Niisama

Vist juba öösel mõtlesin, et juhtub selliseid päevi, kui tundub, et Kõiksust saab sõrme otsas keerutada nagu korvpalli. Lihtsalt ärkad hommikul üles ja saad aru, et sa oled tšempion. Kõik sinu tahtmised, lähevad täide lihtsalt iseenesest. Kogu see nüri ja kohmakas maailmavärk elavneb ja poeb või nahast välja, et sulle meelt mööda olla. Kõik juhtub kergelt ja mänglevalt ja isegi kui tahta sel hetkel midagi arutut, veidrat või päris pöörast, juhtub seegi arusaamatul moel.


Ma mõtlesin! sellest, pikalt. Mu meelest on kogu trikk selles, kuidas soovida. Tavalises seisundis sa koguaeg tahad midagi paluvas või nõudvas toonis. Ja see toon vihab justkui sellele, et otsustaja ei ole sina. Seisundis  "veni ,vidi, vici" sa ei palu ega nõus. See on sünniõigusega sinu, sa lihtsalt täpsustad, et just praegu just seda. Nö suunad, Kõiksust, kergel käel.


Sigadus seisneb seejuures selles, et sellesse seisundisse saab ärgata, kuid mitte jõuda tahtlikult. Või vähemalt mina tahtlikult ei oska. Ja pärast justub pohmell, päevad, mil ei taha midagi, või kui, siis ainult lamada ja pimedas lakke vahtida.
Kõige rohkem huvita mind muidugi see, kas süsteemi on võimalik murda ja elada konstantselt tundega, et tšempion. Ma kavatsen sellele nüüd terve nädalavahetus mõelda ja harjutada* kõigi peal, kes lähedusse satuvad. Kohe peale lumelaudu müüvat poodi, mul õnnestus enda oma eile ribadeks sõita.




* - Kallis, too mulle palun klaver, ma jätsin vist oma konjakiklaasi selle peale...