Aga mida sa siin seisad siis? Näpistati linnabussis - sul on kõikelubav ilme!
Muide, kui keegi nühib end sinu vastu klubis külmikute vahel linnaliinibussis, siis see on väga piinlik. Mitte mingil juhul ära tõsta lärmi: esiteks, kui sa eksid oma tundmustes, võid sa kogemata solvata täiesti normaalset inimest, võib ju olla, et sa ei huvita mitte kedagi mitte kõige vähematki, inimesel just ongi kitsas! Kannata veel mõned peatused, kuni sa oled veendunud, et keegi tõepoolest üritab suruda end sinusse läbi seeliku (või seeliku alt, kui oled minis, nagu mingi kergeke). Seejärel ja seda enam - ära tõsta lärmi, sest ju sulle siis meeldis, kui sa juba nii kaua kannatasid ja nii see vaene inimene aru saigi. Seepärast välju bussist suvalises peatuses ja oota järgmist bussi. Kui see inimene väljub sinuga koos ja hakkab sind jälitama, ära pöördu politseisse - tõestada ei saa, keegi ei usu, naeravad välja. Kõige parem on üritada ära joosta kasutades võõra linnajao võõraid hoove. Mida pimedamaid, seda parem, nii tekib sul reaalselt hea šanss saada vägistatud.
Kõige hullem, mis sinuga juhtuda saab, on avalik tähelepanu. Kõik (kujuta ette, KÕIK!) saavad teada sinu pattudest ja häbist. Ja isegi ema. Ema esimeses järjekorras, head inimesed helistavad talle ja saadavad linke. Oli või ei olnud, ei ole oluline, oluline on see, et kui jutud levima hakkavad, oma nime sa enam puhtaks ei saa. Politseis ka kindlasti mõnitatakse, teatatakse töö kohta jms - sinna ära mingil juhul pöördu. On siin loogikat või mitte, jäta meelde: NAD ON VÕIMELISED KÕIGEKS. Kui asi imeläbi ka kohtuni jõuab, ei piirdu kuulsus linnaga.
Vägivalda on mitmesugust, püüa hakata ohvriks igal võimalikul moel:
Sinu üle võib kamandada igaüks, kes on soodsamal positsioonil - olgu siis näiteks mõne hoone, kuhu sul vaja minna on, administraator.
Igaüks, kes tõstab su peale häält, omab selleks õigust. Ta kindlasti teab, "mida sa tegid eelmisel suvel", st mõnda sinu piinlikku saladust - mida tegid teki all või kuidas on lood sinu maksudega. Ta näeb sind läbi, loeb sinu mõtteid ja kaardistab nõrku kohti, seepärast jääb sul üle vaid tõmmata pea õlgade ligi ja alluda. Ja ära unusta, ta võib sind kahjustada, seitsmel erineval moel, kui sa järele ei anna!
Kui aga ei tea, siis valetab ja keegi ei usu sinu süütust.
On olemas mingi loogiline konstruktsioon, veidi keeruline kuid töötav: võõras sigatsemine - on otsene solvang sulle, müüja ninakus, kelneri ükskõiksus, turvamehe üleolek - kõik puudutab sind ja alandab, kuid - ära sa mingil juhul kaebama mine, see teeb ainult halvemaks. Neela alla. Lihtsalt kujuta ette, et keegi järjekordselt pani sind otse ajudesse ja neela. Ja hiljem nuta natuke.
Õigus on alati neil, kes on tugevamad, suuremad, hirmsamad, kelle hääl on tugevam, enesekindlus suurem, kellel on võimu, olgu siis üksnes formaalselt, mees, ülemus, ema, jt.
Sulle võib tunduda, et sotsiaalne vägivald ei ole nii meeldiv nagu füüsiline, kuid mõtle boonustele: sul tekib õigus kannatada. Ja, sul tuleb tunnistada, et käitusid halvasti, riietusid valesti või jätsid maksud maksmata, kuid see eest sõbrad hakkavad sind haletama elu lõpuni ja iga oma sigaduse võid nüüd välja vabandada oma paranemata moraalse traumaga. Ja alati leidub keegi, kes ütleb sulle kindlal häälel, kuidas sa edasi elama pead, paneb oma raske käe su kuklale ja vt. postituse algust...
**
Juhul, kui sina oled see harva esinev (nii mulle viimaste päevade meedia jm põhjal paistab) lind, kes ei soovigi saada vägistatud, siis... siis sa oled liiga tark selleks, et sulle seda postitust pikemalt seletada.
Skatepark`is veel mõtlesin (ma harva, aga siis näed põhjalikult), et üks kõige jämedam ja väga levinud viga, mida inimesed kommunikeerudes ülejäänud maailmaga teevad, on väga lihtsalt seletatav. Nende samade skatepark`ide näitel.
Ja nimelt, paljud inimesed, möödudes neist platsidest, püüavad meeleheitlikult mitte vaadata platsil trikitajaid. Pole ka harvad juhused, kui mööduvad (eriti, paraku) naised lubavad endale avalikult ka verbaalseid emotsioone, umbes: "Appi! Vaesekesed! Kohe kukuvad katki! Kes neid küll lubas? Keelake ära!" Kahtlustan, et taoline eneseväljendus tuleneb traditsioonist: kaagutamast on vaja demonstreerimaks headust - sotsiaalselt heakskiidetud käitumist, millel paraku, siira südamlikkusega pistmist ei ole. St, seepärast heaks kiidetud, et pole.
St, sots. heakskiidetud käitumise üle võin ma lõpmatuseni viriseda, kusjuures, jumala tühja, nii et las see olla. Ma ei räägi praegu sellest, kes kaagutab või kes vaikib vapralt seesmiselt siiski iga kord, nähes noort akrobaati, võpatades.
Ma hoopis sellest, et kui lülitada välja (kas või) see õpitud rumal harjumus pingutada lihaseid spasmideni emotsionaalselt rikkalikul momendil, tekib võimalus jälgida kukerpallitavaid lapsi ja noori rahuliku uudishimuga. Pealtvaataja rahulik veendumus, et kõik läheb hästi, mõjuks trikitajatele toetavalt. Lisaks tekiks vaatajal võimalus saada positiivne elamus mõnele eriti lõbusale lennule kaasa elades.
Ma ise kogun end poolteadlikult vist, et mitte kedagi oma instinktiivse hirmu või kahtlustega vastu maad kukutada - oma last veel kõige vähem. Ideaalis aga tahaks akrobaate toetada, tahaks evida tugevat veendumust õnnestumisest - sest ja et neil lastel õnnestub/ alati ikka õnnestuks.
Kui aga laiemalt (see rulaparkide näide oligi puhtalt näitlikustamaks, muidu ei osanud mõtet välja kirjutada), siis kogu maailm ongi selline spordiplats trikkidega. Trikkidest, mida me ise teeme, peab vist eraldi kirjutama. Trikkidest aga, mida teised vahetpidamata meie silme ees sooritavad, saab suhtuda kahte moodi: saboteerida/ häirida demonstreerides sisseharjunut (ja sot. heakskiidetud´) ehmatust või toetada/aidata kaasa kindlusega õnnestumisest ja ... ma ei tea, minna rahus edasi.
Kuidagi nii, keeruliselt, tõenäoliselt ma avastasin nüüd jalgratta or something, lõpetan mõtlemise ja lähen ära tööle.
Öö, mde, oli igav, kärbes on ära kolinud.
Mul sai puhkus otsa. Me jõudsime koju ja mina jõudsin juba isegi koristada (ja lapsega ujumas käia (2x)) ja üldse on täna üks imelik päev. Üllatusterohke nt. Nt üllatasin end tõsiasjaga, et arve nr, mille ma ükspäev ühele raamatupidajale saatsin, ei olnudki minu oma. Kelle oma täpselt on, on segane, kuid raha sellele laekus juba eile. Täna ma ei viitsi isegi mõelda, kuidas ma nüüd selle kätte saan.
Suure üllatusega avastasin veel, et kui õhtul panna külmkappi poolik sibulamugul, siis hommikul on seal sibulasalat, sibulalõhnaline apelsinimahl, sibulajogurt ja kohvipiim sibulaga. Olete proovinud? See, teate, on täiesti õudne.
Mde, tulenevalt, läksime linna sööma, kus meie linna ühes kaunimas tualetis avastasin lärmakalt suhtleva paarikese. Sõna kõige otsesemas ja vastikumas mõttes - noored tülitsesid, pisarate ja karjetega samal ajal kui kohalik cleaning manager neid sealt välja kraapida püüdis. Pikalt ja tulutult, tundus, et tüdruk tahtis teha seda just seal ja ma mõtlesin mõningase heakskiiduga, et mõned kohe oskavad perfomance`i korraldada. Meie linnas on raske leida mitte-banaalne koht tülitsemiseks, kuid temal see igatahes õnnestus. Ja siis ma kuulsin dialoogi:
- Lase, me räägime lõpuni! - röögib tüdruk.
- Te karjute nii kõvasti! Keegi kaebab ja mind tehakse lahti! Teie tulete siia siis põrandaid pesema või? - veenmisjõu suurendamiseks lööb koristaja harjaga takti, kummist nutsakas lurtsub vastu põrandat.
- Ma ei hakka iial põrandaid pesema! Te ei kujuta ettegi, kes minu isa on!
Pöördun ringi nagu nõelast haavatud, "kes isa on, ei kujuta ette, aga sina, tüdruk, oled küll saast ja koht on sulle täpselt paras", mõtlen mina ja sulgun kabiini. Ümmargusel haagil on saba tagant tulnud, kuid mul õnnestub see siiski päripäeva pöörata ning kabiini uks lukustada. Minut hiljem taipan oma viga, sest ukse avamine näpitsaid kasutamata ei saa kerge olema, kuid tööristakohvrit mul kaasas ei ole (ei mahtunud ridiküli). Kujutan ette, kuidas pean koristajat hõikuma või helistama päästeametisse ja juba üksi ärritusest saan ukse vaevata lahti.
Fuajees näen paarikest, kes jätkab tülitsemist jäädes jäärapäiselt tualeti vahetusse lähedusse - ilmselt tõmbab tüdrukut keskkond. Ta karjub midagi umbes "Mul on kõik, ma olen kindlustatud, kuid sina oled kohustatud vähemalt..." - tõenäoliselt nõudis armastuse ja tähelepanu lisaportsu, mille poiss talle võlgu oli.
Jalutan lapsega mööda jõe kallast, vahin vett ja tunnen, et olen vihane. Mõtlen, et huvitav millest - mõistusest või närvidest. Varem näisid hüsteerikud ükskõik kummast soos mulle peamiselt naljakatena ja mõnikord isegi nunnudena. Avalikus kohas karjumine ja nutmine on alandav, loomulikult, kuid kui see on keegi pisike ja valgeke, või vastupidi - suur ja tume, võib see isegi heldima panna. See, et _see_ on nii haavatav. Praegu aga tajun karjumist hoobilt vägivallana.
Mehe peale karjuv naine on vastikuse astmelt sama, mis naist lööv mees. Karjuv mees on aga mõnikord jõledam kui kätt tõstev mees. Sest see on mahasurumise viis, millele on peaaegu võimatu vastu seista. Inimene pole sind puudutanud, isegi mitte sõrmeotsaga, isegi politseid on imelik kutsuda, kuid sina oled seejuures demoraliseeritud ja rivist väljas. Peksmist, erinevalt karjumisest, on lihtne tõendada.
"Ta karjus kaks tundi tekitades mulle sellega arvukaid psüühilisi vigastusi"?
Noh, ma tunneks kaasa nii ohvrile, kui politseinikule/ prokurörile.
Hea, kui on võimalus põgeneda, kuid kui keegi karjub nt sul kodus? Tõsi, alati võib röökida vastu, kuid mõnedele ma kahtlustan, ei mõju see üldse. Kuid teisi see kurnab, võimalik, et poolsurnuks. Ja kui ohver on naine - siis võimalik, et keegi teda vähemalt haletsebki, kuid kahtlustan, et mehe pretensioonidest ei saada aru. Mõttes - ei võeta tõsiselt. Ja loomulikult, õnnelikud on need, kes on sarnaselt ehitatud ja suudavad mõlemad leida ses rõõmu ja rahuldust. Pole olemas midagi magusamat, kui leida keegi samade perverssustega.
Normaalsed kuid ja veidi liiga emotsionaalsed inimesed, otsivad partnerit, kellega saaks suhestuda mõlema jaoks valutult ja traagilistel mitteklappimise juhtudel nad taganevad või hoiavad oma temperamenti vaos (see on raske, kuid ma tean näiteid). Ja ainult sadist otsib ohvrit. Seepärast, mida rohkem kellegi karjumine sulle haiget teeb, seda kõvemini ta karjub ja seda suurema innuga teeb seda uuesti ja uuesti. Seda hakatakse nimetama "Meie keeruline armastus" või "saatus". Te ei mõista kaugeltki kiirelt, et tema eesmärk ei ole mitte saada "neis küsimustes" "lõpuks selgus majja" ja saavutada tasakaal, vaid see, et jätkata karjumist jälgides, kuidas te jõuetusest vingerdate.
Ja jah, täpselt nii otsib ka ohver sadisti. Te kohtate köitvat, kuid "lärmakat" inimest, ei saa olukorraga hakkama ning lähete lahku - see on üks asi. Te piinlete hullult, kuid naasete karjuja juurde regulaarselt ehmudes seejuures valulikult iga terava sõna ja kõrgema intonatsiooni peale - on aga hoopis, hoopis teine.
Kompositsioonireeglite järgi peaksid nüüd esimeses aktis mainitud näpitsad tegema pauku ja tulistama välja mõne moraali. Noh, ei oska, ma algul mõtlesin lihtsalt, et see oli naljakas, kuidas ma oleks peaaegu, et kinni jäänud linna kaunimasse tualetti ja edasi siis lihtsalt kuidagi, pärituult, hooga...
Mh, paralleelselt selle postituse kirjutamisega avastasin veel, et lemmikkleit ei istu enam. Ripub. Ripub! Ripub juba praegu ja mis siis veel õhtul saab! Aga mul on ju õhtul plaanid ja laud ja kingad ja... sall nt on veel ja maniküür (sellest mde, teine kord)...
Hea on. Ja ilus. Ma olen mitu päeva koristanud, rohinud ja muru niitnud, lugenud ja koristanud ja võtnud päikest ja lugenud ja rohinud ja koristanud. Kogu maja on nii puhas, et kahju oli kardinaid tagasi akende ette riputada ja kui lõpuks ette said, sai kõik veel ilusam ja laps on maja põllulilli täis tassinud. Lupiinid ja karikakrad ja tõrvalilled, tulikad ja hiireherned, kollased ja lillad ja... kõik õitseb, kõik. Ja tuul ja esimesed oma peenra maasikad. Esimesed trikoorandid seljal, soolatud värsked kurgid, null ühikut uudiseid ja minimaalselt inimkontakte - elu nagu paradiisis.
Õhtul istusin ja vaatasin üle laua, kuidas laps arbuusi sõi. Nii lõpmata isukalt, kõike, mida ta sööb (kõike ei söö, kaugelt), sööb ta väga isukalt ja seda on lahe vaadata. Ja siis mulle meenus üks lugu, proloogiga.
Kunagi ma istusin tuttava tüdrukuga kohvikus, jõime kohvi, söögiisu ei olnud. Varsti liitus meiega kolmas, töölt tulnud näljane tüdruk. Ta tellis midagi, kartuliga ja hakkas seda sööma, kaunilt, kirjeldamatult isukalt. Me vaatasime, vaatasime ja siis ütles minu loomu poolest kiirem sõbranna selle, mida mina aeglaselt mõttes veeretasin: "Ah, ma tahan ka süüa". Mis peale kolmas ütles viimaseid salatilehti taldrikult kokku korjates:
- Ära seda telli, see pole üldse maitsev.
- !!Aga sa sõid NII ISUKALT!
- Ma söön alati nii.
Ja minu tähelepanekutest. Mõned armunud naised räägivad oma meestest nii, et kuulajal tekib okserefleks. Ja naise silmad säravad ja epiteedid on kiitvad kuid üldpilt tuleb ikka selline, et - öak! Miks täpselt, ei oskagi öelda. Kuid sa kuulad ja saad aru, miks ta varsti õnnetu on, kui tugevalt ja umbes millal. Olles kiidulaulu lõpuni kuulanud, tuleb pingutada, et mitte öelda: "Kaunis, kaunis inimene! Helista mulle kuu aja pärast, siis, kui õlga vaja on".
Mõned teised aga räägivad nii, et tahaks käest haarata ja jooksu pista. Mul on üks tuttav tüdruk, kelle mehi ma spetsiaalselt õppisin mitte-tahma. Sest teda kuulates kujutad ette ei tea mida kõike, aga hiljem selgub ikka, et inimene nagu inimene ikka. Või, mis veel hullem, tuleb ja hakkabki meeldima ja jookse siis pärast lunides "palun luba ma kannan ka veidi, ainult paarile peole, pliiiis". Ja hea, kui ei anna, sest ma olen jälginud mõnda tema poolt kantud peetud meest peale seda, mil nad lahku on läinud. Ja alati (alati!) on selgunud, et linnuke lendas ära ja midagi huvitavat seal minu jaoks pole.
Ma arvasin, et see on "väikese õe" sündroom: kui ma väike olin ja mul isu ei olnud, siis olin nõus sööma vaid seda, mille venna taldrikust pätsasin. Kuid sel juhul käituksin või tunneksin nii alati, kuid on ikkagi veel see esimene - öak - variant. Nii ma kaldungi arvama, et kõik sõltub serveerimisest, sellest, kuidas keegi jutustab. Ja edasi mõeldes, kas üldse peaks - sest elu ei ole restoran ja sama rooga lauda ei tooda ja mina nt ei kannata, kui keegi minu taldrikust sööb..
:)
Mul oli eile hull hommik, mis algas kell 5 mingi tööalase jamaga. Üks minu tugevaid külgi on see, et mobiliseerun kriisisituatsioonis hästi, suudan teha kiiresti ja täpselt seda, mida parasjagu vaja. Hiljem see eest maksab organism pingutuse eest kätte - kohe kui kriis lõppenud, tõuseb palavik ja kestab kuni välja magan. Aga kuidas sa magad, kui ollagi ei jõua, eks. Nii ma vaatasin öösel YouTubest paar osa "10 years younger" mingit UK varianti - sest see ilukirurgia teema jäi kummitama.
Eesti on vist ka seda saadet tehtud?
Aga saatest. Võetakse üks, nagu seal saates öeldakse "elu poolt vintsutatud" naine ja tehakse temaga erinevaid asju. Plastiline kirurgia, proteesimine, botoks, uued riided ja uus soeng. Ja ongi valmis uus, konventsionaalne "subjekt", "noor ja ilus", hübriid oma vähe õnnelikust minevikust ja veel vaid oletatavasti palju õnnelikust tulevikust. See "subjekt" on kaasaegne, mõistagi nende mõistes, kes šõud korraldavad. Nüüd on sellele naisel (harva vist ka mehel) šanss saada elult kõik, millest ta on unistanud - uus nägu bisnessi jaoks, mõnd sorti populaarsus, saada tagasi mees või pere jms.
Saate küünilisus on kohutav - esiteks, rikutakse (muidugi selle mehe või naise nõusolekul, kuid seda "nõusolekut", selle küsimist, ei problematiseerita kuidagi, ammugi siis eetika seisukohalt) isiklike piire, privaatsust, inimene võetakse avalikult alasti ja mitte üksnes kehaliselt. Teiseks, nagu ikka, süü tõugatakse inimese enda kaela ("ta ei hoolitsenud enda eest" jms) olgugi, et tavaliselt on asjaolud hoopis keerulisemad. Sõnaga "elu" asendatakse kõik sotsiaalsed struktuurid ja kommunikatsioon, sotsiaalne staatus ja muud atribuudid, mis näitavad reaalseid põhjusi, miks inimene "selleni" jõudis.
Saatse peategelased ei ole mitte need, keda muudetakse, vaid muutjad - eksperdid, stilistid, arstid jms. Väga hoolitsetud, nooremapoolsed, "ideaalsed" inimesed või siis kaunilt hallinevate peade ja sümboolse "geeniuse" auraga kogenud ilukirurgid. Inimesed, kes on kahtlemata kohanenud "hea uue ilmaga". Nende jutud käivad naise keha ja näo "normatiivsuse" ümber. Ülesanne on lihtne - vahetada hambaproteeside, botoksi ja juuksevärvi abil "sotsiaalsed haavandid ja stigmad". Inimene nö lüüakse läikima. Lõpu episoodid on kõik ühesugused - inimene astub peegli ette, vaatab end ja "Ah!" - kõik on vapustatud ja vaimustatud! "uue subjekti" sünnist, sh ka ümbersündinu ise, kes ütleb tihti: "See pole mina!" Ja muide, nii ongi. Rõõm "uue" enda üle on esialgu sedavõrd suur, et sisemist tühjust või segadus, mis sedavõrd suure muutusega paratamatult kaasneb ja millest hiljem õnnestub jagu saada vaid üksikutel, esialgu tähele ei panda. Mind hullult huvitab, mis on saanud neist inimestest kolm aastat hiljem. Ja siis viis.
Masendav. Ja nõme.
Miks neid saateid tehakse ja kes neid ometi vaatavad??
St, hea küll, küsimused on pigem retoorilised.
Aga ikka, masendav.
Ma pean nüüd ikka magama.
Juhtus nii, et sattusin täna sööma ühe kirurgiga,
täpsemalt lausa tähega meie pisikesest ilukirurgia taevast.
Mina, kui uudishimulik ja vähe kasvatatud inimene, vaikida ei kavatsenud -
ma ju teadsin, kes ta on! Samuti ei kavatsenud ma oma värvitud, kuid siiski
naturaalseid ripsmeid pilgutades küsida: - Aga mis te arvate, kas mina ei
peaks...". Inimest, kes oleks veel kaugemal soovist lasta lõigata oma
nägu, kui mina, vist ei ole olemas. Mind huvitas Putin. Kuid kirurg osutus
viisakaks, palju kasvatatud inimeseks ja oles joonud paar korda paar
aperitiivi, soovis kõigepealt vestelda kunstist ja alles siis poliitikast, no
nagu tavaliselt, kui satuvad kokku kaks võõrast kuid intelligentset inimest.
Olles mõnda aega hüpelnud suvalisi impressioniste ja malevitšeid
pidi, me lõpuks jõudsime peamiseni ja kõik minu küsimused said ausad ja selged
vastused. Loomulikult – Putini nägu on lõigatud. Jah, radikaalselt. Miks?
Sest oli vaja just selliseks - mongoliidseks. Rõhutamaks idamaist identsust või
autentsust, igatahes mitte antiiksust. Jah, see oli tema enda soov. Võimalik,
et vene kirurgid pingutasid veits üle, kui sa ju saad aru, Venemaal tehakse
kõike suure südamega, see pole kriitiline! Klient sai, mis tahtis -
vaieldamatult! Jah, sküüdid - see on Venemaa, Aasia - on Venemaa. Naersime
veidi teemal: kõik me oleme veidi putinid väikese poeedi varjundiga ja läksime
üle naistele.
Naised panevad kirurgi imestama - meie naised, eestlased. Ja nimelt, nad
kõik tahavad "nägu". Läänes tahavad naised keha, meie omad tahavad
nägu. Meie naised veel sülitavad suure kaarega gabariitidele ja kõiksugu
liigsustele, nende jaoks on tähtis nooruslik nägu. Kirurg ütles, et alati peab
valima, raha "kõige jaoks" ei ole kellelgi, ning siis valivad meie
omad näo. Teised valivad keha. Näosse suhtuvad nad rahulikult, mõttes, enda
näkku. Sest sellesse suhtuvad rahulikult nende mehed.
- Vanema Euroopa mehed, - ütles aperatiivisõbrast kirurg üle terve
restorani, - saavad rahulduse seksides kehaga! Nii ütleski, otse. Ma,
tõenäoliselt, tänu vähesele kasvatusele, isegi ei punastanud.
- Meie omadele, noorema Euroopa meestele, on seksi jaoks vaja nägu!
Ülejäänu nad mõtlevad juurde, ülejäänu ei ole tähtis, - ütles täht ilukirurgia taevast.
Nägu aga peab olema noor, sest meie mehed on infantiilsed
(ohoo!), kuritarvitamise elemendita ei ole neil põnev. Neil on
vaja "süütuid hämmastuma panna" - siin me jälle naersime.
Et siis, Eesti meestel on vaja ennast näidata nii, et ülalmainitud nägu
hämmastuks, punastaks ja itsitaks?!
- Jah, - vastas kirurg.
Ja jah, eurooplaste jaoks on seks tuimalt seks. Tuimalt. Keha seks kehaga.
Mida meeldivam, seda parem. Meie omadele on see aga veel alati dramaatiline
etüüd vallutamisega. Kiunumine, "ära tee – tee - ära tee" jms. Meie
naised eelistavad näida süütukesed, et meie meestel tekiks soov üllatada neid
kirgliku seksuaalse pealetungiga. Keha aga - no jumal temaga, äkki ma olengi
16, lihtsalt pontsu natuke! Prantslanna aga nt, raputab oma halle lokke ja
hööritab tagumiku! Meie omad sellistega ei maga - ega nad perverdid ei ole, on
hoopis hingelt haritud ja ega nad siis seksi jaoks daami ei jahi, ikka ainult
selleks, et daami üles harida, seda nunnut tobukest!
Peale seda sai dessert otsa. Ma sõitsin koju pea täis uusi teadmisi (mitte
neid Putini asjus) mõeldes tuttavatele naistele, meenutades nende nägusid,
püüdes hinnata nende šansse meil ja läänes (äkki siis veidi ka Putini asjus).
Arvutasin vaimse alge proportsioone mineviku rikkalikes büstides, meenutasin
kuulsaid kurtisaane: kas nad olid süütud? Kas rohkem näost või rohkem kehalt?
Ühesõnaga, lõpuks väsisin ära. Nüüd kütan sauna ja mõtlen, et kui kirurgil täna
miski eesmärk oli (ja enamasti mõni ikka ju on) siis ta saavutas selle 100% -
lahkused ma itsitasin ja võimalik, et ütlesin korra "tee-ära-teetee".
Mde, kas te teadsite, et ilukirurgid eelistavad, et neid kutsutaks
kirurgideks, mõttes, täpsustuseta? Mina tegelt kahtlustasin, sest lõppude
lõpuks, mis seal väga vahet on - lõikab ta südant või lõualotti - elutähtsad
küsimused mõlemal juhul (sest kes kurat, laseb end lõigata, kui see elutähtis
ei ole?).
Mu viiene tuli eile lasteaiast ja nõudis endale rinnahoidjat - sest ühel tema rühma tüdrukutest juba on. Arutasime asja, uurisime ennast peeglist ja otsustasime ostu esialgu tuleveku lükata. Aga mitte sellest.
Ma ei käi mitte kunagi kasutatud riiete poodides. Samuti suurtes kõik-ühest-kohast tüüpi kaubanduskeskustes nagu nt Prisma (ma ei saa aru asja mõttest - et läksin poodi piima ostma, väljusin autorehvidega??). Ja veel ma ei käi turgudel, ei alalistel ega neis moodsates aeg-ajalt korraldavates kirbukates. Laatadele suvel mõnikord juhtun - lapse pärast, reeglina ostame sealt õhupalli + "laadakala", lisaks saab poniga ratsustada, vms. Samuti ma ei osta ega müü midagi internetiturgudel - mu meelest on kõik need tegevused muu kõrval kohutavalt aega nõudvad.
Ma olen üsna kinni kaubamärkides. Nt on mul laps käinud ajast, mil jalad alla võttis, kõik talved Kuoma lumesaabastega - sest hinna ja kvaliteedi suhe on suurepärane - kerged ja soojad ja LIHTSALT JALGA PANDAVAD - ei mingeid lund täis minevaid krõpse-lukke või jäätuvaid nööre. Porisaapad - voodriga Crocsi kummikud - KERGED ja mugavad. Lasteaia sisejalatsid - Minimen või Froddo või valikuid on veel, aga peamine, et ortopeedilise tallaga, täisnahast nii seest kui väljast, kinnine varvas ja liigest toetav kand - peab olema (vt. iga teine täiskasvanu on seljahaige, vt. ka tänavatel liikuvate laste rühti).
Muude jalatsitega on valik suurem, kuid spordijalats spordipoest - sest ma puht psühholoogiliselt ei jaksa seda läbi teha, et iga kahe nädala tagant mõni krõps ei pea, mõni õmblus rebeneb või tuleb tald liimist lahti. Eelmisel aastal avati Tartu Taskus uus suur jalatsipood. Astusime ka uudishimust sisse - ja ma tegin midagi, mida ma muidu kunagi ei tee - ostsin lapsele umbes 12 või 15 euri maksvad rihmikud, sest need olid kulla karva ilusad sätendavad ja ta tahtis. Pani kohe jalga ka ja me ostsime veel enne koju jõudmist tanklast paki superliimi - sest kinga küljes olev lill kukkus ära! Edasi vaidlesin lapsega umbes kaks nädalat igat rihma talla vahele tagasi liimides teemal "viskame ära!" kuni ma nad lõpuks salaja ära viskasin. Aga nad olid ilusad! Aga ma ei osta iial enam ühtegi 12 eur maksvat jalatsit - kindlasti on muid, mulle sobivamaid viise muuta elu huvitavaks.
Õueriided eranditult spordipoest. Sest me elame suht pommiaugus ja pole ühelgi aastaajal eriliselt tubase eluviisiga ja järelikult peavad meie riided olema 9 kuud aastast suhteliselt pommikindlad (seejuures laps peab saama riietega liikuda, ehk siis kaalult kerged ja mahult mitte liiga paksud). Ülejäänud kolm kuud me kodus riideid eriti ei kannagi - puuvillasest pesust on enamasti küllalt.
Ja siit edasi - looduslikud materjalid. Olgu jumal tänatud, et HjaM-i leiutas. Suurem osa lapse lasteaiariideid tuleb sealt - sest puuvillased, odavad ja pood asub meie tavapärasel liikumistrajektooril. Kleidid, retuusid, särgid. Suht ruttu lähevad värvist ära (ju neid seepärast mitme kaupa müüaksegi), aga selle kompenseerib hind. HjaM-i pesu on jama, samas puuvillaseid sokke ostame sealt. Ma ei osta lapsele Elsa pildiga sünteetilisi retuuse või ei telli Hiinast sünteetilist suvekleiti. Ma ise ei kannata ja laps ju higistab sama moodi ja... see mu meelest on sama jõle, kui nahast püksid suvisel ajal - ma ei hakka isegi rääkima, mis pildid mul seejuures silme eest läbi jooksevad. Erandeid sünteetika osas juhtub peokleitide puhul, aga siis ka - võimalusel väldin.
Samas ei tule mul mõttessegi osta Hja(ei leia märki klaviatuurilt)M jalatseid või õueriideid. Neid jalatseid ma olen seal vaadanud ja imestanud - need pole ju üldse inimestele tehtud? Äkki poe akendel seisvatele mannekeenidele või ma ei teagi... müstika.
Samas - mul ikka aeg ajalt on meeltesegadusi juhtunud. Nt sügisel ostsin endale Seppalast (vist) jope (esimest korda elus). Jälle Taskust - kesklinn on meie teema - me käime seal kinos ja spaas, söömas ja raamatupoes. Ühesõnaga, kõndisin poest mööda ja jope, eks, näeb hea välja, maksab äkki 60 eurot. Jope, onju. 60 eurot. Mitte 200. Proovisin selga ja tundus nagu päris. Selline emotsiooniost, mille ma nüüd kohe, kui talveriideid ära panema hakkan prügikasti viskan. Sest ta ikkagi on raske ja varrukad kitsad ja kisub ei tea kõik kust. Sest odav saast ikkagi.
Seejuures, et ma ei käi poes rahakott puuga seljas hindu vaatamata. Kaugelt. Ja osaliselt just seepärast ma pole nõus ostma ühekordseid asju. Mu suusajope on 7 või 8 aastat vana ja ma pole endale uut osta raatsinud, sest ISC - ei idane, ei mädane ja ma olen tast lõppmata tüdinenud - tahaks uut, kuid maksta uue eest 200 - 300 lihtsalt põhjusel, et tüdinenud... ma ei raatsi. Samuti on mul Nike trennikott, ma olen sõbrannale juba mitu aastat lubanud, et jah, ostan endale uued - jope ja koti ja siis ma vaatan neid (heldimuspisar silmas) ja käin vanadega edasi - sest nad on täiesti korralikud.
Nö linnariietega - mantlid jms - noh, ma ostan endale igal hooajal uue salli :)
Samas - me taaskasutame. Meil toimib hästi mingi kogukondlik "käest - kätte" värk - väikeseks jäänud riided (ja laste rattad jms kola, ka mänguasjad, millest välja kasvanud) anname edasi ja antakse meile. Ja mul (või minu lapsel) ei tule mõttessegi näidata kellegi peale näpuga ja öelda, et "Fui, kaltsukast". Kuid MINUL SEDA AEGA EI OLE (soovi ka mitte), nö firmakatega on see hea asi, et neid EI PEA TAGA AJAMA. Nad on poes koguaeg olemas, lihtsalt lähen ja ostan (sügisel oli küll mingi jama lapse suusapükstega, sest miskipärast arvavad tootajad, et viieaastased tüdrukud peavad kandma roosasid. Ja ega laps polekski vastu olnud, aga kuni mina tema riideid hooldama pean, no saite aru.
(Ja neoonroosa on ikka lihtsalt nõme ka).
Aga millest ma üldse hakkasin. Sellest, et kui kirtsutada nina taaskasutajate eelistuste peale on üldlevinult ja üheselt halb toon, siis mingil minule arusaamatul põhjusel kerget ninakirtsutust või sarkastilist muiet "Kaubamärki taga ajavate emmede" suunas halvaks tooniks ei peeta. Seda tehakse kogu aeg ja igal pool. Aga see on ju 100% samasugune teise valiku üle ilkumine või arvustamine? Onju? Äkki lepime siis kokku, et mina ei lähe sulle kallale, kui ma näen, et sinu veel kujuneva luustikuga laps kannab HjaM-i jalatseid ja sina ei vaata mulle viltu, kui ma enda omale (nt) Eccod ostan?
Hommikul valasin kohvioad masinast mööda. Terve köök on nüüd kohviubasid ja - lõhna täis. Võiks ju lausa meeldiv olla, kui jala all ei krõbiseks.
Laps läks eile peale sauna vabatahtlikult otsejoones voodisse ning keeldus isegi unejutust - otsustas _korralikult välja puhata_, sest tal on täna lasteaias tähtis päev - esinevad näidengiga naaberrühmale. Ma sattusin lausa segadusse, mis oma suure õnnega peale hakata - 20.30 ja ei pea mitte midagi, peale tasa olemise. Nii ma netis sihitult ringi uitasingi, kuni keegi mulle lingi venelaste eurolaulule saatis ja kommentaari palus. Kommentaarist keeldusin, kuid öösel mõtlesin end sellegi poolest vigaseks.
Minu jaoks on sellega Eurolaul 2017 lõppenud. Ma sel korral niigi, süvenesin rohkem kui iial varem :)
*
Ükspäev ma lugesin ühest blogisabast kellegi kommentaari (oma sõnadega umbes), et kuna maailm on nagu ta on, tuleb luua endale oaas, miski mull, kus kehtivad mulliomaniku reeglid, ja elada selles püüdes vältida nö välisilma nii palju kui võimalik.
Ma olen kahe käega poolt, ma olen vaeva näinud omandamaks sellise, mul juhtub aegu, mil selline omas mullis olemine on minu jaoks ainus mõeldav olemise viis. Aga. AGA minu ja kommentaari kirjutanud blogija veendumuste vahel on üks põhimõtteline erinevus. Ma nimelt usun, et kõige suurem karu teene, mis ma oma lapsele teha saan, on kasvatada teda mullis, isolatsioonis, olgu või osalises, eemal maailmast, millesse ta hiljem nii või teisiti integreeruma peab. Kasvatada teda üldlevinud reeglitest erinevate põhimõtetega või -järgi. Ainus mõeldav põhjus kasvatada laps eluvõõraks (koduõpe nt), saab olla meditsiiniline näidustus. Terve laps harjugu ja õppigu toime tulema maailmaga, sellisega, nagu see on. Ja mull, see oma, isiklik, kuhu keegi minu loata sisenema ei peaks, see olgu siis koht, kuhu väsimuse puhul varjule minna.
*
Üks viis mõistmaks oma probleemide suurust või adekvaatsust, on sõita mõnesse väikesesse linna (teravama elamuse otsijatele soovitaks valida riik, mis on viimase nt 50 aasta jooksul kasvõi kordki mõnest sõjast osa võtnud), mille sees või lähedal on mõni klooster. Vahet ei ole milline. Istuda maha ja jälgida inimesi, kes kloostri väravast sisse ja välja voorivad - ausõna, minusuguse mured muutuvad hoobilt olematuks.
*
Poole tunni pärast on mul juuksur. Edasi pühin kohvioad põrandalt kokku ja hakkan tagasi Lihtsa Elu Tildaks, või kuidas see täpselt oligi.
Diagnoosisin endal põskkoopapõletiku ja lapsele nohu ning otsustasin nädalavahetuse päeva võrra pikemaks venitada. Öösel sõin peotäis antibiotsi, nüüd nuuskan, loen blogisid ja mõtlen ikka selle telekavaatamise teema peale.
Et siis, me vaatasime kolme saadet: EV 99. aastapäevale pühendatud paraadi ja kontserti ning Eesti Laulu 2017. Kõiki saateid edastas RR, kõik saated olid vanusepiiranguta ja eetris kellajal, mil lapsed veel ei maga. Lisaks oli minu arusaamist pidi tegu pidulike sündmustega. Et siis, minu ideaalmaailma oleks see pidanud olema nii: katan elutuppa väikese snäkilaua, kogun pere laua ümber ja elan kaasa ja naudin. Minu ideaalmaailmas peetakse ka lapsi täisväärtuslikeks pereliikmeteks - ehk siis see, mis televiisorist maksumaksja raha eest meie kõigi ühisel pidupäeval tuleb, võiks olla nauditav ka lapsele. Või vähemalt seletatav.
Mulle väga meeldis paraad. Ilmataadi, kaamerameeste ning kommentaatori koostöö üle oleks patt nuriseda. Ma ei viitsi hetkel googeldada (vt ka põskkoopapõletik), kaua paraad kestis, kuid selle lõppedes avastasin end seismas keset eleutuba jalad õlgade lausel, põlvedest veidi kõverdatult, käed selja taga risti (kaitseväekohustlane, jaaa :) ) pidamas oma viimase ehk 10 aastra säravaimat kõnet.
- Emme, "Hea lapse" ajakirjas oli Kersti Kaljulaid ilusam ja noorem.
(noh, kallis, päevad ei ole vennad)
- Kuna sõjaautod tulevad?
- Miks nad niimoodi tervitavad?
- Aga miks nad nägusid ära ei pesnud?
- Aga miks nendel on piraadilipp?
- Millal autod tulevad?
- Miks meie sõbrad teistmoodi marsivad? Näita õiget marssimist!
- Millal autod tulevad?
- Miks ainult poisid saavad noorkotkasteks? Mina ei taha kodutütreks, mina tahan ka noorKOTKAKS saada! Miks tüdrukuid ei võeta?
(Tõepoolest, miks - ma pole sest kunagi aru saanud. Sel põhjusel pole ma vaatamata korduvatele kutsetele kunagi isegi kaalunud ühinemist Naiskodukaitsega - suppi keetma? Keetke ise! Kus on feministide silmad, ma küsiks siinkohal! )
- Vaata, autod tulevad!
- Miks autodel käterätid ümber on?
Ja nii edasi. Tulemusena otsustas minu tütar, et kui suureks saab, võtab Eesti Kersti Kaljulaiult üle.
- Kuidas presidendiks saab?
Siinkohas sain võimaluse selgitada neljanda võimu olemust (ehk kelle jalas püksid on - või vähemalt peaksid olema - hetkeline segadus, vt ka põskkoopapõletik):
- Presidendiks saab inimene, kes on terve oma elu teistele eeskujuks olnud. Lasteaias peab käituma korralikult - sest enne presidendi valimisi uurivad kurjad ajakirjanikud kõik välja, mida üks või teine kandidaat teinud on, isegi lapsena lasteaias!
(mõttes: tibu, äkki ikkagi geenitehnoloogiks? robootikainseneriks? või... )
Mulle ei meeldinud Terrase kõne - liiga pikk, kordas ühte mõtet mitu korda. Muus osas - oli super - natisime mõlemad. Lõbus...-tusin, kergelt, avastades, et mul isegi hääl värises kergelt ja pisar väreles kusagi silmanurgas - ikkagi inimene :) ).
Edasi tegime süüa juurde ja vaatasime aastapäeva kontserti. Minu riigi sünnipäevapeo kõige ilusam osa!
*
Järgneb, saadan vahepeal lapse hobuste juurde. Mõttes, meil on tuttavaid hobuseid ja sahvris mitu kasti talveõunu, mida ise enam süüa ei taha aga hobustele maitsevad küll. Laps käib neid siis rõõmustamas.
Mõni aeg tagasi täheldasin oma viieaastase teadmises (pop)kultuurialaseid lünki, mis on tekkinud põhjusel, et me ei vaata televiisorit. Hip-hip, hurraa, tänaseks oleme seda teinud juba tervelt kaks korda! Üks päev järelvaatasime vabariigi aastapäeva paraadi ja kontserdi ja eile jõudsime juba nii kaugele, et vaatasime Eesti laulu lausa otseeetris! Ja isegi ettevalmistumisega - poest tõime lemmik-hallitusjuustu, bataati ja puuvilju ning küpsetasime liivataigna-kaneeliküpsiseid (mis said küll nii suhkrused, et hambad kiskusid krampi). Mul oli märkmik ja mitmevärviline Hessburgeri (?) pastakas.
1. Liis Lemsalu
Hetkelises meeltesegaduses mina lapsele: "Panid sa tähele, mis selle tüdruku nimi oli?"
Laps: "Krissu Gaarfield!"
Ilusad juuksed ja ilus kleit. Ilus issi. Oota, ta laulis ka midagi või?
2. Laura ja Koit
Laps: "Kas nad on isa ja laps?"
Mis asi Laural seljas on?? Ja juustega on ka midagi über-pahasti. Koidu vastu olen äärmiselt allergiline sõltumata sellest, millises kastmes teda parasjagu pakutakse - mingi ülepäevitunud vananev Ken - see Barbie oma. Nende kasuks räägib see, et nad mõlemad on reaalselt musikaalsed ja oskavad laulda.
3. Whogaux... who?? Kõikvõimalikud lillelapsed ei ole üldse minu teema.
Hiljem: nad meeldisid kõikidele välismaisetele žüriliikmetele. Ju siis on midagi, milleni mina lihtsalt ei küüni.
4. Lenna
On näost nii vanaks jäänud. Jällegi, Lenna laulab - päriselt, lisaks on ta silmale ilus vaadata. Laul on nõrk, on olnud kordi paremaid.
5. Daniel Levi
?? Justkui on midagi. Aga sama hästi võiks ka olemata olla...
6. Elina
Et siis trikooga - mu meelest näeb ta selles välja täiesti suurepärane. Küll, ma oleks kontsaga saapad õhemate tanksaabaste vastu vahetanud - oleks vähem porno olnud. Häda on minu meelest selles, et ei oska selles trikoos olla nii, et see rekkamehe märja unenäo moodi välja ei näeks. Lisaks ta tantsib oma laulust täiega mööda, millest? Kas on võimalik, et ebaloomulik kogus juukseid ja ripsmeid viivad keha tasakaalust välja? Aga muidu - kui ta just ei räägi - võib ju teda vaadata - trikool pole häda midagi.
7. Ivo Linna
Ok, aga eurovisioonile ei saadaks.
8. Rasmus Randvee
See näeb välja, nagu vaese mehe Muse algusaastatel pluss veel midagi... ähmast, peamiselt. Isegi kui see laul on midagi väärt, ei ole sellest tupsust (väga võimalik, et veel), selle esitajat.
9. Ariadne
:) nii armas. Jalad on pikad, aga kuidas kasutada, ei ole veel hästi aru saanud, nagu paaritunnine vasikas.
10. Kerli
Aga ei kõla ju! Ja ma ei räägi sellest, et laulis mööda - hea küll, igast asju juhtub ja pole siinkohal oluline, aga konkreetselt - teleka vahendusel on küll selline mulje, et heliga on midagi valesti, nagu keegi oleks kusagil midagi sisse lülitamata jätnud või siis valet nuppu vajutanud.
Superfinaan.
Laura ja Koit, Kerli ja Rasmus.
Noh. Peamiselt lootsin siinkohal, et Rasmus võitjaks ei osutuks. Siinkohal ei maksa must valesti aru, mul pole ei tema ega Ariadne vastu midagi, ilusad noored inimesed, võimalik, et andekad - ma pole pädev otsustama, jms. Kuid piimased kõrvatagused paistavad liiga kaugele välja, Eurovisiooni jaoks on neil ilmselgelt vähe kogemusi, palju ebakindlust, väljakujunemata... kõik, mis vähegi võimalik. Illustratsiooniks kõrvutagem Rasmus üleeelmisel aastal võitnud norrakaga - pole ju ligilähedanegi, see, power, siis. Harjutagu veel mõni aasta, ravigu aknet, omandagu isiksus ja siis vaatame edasi, eks.
Laura ja Koidu laul on... nii mainstream ja eilne, et olukorras, kus valiku tegi rahvas ei olnud Kerlil võimalustki. Demokraatia-mündi pahupool, nö.
Laura meeldib mulle inimesena, julge ja isegi terav kohat, mulle meeldib tema selline... eluterve, vist, huumorimeel.
Kui me räägime sellest, et keegi sellest kambast peab sõitma Eurovisioonile ja esindama seal minu riiki, siis see oleks kindlasti pidanud olema Kerli. Sest tegu on professionaaliga, aastaid tegutsenud, suure lavakogemusega artistiga. Ükskõik, kas ta oleks võitnud või mitte - tema image on silmapaistev, ta oskab olla silmapaistev - panna endast rääkima. Öelda, et peaasi mitte Kerli, sest on ennasttäis (või mida iganes talle ette heidetakse) on sama hea, kui öelda, et me teame küll, et see X on meie parim laskesuusataja, kuid saadame olümpiale ikkagi Y, sest X, noh, on justkui ennasttäis veidi :)
Ma muide arvan, et kui Lennale korralik tiim taha saada, siis temast oleks küll ja veel suurel laval esinejat (aga mitte tänavuse lauluga siis, nii üldiselt).
Tegelikult on mul täiesti ükskõik, kes sinna sõidab, nii et ...
Tahtsin kirjutada hoopis kontserdist üldse, aga läks pikaks, ehk teine kord, kui tatitõvesse ära ei sure.
Ja midagi ilusat minu lapsepõlvest:
Magasin täna vähe. Lugesin Faberi "Imelike uute asjade raamatut". Telefonist - tulenevalt olen täna silmadega, nagu albiinoküülikul. Ja ema mõned päevad tagasi naistepäevaks kingitud (juba - sest Maxima? sooduskleebised? kehtivad ainult x-ajani?) Dormeo padi, mis kirjade järgi on hüper-super, paneb mul pea valutama - nii et... Elisa lubab, et homsest seda raamatut nende äpist enam lugeda ei saa, mul on umbes neljandik veel lugemata aga täna pole kuigi palju aega lugeda. Kui - siis hakkan mossitama. Või äkki ikkagi saab, kui juba enda riiulisse tõstetud?
Tegelikult ma tahtsin armastusest :)
Sõin hommikust ühe endise sümpaatiaga, päike paistis silma, vaatasin teda ja nägin... ennast. Meid. Ja see oli, noh, nunnu (ha).
Ma olin noor ja taevalikult armunud. Seitsmeteist, vist, aastane - sees ainult tunded, ümber vaid kunst, vaidlused vaid kõrgest, lugesime Masingut ja Naani, mina ka G. Aarmat (võimalik, et salaja :D ). Ühesõnaga, tema silmad minu vastas, minu silmad ahnelt iga ta sõna püüdes. Käisime kätest hoides, lendasime linna kohal, elu kohal, maandusime kinomajja. Enne filmi soojendasime end jäätist, sõime jääkülma jäaätist jääkülmas fuajees, vaatasime inimesi.
Saabub võõras paarike - tema hoogne ja külmast õhetav, lehviva laka ja temakest koguaeg muljuvate suurte punaste kätega. Temake jämeda patsi ja küllusliku ihuga, eest lahtise kasukaga, trikotaažist dekoltees ja sihvkadega, kiunudes ja itsitades samaaegselt.
Ma ajasin sedamaid nina püsti ja ütlen midagi solvavat, umbest, et iuu, millised. Oli see siis lõbusa näitsiku dekoltee, mis mind segadusse ajas või õhetava noormehe käsi, mis puhkas nimetatul... meie ju, meie suhe oli ju hoopis teine - õhukestes mantlites ja torkivates sallidega, meie teineteist ei käperdanud, me rääkisime süütuse presumptsioonist ja sotsiaalkonstruktivismist, Itaalia muusika allakäigust lõppude lõpuks. Me limpsisime ülevalt jäätist jäätunud fuajees jäätunud seina najal, kaks läbi külmunud vaimselt kõrget isiksust.
Neelasin selle koos jäätisega ja mulle maitses, - ma olin ju armunud, kuidas siis muidu!
Kuid armastus sai otsa.
Kuid sõnad jäid, tundub, et need puudutasid mind, tugevasti, kriipisid haava, mis hiljem armistus, kuid päriselt ei kadunud. Sest ... hahhaha, ma lugesin salaja Aarmat, nt (ja perioodiliselt loen üle siiani)... Temast on saanud suurepärane inimene, intelligentne, hea, jah, hea, vaatamata sellele, et aastaid hiljem, meenub mul teda nähes esimese asjana ikka veel "naguloomad", iga jumala kord.
Kiviga ma teda siiski ei viska, iial. Ma palju ükskõiksem ja headust on minus ka nii umbes statistiline miinimum.
Nii et.
Elagu :)
*
Ja ma olen tüdinenud oma blogi välimusest, tahan valget ja et õhku oleks rohkem.
Hakkasin kirjutama muljet LR sarjas ilmunu Houellebecqi esseest Lovecraftist, aga ei viitsi. Laupäev ikkagi jms, tahaks lihtsalt. Lobiseda.
Nt sellest, et Sandra arutles blogis "Päikesejänku ja sada raamatut" teemal, miks raamatublogida ja milline on hea raamatublogi.
Miks? Sest kirjutades mõtlen läbi ja sõnastan. On huvitav jälgida, kas ja kuidas erineb lugemisest saadud esmane emotsioon sellest, mille mõne päeva pärast kirja panen. Kuidas toimub settimine, selginemine. Kiiresti järjest ja vaheldumisi erinevaid asju lugedes tekib mingi mmm... maitsete, muljete, emotsioonide segunemine, millest (kahtlustan) mõnel juhul jääb lõpuks järgi üksnes pisike hall laialivalguv pilveke. Kirjutades korrastan mõtteid, st tõenäosus, et info talletub, on suurem.
Kui alguses mulle tundus, et raamatublogimine - mis see siis ära ei ole, siis nüüdseks tean, et tihti on ahvatlus võtta riiulist järgmine raamat ja lihtalt edasi lugeda, suur. Samas jääb siis palju asju tähele panemata - lühikese kirjutamise ajaga olen aru saanud, et nt kirjanikest tean vähe kuid see on siiski huvitav - kontekst - miks ja millistel asjaoludel raamat kirja on saanud, ilukirjanduslike tekstide taustad nö. Mulle meeldib lugeda, ma teen seda blogiga või ilma, aga tundub, et blogiga on kasutegur (siis vist), suurem.
Kellele? Jõudsin just järeldusele, et ma kirjutan eeskätt enda pärast endale. Samas - ega ma siin päris üksinda hängida ei viitsiks (statistika näitab, et mul on umbes 30 püsilugejat, jee siis, või midagi). Lisaks, ma ei tea millest kirjutada, kui mitte kirjutada raamatutest - öiseid külalisi ülemäära tihti ei käi... (pakkuge ja küsige, ma midagi lubamata aga tõenäoliselt rõõmuga).
Milline on hea raamatublogi? See on hea küsimus ja mul on hästi konkreetne vastus. Mind huvitavad emotsioonid ja mõtted. Raamatublogist tahan lugeda, mida lugeja lugedes tundis või mõtles. Mis seoseid raamat tekitas, millist kohta puudutas. Seda - hästi isikliku. Mis meeldis, mis ei meeldinud. Mh selleks, et saaks võrrelda. Sest see ongi ju põnev - mida sina näed, kui sa seda jänest vaatad. Kõike muud saab huvi korral juurde guugeldada.
***
Hundi ulg küsis ükspäev oma blogis, et kas see on normaalne, et vanemad ei taha oma lastega rääkida poliitikast. Et nagu ei julge hästi.
JAA! Mina, oma ema lapsena kinnitan, et ma ei taha absoluutselt oma ema või tädiga või muude lähisugulastega rääkida poliitikast ja on veel ridamisi inimesi ja teemasid, kellega/ millest ma ei taha rääkida. Kahjuks ema nt tahab. Ja siis me räägime. Nii et tema räägib ja mina mhmitan ja ei ütle midagi. Ma tean, et me oleme väga erinevad, see ei muutu kunagi ja milleks siis, ressursi raisata. Oleks, et sellest siis midagi sõltuks - aga ei sõltu.
Kuidagi haakub siia ka Rentsi juures räägitu, lühidalt arvab blogija, et lollustele kaasa noogutamine on kurjast. Ma nii kategooriline ei ole. Mu meelest on vaja kaaluda, põhjusi ja tagajärgi. Rahulolev loll on siiski tihti ohutum (ükskõik siis kas endale või teistele) kui kurjaks aetud ullike. Nii et kui tõenäosus harida on nt nagunii olematu, siis - las ta olla õnnelik! Samas, kui jutt käib julgustamisest rumalteole, siis, ma ei tea, juhtida tähelepanu mõnele kõrvaltegevusele või, ma ikka ei tea, helistada üksükskaks.
(Mitte, et kõik, kellega ma poliitikast rääkida ei taha, tingimata lollid on).
Ma tegin endale fb konto umbes vist viimase eestlasena ja kahetsesin, et tegin, sest ma poleks mitte kunagi tahtnud teada kõike seda, mida ma sealt oma sugulaste, töökaaslaste ja muidu tuttavate kohta teada sain. Ma kustutasin selle konto kiiresti. Täna on mul fb-s konto, kus ma jälgin inimesi ja lehekülgi, kes/mis on mulle huvitavad, lisaks suhtlen inimestega, kel vähemasti on minu hobidele sarnased hobid - see minu meelest on palju vähem masendust tekitav fb pidamise vorm.
Et siis, ma võin rääkida raamatutest või ma ei tea, käia koos jooksmas, nii hästi EKRE valijaga kui Jehoova tunnistajaga, kuid seda tingimusel, et kodanik mind oma usku pöörata ei ürita. Ja no - ekstreemsusteta siiski - doktor Vassiljevi juurde ravile või Plaseri juurde trenni ju ikka ei läheks.
Kuidagi.
A muidu helistas sõber ja ütles, et ta kohe tuleb ja hakkame filmi vaatama. Pidavat olema midagi erakordselt ilusat. Nii et.
Unes on kõige parem lennata hilissügisel või varatalvel, kui muru on härmas, lombid jääs ja pole võimalik aru saada, kas sajab vihma lumega või lund vihmaga vaheldumisi. Siis paksu teki all paistab päike, pisike järv, soe rannaliiv, taevas täis rukkililli ja karikakraid. Lendad seal, vee ja taeva vahel, rukkilillede ja karikakarde vahel, kogud kõrgust ja veel ja veel ja... Ja mitte keegi ei saa sundida sind maandumiseks, ei kass, kes karjub voodi kõrvalt, et tablett sul jälle võtmata ega laps, kes nügib jalaga, et sa ei laiutaks risti üle aseme.
Eile öösel lennates mõtlesin, et hea oleks, kui haiguslugudes ei kirjutataks ainult gastriidist, hüpertooniatest ja sellest, et terve keha valutab. Võiks ju olla lisalahter, kuhu arst saaks patsiendist positiivseid kirjeid teha. Nt, sa lendad unes. Juba üle kolmekümne ja sa ikka lendad unes! Ja las ta siis nii kirjutabki (tingimata) oma loetamatu arsti käega - patsient lendab unes. Ja et kõik lennutunnid kirja saaks. Palun joonlauaga joonitud tabelisse. Ja siis järeldused: kasvab veel. Olgu siis, et aeglaselt, olgu, et paljale silmale nähtamatult, ikkagi - kasvab ja see on oluline.
*
Jõulud tulid pauguga. Halbade uudistega lähikonnast ja ma proovisin, ausalt, ihust ja hingest, jooksin kontsadel seelikusabasid hoides. Eemale, nii kaugele, kui võimalik. Sest sekkuda ei sobi ja milleks siis süveneda. Aga no, ebaõnnestunult. Muudkui vaatan oma last (kes pole seotud kuidagi) ja proovin selga võõrast muret. Kahtlustan, et on asju, milliste mõistmiseks ei kasva ma iial piisavalt suureks.
(Ja oleks, mul jumal, siis siinkohal ilmselt tänaksin).
*
Hetkel tahaks lihtsalt puhata...
Hetkel lükkan kõik kuhugi tuleviku, teen ainult asju, mida tahan (sest saan), sest :), noh, nt põhjusel, et laps on mul nii pisike veel - see kurat, on üks väga hea põhjus, paljuks.
