September siis. Laulsin eile kolm korda hümni ja sõin kolme erinevat torti. Ostnud lapsele kingad nr 32. Kolmkümmend kaks, Karl! Mina kannan 36 - 37. Uhh.
Õhtul, kui värske koolilaps oli _õigel ajal_ magama loetud, istusin korraks teed jooma tulnud sõbraga trepil ja peamiselt kuulasin. Mul polnud jaksu siis vaielda ja täna nt ei ole häält, üldse, on hoopis palavik - angiin, ringi rapsimise tavaline tulemus. Aga hullult tahan öelda, ajendatuna eile kuuldud monoloogist, osas, mis puudutab "Kallis laps, saad aru, asi ei ole sinus."
Ja nimelt, mõnikord, kui ma olen väsinud, kuid aju keeldub puhkerežiimile minemast, vaatan tobedaid ameerika seriaale. Selliseid, kus kõik on alati dialoogialtid ja seda eriti suhete teemal. Ja tihtilugu juhtub seal selliseid hetki, kus inimene, rääkides partneriga, hakkab end süüdi tundma. Nt, 40 seeriat on inimene puid lõhkunud, valesid asju joonud, moraalselt ekselnud ja oma koera suhtes ebaeetiline olnud. Ja partner on tal täpselt samasugune: tal on ka tuba sassis, ta on loopinud süstlaid ja kondoome läbi akna tänavale, ülbitsenud linnapeaga, veetnud liiga vähe aega oma kakaduu seltsis ning varjab end valla sotsiaaltöötaja eest. No ja siis juhtub tüli ja nad seisavad pöörates oma päevitunud näod kaunilt kaamerasse ja süüdistavad teine teist. Ja ühel neist õnnestub paremini.
Ja jõuabki kätte see hetk, mil ühel hakkab piinlik ja ta küsib teise ja samaaegselt enda käest:
- Äkki on asi minu?
Saad aru, Karl, ta küsib:
ÄKKI ON ASI MINUS?
Ma jumaldab neid hetki. Need on kirjutatud inimeste poolt, kes usuvad, et teoreetiliselt võib asi olla hoopis kelleski teises. Ja veel nad teavad, et teisel pool ekraani on ka selliseid inimesi. Selliseid, kes usuvad, et "võib-olla on asi kelleski teises?!"
Ma pole nõus. Ma ei saa isegi aru, kuidas on võimalik mõelda nii, et äkki asi ei olegi minus? Sest kui minu akna taga puu otsas ripuvad kondoomid (isegi siis kui need viskas sinna Peeter, minu lähedane sõber), kui minu keldris on kinni seotud Mari (mina ei sidunud, sidus mulle vähe tuttav Jüri), kui minu tikripõõsa alla on maetud Mart (mina ei tapnud, tappis keegi mulle tundmatu kiilakas), kuidas, ma ei saa aru, saab asi olla kelleski teises, kelleski peale minu??
-Mõne inimese jaoks on orgasm võrdne statistiliselt
keskmise eestlase kahe statistiliselt keskmise Egiptuses veedetud päevaga. Nii vähe! Nii vähetähtis on seks mõne inimese
jaoks! – ütles sõber ootamatult.
Ma üllatusin, muidugi, tema aga küsib kohe: - Aga sina? Aga
sulle?
-Ma ei tea,kuidas ma saan võrrelda oma orgasmi statistiliselt keskmise eestlase
üleelamistega Egiptuses?Ma nt ei armasta
Egiptust. Iga kell eelistan kaks tundi head seksi kahele Egiptuses veedetud
päevale.Samas, juhtub ju ka sellist
seksi, et parem juba kaks päeva Egiptuses veeta…
-Just! – rõõmustab sõber, - Just! Sa saad aru, et
seks on oluline!
-No kuidas võtta, - mõtlen mina edasi, - sõltub
ikkagi, reisist.Võtame nt jooksmise.
Mõnikord, kui keha kuulab mu sõna ja joosta on nii hea ja kerge, on see parem
nii mõnestki seksist.
Siinkohal pöörab sõber mulle selja ja hakkab nõusid nõudepesumasinasse laduma ja üldse paistab, et talle meenus, et tal on
hetkel tegemist.
Taipan, üritan kiirelt siluda:
-Seda juhtub küll harva…
Ei midagi, ma tõusen püsti:
-Hea küll, hilja on juba, ma hakkan minema
-Oota. Istu. Mis mõttes joosta on mõnus _mõnikord_? Kui
tihti sa jooksmas käid? Kui pikalt? Mis sul jalas on? Mida ja kui palju aega enne sööd? … - ja
nii pikalt edasi, ma pole kaua aega nii põhjaliku spordialast nõustamist
saanud. Tunnen end kohe targemana.
Sõin just oma hommikust kaerahelbeputru ja ei kavatsenud blogida - lähen maasikapeenart kaevama hoopis. Aga - pudru kõrvale avasin blogid ja sattusin ise ka ei tea kuidas, Blondiin +40 blogisse ja seal siis:
Minu paksendused. Mul jahtus puder ära, kuni selle üle mõtisklesin (vt ka eilne palavik, ma olen täna aeglane).
AGA.
Mu viiene laps võtab õhtuti iseseisvalt riidest lahti ja viib riided kohe ja otse mustapesukasti, sokid sh. Hommikul võtab puhtad riided enda kapist - samuti iseseisvalt. Viiene, eksole. Peseb iseseisvalt hambaid (olgu Jumal tänatud, et selle hambaharja leiutas ja eraldi "Aitäh" kaasas käiva äpi eest, mis on suureks abiks õpetamaks lapsele õigeid hambapesu võtteid) ja ennast (va juuksed, mis on pikad) jms.
Ja siis tuleb välja, et mehed on meil räsitud ja sassis, sest neil pole naist, kes triigiks, sokke haldaks ja juuksurisse juhataks. St, loogiline järeldus: lisaks kõigele on mehed meil ka saamatumad, kui viieaastane laps? Ainuke küsimus, mis mul selle peale tekib, on:
- A millieks sellist pidada? Saja kilost titat. Olgu rahumeeli edasi, räsitud jms, soovitavalt kusagil minust hästi kaugel.
***
Philips ei ole mulle reklaami eest maksnud - lihtsalt, päriselt hea asi on.
Hakkasin kirjutama muljet LR sarjas ilmunu Houellebecqi esseest Lovecraftist, aga ei viitsi. Laupäev ikkagi jms, tahaks lihtsalt. Lobiseda.
Nt sellest, et Sandra arutles blogis "Päikesejänku ja sada raamatut" teemal, miks raamatublogida ja milline on hea raamatublogi.
Miks? Sest kirjutades mõtlen läbi ja sõnastan. On huvitav jälgida, kas ja kuidas erineb lugemisest saadud esmane emotsioon sellest, mille mõne päeva pärast kirja panen. Kuidas toimub settimine, selginemine. Kiiresti järjest ja vaheldumisi erinevaid asju lugedes tekib mingi mmm... maitsete, muljete, emotsioonide segunemine, millest (kahtlustan) mõnel juhul jääb lõpuks järgi üksnes pisike hall laialivalguv pilveke. Kirjutades korrastan mõtteid, st tõenäosus, et info talletub, on suurem.
Kui alguses mulle tundus, et raamatublogimine - mis see siis ära ei ole, siis nüüdseks tean, et tihti on ahvatlus võtta riiulist järgmine raamat ja lihtalt edasi lugeda, suur. Samas jääb siis palju asju tähele panemata - lühikese kirjutamise ajaga olen aru saanud, et nt kirjanikest tean vähe kuid see on siiski huvitav - kontekst - miks ja millistel asjaoludel raamat kirja on saanud, ilukirjanduslike tekstide taustad nö. Mulle meeldib lugeda, ma teen seda blogiga või ilma, aga tundub, et blogiga on kasutegur (siis vist), suurem.
Kellele? Jõudsin just järeldusele, et ma kirjutan eeskätt enda pärast endale. Samas - ega ma siin päris üksinda hängida ei viitsiks (statistika näitab, et mul on umbes 30 püsilugejat, jee siis, või midagi). Lisaks, ma ei tea millest kirjutada, kui mitte kirjutada raamatutest - öiseid külalisi ülemäära tihti ei käi... (pakkuge ja küsige, ma midagi lubamata aga tõenäoliselt rõõmuga).
Milline on hea raamatublogi? See on hea küsimus ja mul on hästi konkreetne vastus. Mind huvitavad emotsioonid ja mõtted. Raamatublogist tahan lugeda, mida lugeja lugedes tundis või mõtles. Mis seoseid raamat tekitas, millist kohta puudutas. Seda - hästi isikliku. Mis meeldis, mis ei meeldinud. Mh selleks, et saaks võrrelda. Sest see ongi ju põnev - mida sina näed, kui sa seda jänest vaatad. Kõike muud saab huvi korral juurde guugeldada.
***
Hundi ulg küsis ükspäev oma blogis, et kas see on normaalne, et vanemad ei taha oma lastega rääkida poliitikast. Et nagu ei julge hästi.
JAA! Mina, oma ema lapsena kinnitan, et ma ei taha absoluutselt oma ema või tädiga või muude lähisugulastega rääkida poliitikast ja on veel ridamisi inimesi ja teemasid, kellega/ millest ma ei taha rääkida. Kahjuks ema nt tahab. Ja siis me räägime. Nii et tema räägib ja mina mhmitan ja ei ütle midagi. Ma tean, et me oleme väga erinevad, see ei muutu kunagi ja milleks siis, ressursi raisata. Oleks, et sellest siis midagi sõltuks - aga ei sõltu.
Kuidagi haakub siia ka Rentsi juures räägitu, lühidalt arvab blogija, et lollustele kaasa noogutamine on kurjast. Ma nii kategooriline ei ole. Mu meelest on vaja kaaluda, põhjusi ja tagajärgi. Rahulolev loll on siiski tihti ohutum (ükskõik siis kas endale või teistele) kui kurjaks aetud ullike. Nii et kui tõenäosus harida on nt nagunii olematu, siis - las ta olla õnnelik! Samas, kui jutt käib julgustamisest rumalteole, siis, ma ei tea, juhtida tähelepanu mõnele kõrvaltegevusele või, ma ikka ei tea, helistada üksükskaks.
(Mitte, et kõik, kellega ma poliitikast rääkida ei taha, tingimata lollid on).
Ma tegin endale fb konto umbes vist viimase eestlasena ja kahetsesin, et tegin, sest ma poleks mitte kunagi tahtnud teada kõike seda, mida ma sealt oma sugulaste, töökaaslaste ja muidu tuttavate kohta teada sain. Ma kustutasin selle konto kiiresti. Täna on mul fb-s konto, kus ma jälgin inimesi ja lehekülgi, kes/mis on mulle huvitavad, lisaks suhtlen inimestega, kel vähemasti on minu hobidele sarnased hobid - see minu meelest on palju vähem masendust tekitav fb pidamise vorm.
Et siis, ma võin rääkida raamatutest või ma ei tea, käia koos jooksmas, nii hästi EKRE valijaga kui Jehoova tunnistajaga, kuid seda tingimusel, et kodanik mind oma usku pöörata ei ürita. Ja no - ekstreemsusteta siiski - doktor Vassiljevi juurde ravile või Plaseri juurde trenni ju ikka ei läheks.
Kuidagi.
A muidu helistas sõber ja ütles, et ta kohe tuleb ja hakkame filmi vaatama. Pidavat olema midagi erakordselt ilusat. Nii et.
Leidsin Printsessi blogist küsimused, mida olen varemgi aastalõppudel erinevates blogides näinud. Kopeerisin ja vastan ka.
Mida tegid aastal 2016, mida varem teinud pole?
Tegin remonti isiklike valgete käpakestega. Pahteldasin, värvisin, panin tapeeti ja paigaldasin liiste, viimane muide, on kirjeldamatu k*. Kevadel tegin esimene kord elus narkotesti olles kahtlustatav joobes (olin kaine). Detsembri alguses tegin esimest korda elus piparkoogitaigent. Sai... tavaline, olen saanud paremast taignast tehtud piparkooke. Õpetasin lapsele ujumise ja kaherattalisega sõitmise selgeks.
Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusaastalubadusi?
Kujul nagu kirjutan nimekirja ja vean aasta otsa linnukesi punktide taha, ei anna. Aga ma olen suur lühiajaliste plaanide tegija. Märkmikud on mu keskmine nimi. Teen kuu (tööde tähtajad ja kohad - üritused, kuhu ilmtingimata jõudma pean) - ja nädalaplaane (jagan suuremad tööd osadeks, jaotan väiksemad tööd nädala peale laiali, trennid ja muu enda ja lapsega seonduv logistika, samuti tuttavate külastused või kõned, mis ilmtingimata vaja teha, ms.) Päevakava on mul ka, millest ma enam-vähem kinni püüan pidada. Pikemaajaliste plaanidega on nii, et eks ma ikka sunnin end, nt maja remontima või mitte-suitsetama, inimestega suhtlema, vms. Usun, et plaanide täitmise protsent on rahuldav. Vaatamata sellele, et ma seejuures väga enda-sõbralik ja leebe püüan olla (kui täna ikka üldse ei jaksa-taha, koristan homme), hullult saamatu või läbikukkunu tunnet ei ole. Ma tegelt pean seda väga oluliseks - seda, oskust hinnata oma jõudu, võimeid ja võimalusi enam vähem adekvaatselt.
Kavatsen omandada harjumuse pildistada fotokaga, mitte suvalisi klõpse telefoniga nagu siiani. Iga päev plaanin, et homme võtan fotoka kapist välja, löön objektiivi lapiga puhtaks ja siis... :D
Tahan rohkem kodus süüa teha ja üldse süveneda enda ja lapse menüüsse, juurde lugeda jms.
Kavatsen osa võtta ühe Fb lugemisgrupi lugemise väljakutsest, teen blogisse ka eraldi teemakohase lehe.
Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Jep.
Kas keegi su lähedastest suri?
Kevadel suri kass. Inimesed on elus.
Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?
No nii, siia võib julgelt mitu lisalehte vahele panna. Tahan saada sauna korda. Seinad on püsti, põrand plaaditud ja keris ka sees. Ajutiselt tõstsin sisse vana vanni, uus tuleb minu arusaamis pidi paigaldada peale seinte plaatimist. Seinad on vaja plaatida, klaasist leiliruumi vahesein ja lavatsid paigaldada. Külalistetoas on vaja kivist põrandaplaadid paigaldada ja seinad pahteldada, krohvida, värvida. Vahekoridor vajab lammutamist ja siis on vaja uus asemele ehitada. St, saun võiks 2017 valmis saada.
Aa, elutuppa on diivanit vaja. Ma olen kõigile Tartu mööblipoodidele kolm tiiru peale teinud, vist Teguri tänavas auto selle käigus kortsu tagurdanud ja pole ikka veel näinud sellist, mis kõnetaks. Tõstsin vana diivani tuppa tagasi, AJUTISELT (olgugi, et mõtlesin, et nii ei tee - muidu jääbki) ja nüüd nagu väga ei häirigi enam :D
Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Pole sellist.
Mis on 2016 aasta suurim kordaminek?
Kõik, keda ma armastan, on elus. On tööalaseid episoode, mis rõõmustavad südant iga kord kui tagasi mõtlen.
Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Ei. Tervise osas on see üks äärmiselt hea aasta olnud.
Möödunud aasta parim ost.
Oh, ei tea. Polegi midagi nii erilist ostnud. Jõulukas tõi lapsele muu hulgas robotkassi, millel puudub hääle maha keeramise nupp - see on viimastel päevadel kohutavalt emotsioone tekitanud aga ei kvalifitseeru antud küsimuse vastuseks :)
Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Ma olen siiralt vaimustuses president Kersti Kaljulaiust, kes keeldub minemast kirikusse. Point siin minu meelest ei ole kirik, vaid see, et inimesel on veendumused või põhimõtted, mida ta on valmis ja võimeline kaitsma. Vähem silmakirjalikust, mängu puhtalt publikule, ebasiiraid liigutusi - igati kiiduväärne (loodetavasti) tendents.
Kirikud see eest on eraldi tõsine teema. Kultuuripärand, millest peab olema võimalik osa saada igal inimesel sõltumata tema olematust või olemasolevast usutunnistusest. Seejuures peaks see olema võimalik viisil, mis ei riivaks ei usklike ega mitteusklike tundeid, kuid täna veel kahjuks alati ei ole. Ikka räägitakse juhtudest, kus nt, eks, mõnd ilmaliku laulukoori esinemist kirikus (sest suurepärased saalid ja akustika!) püütakse vürtsitada puhtalt usuliste riitustega. St, mingi piiride küsimus, sisenedes (nt) õigeusu pühakotta ei võta mul tükki küljest nö pererahva rõõmuks katta pea, kuid see ei tähenda, et ma mõne jumalaga seetõttu veel suhelda soovin - palun ärge sundige mind siis kaasa kummardama.
(Ma siinkohal tervitustega :) )
Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Kui ma nüüd hakkaks poliitikuid ja avaliku elu tegelasi nimetama, läheks pikaks. Isiklikest tuttavatest... pole selliseid. On inimesi, kelle käitumine ühel või teisel juhul mulle ei meeldi või jääb arusaamatuks, aga tõenäoliselt olekski palju nõuda, et kõik kõike minu moodi teeks - lõppeks oleks see kohutavalt igav. Lisaks ma olen nö ära mineja tüüp. Kui mulle ei meeldi, siis ma lahkun, katkestan suhted, vms, kergelt. Igast tülitsemist või vihkamist pean mõttetult kurnavaks.
Kuhu läks enamik su raha?
Suuremad summad on kulunud maaparandust- ja muudele töödele krundil, sh tee, aiad ja hekid. Meie igapäevased kulud pole teab, mis suured, ma pean end suht vastutustundlikuks majandajaks. Kohati süüdimatult ehk kulutan lapse lõbustustele - igat sorti etendused, õpitoad, mängu- ja veepargid, praegu nt Jõulumaad, jms. Samas nt mänguasju ja raamatuid püüame siiski valida - neid tuleb ju kusagil hoida.
Mis sind aastal 2016 tõeliselt elevusse ajas?
Eelmises postis mainitu lähedasi puudutanud kurva uudise poolt viidud rahu pole siiani tagasi tulnud, aga sellest hetkel ei taha. Nii üldiselt on mul olnud stabiilne ja rahulik aasta. Oma tõusude ja mõõnadega, loomulikult, kuid märkimisväärsete sügavus- ja/või kõrgusrekorditeta. Mis on hea.
Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?
Pjotr Tšaikovski ballett "Luikede järv". Laps käib muusikakoolis, kus nad muu hulgas kuulavad klassikalist muusikat, neile selgitatakse seda ja nagu ikka, eks. Tavaliselt tahab laps koolis kuulatud lugusid kodus üle vaadata, olgu Jumal tänatud YouTube loomise eest. "Luikede järvega" juhtus nii, et laps sai koolis aru, et sureb isane luik (ehk siis see, kes pole kõige ilusam). Kodus balletti esimest korda vaadates aga sai tõelise šoki, kui mõistis, et sureb emane - see KÕIGE ILUSAM! Oh, kuidas ta vaeseke nuttis - lo-hu-ta-ma-tult. Sest ajast peale oleme seda balletti mingi 8 korda küll vaadanud, erinevate teatrite esituses (etendus kestab ligi 2h!!) ja minulgi on vaata, et peas. Muide, vaadates joonistas laps mulle maailma kõige ägedama luige, kui meeles on, panen Instasse pildi.
Võrreldes 2015 aastaga oled sa 2016. aasta lõpus: kõhnem või paksem?
Sama.
vaesem või rikkam?
Majandusaasta ei ole veel lõppenud, aga ma siiralt loodan, et rikkam.
Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Ma tahan alati rohkem lugeda aga vahekord "peaks" ja "tahan" kirjanduse vahel võiks ehk mingil määral muutuda, "peaks" kirjanduse kasuks. Aega endale võiks alati rohkem olla. Sellist - lihtsalt olemise, mõtlemise aega. Selleta kipun haigeks jääma. Joogasse võiks rohkem süveneda. Samas nt jooksmisega läheb koguaeg paremaks - nüüd on juba tütar nii suur, et kui kaasa vändata ei viitsi või talvisel ajal ei saa, on vabalt nõus tunnikeseks üksinda koju jääma.
Blogiga seoses - tahan, et tekiks harjumus kirjutada regulaarsemalt, kui siiani, sh harjumus kirjutada mitte ainult raamatutest. Näis.
Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Ah, ma olen enda suhtes üsna leplik. Pole mul hirmuäratavaid sõltuvusi, lapse arvelt netis ei moluta jms. Suitsetamise olen ka vist peaaegu (!!) (hahahah - ärge naerge!) maha jätnud.
Kas sa armusid aastal 2016? Ma vaimustun kergelt - millal see täpselt armumiseks üle läheb? Kas korduvalt samasse inimesesse loeb? Kas siin on mõeldud üksnes romantilisi suhteid?
Kui väga kitsalt tõlgendada, siis EI.
Kui palju üheöösuhteid aastal 2016?
:D Ma olen vist sellest east välja kasvanud, kui hormoonid mõistuse üle võimutsesid. Täna mulle tundub, et tõenäosus sattuda mõnesse ebamugavasse olukorda on üheöösuhte puhul liiga suur võrreldes sellest saadava... sellega, noh, võimaliku positiivse elamusega. Miljon korda turvalisem ja mugavam on kasutada mõnd sissesõidetud ratsut sissetallatud rada, mille puhul saab kvaliteedi osas enam vähem kindel olla. Eks igast asju juhtub, onju, aga... ma olen väga mugav ja jube armas endale.
Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei. See oleks liigne ressurssi raiskamine. Ma olen vihastaja, äkki ja nii et maa on must, aga läheb ruttu üle.
Mida sa tahtsid ja said?
Mitu kuud tahtsin voolu elutuppa ja selle ma sain. No ausalt, vabandust, mul on juba kirjutadeski igav :) Ma ei oska nimetada ka asja, mida ma väga tahaks ja ei saa. Ei tegi, kas ma tahan liiga vähe või on elu hellitanud, aga mul on suht tasakaalus need asjad. Tulenevalt on see norm ning üksikud momendid ei näi märkimist väärt.
Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
!! Käisin "Metsatöllu" kontserdil - siiani ei saa aru, mis põhjusel või kuidas see täpselt juhtus.
Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Mul oli hea aasta.
Mis sind mõistuse juures hoidis?
See on küll väga üle võlli sõnastus. Kui nii, siis ei olnud vajadust "hoidjate" järgi. Äsja rääkisid teised blogijad, kuidas nad pingeid maandavad. Lärmi vastu peas käin mina jooksmas. Vähe on asju, millest peale 10 km s*itta ilma veel mõtelda viitsiks. Tegelikult vist vahet ei ole, millist ilma. Vaimu väsimuse vastu korraldame ühe sõbraga aeg-ajalt hilisõhtuseid filmõhtuid. Eilegi öösel nt vaatasime pool hooaega Lutciferi ja see oli hullult naljakas. Ilusad inimesed lõid kaunilt üksteise ilusaid ninasid rulli - uskumatult lõõgastav vaatamine.
Kes oli parim uus tutvus?
Mul tekib uusi tutvusi juba üksi töö tõttu vahetpidamata, ei oska nimetada ühte konkreetset. Blogitutvuste üle olen rõõmus. Vaatamata sellele, et hakkasin siia kirjutama alles selle aasta märtsis, on siia juba mõningane lugejaskond tekkinud. Ja selline, hästi sõbralik. Üks blogija saatis mulle jõulukingi. Nagu - lihtsalt, nagu täiesti - lihtsalt, mulle.
Loen teid vastu ka ja minu mõistes on see suhtlemine. Vaatamata sellele, et ise kommenteerin harva ja ainult kõige ohutumatena näivatesse nurkadesse. Iga siinse kommentaari üle rõõmustan nagu laps, olgugi, et vastamiseks võtan hoogu - võimalusel ärge pidage seda ebaviisakuseks. Ma oskan hästi rääkida, aga olen äärmiselt kehv suhtleja. Nii et :) on, kuidas on, aitäh teile.
Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.
Elu õppetund või? Hahahaha, no ei ole võimalik. Mu laps ütleks selle peale: "Mida prääkus?!!" Kui keegi mõnda sellist teab, siis palun, kommentaarides on ruumi küll.
