Linnaliinibuss suunaga maaliinide bussijaama, minu vastu istub paarike. Kuldses keskeas, suure pagasiga - kohver, kotid, kotikesed. Mees süveneb hoobilt värskesse tehnikaajakirja. Naine aga katsus kotte, ettevaatlikult ja vargsi, piste käe küll ühe kui teise sisse. Olles kottidega ühele poole saanud, katsub närviliselt ka oma taskuid sättides juhust kasutades toeka rinnapartii mugavamasse asendisse. Olles juba valmis katsuma ka oma kaaslast, peatab juba kaaslase pool teel olevad käe ja küsib:
- Meelis, ega sa mu epilaatorit ei unustanud?
- Ei unustanud, - vastas Meelis tõstmata silmi tehnikaajakirjalt.
Olles üllatunud nii kiirest ja positiivsest vastusest, küsib naine edasi:
- Aga fotoaparaati?
- Anna andeks, Kiisu, unustasin.
Tekkinud vaikuses on kuulda, kuidas kaitseriiv Kiisu nokal teeb klõpsu ja kogu mehhanism libiseb lahingu asendisse.
- Ära muretse, Kiisu, - ütleb Meelis ennetavalt. - Pildista epilaatoriga...
Mingi pubeka telefonist kõlaval lauljal lähevad sõnad sassi ja tuleb peale köhahoog.
- Ära muretse, - kordab mees, - Ma saan aru, et epilaator ei ole peegelkaamera. Aga on ju Photoshop, küll me ära parandame, - ja sukeldub tagasi, tehnikakirjandusse.
Samuel Kaplan, Brooklyn (NY),"Spring Evening in Riga", 1986.
Viisin oma konna muusikakooli ja tulin hetkeks sõbranna poole, kohvile. Sõbranna elab kortermajas, kolmandal korrusel. Istume rõdul, klatšime tuttavaid, kui korraga lendab tema rõdule 50 eurone rahatäht. Sõbranna üleval elab mees. Mingi pintsaklipslane, vist üksik ja õnnetu, sest pidevalt otsib, õnne siis, kiirusega keskmiselt üks kuni kaks südamekest kuus. Nii üks kui teine suitsetavad, kumbki oma rõdul, nii ühel kui teisel konid mõnikord lihtsalt kukuvad, nö, käest. Seejuures, neil on seal mingi veider turbulentsus, kõik rõdult kukkunu lendab mitte tänaval kõndijatele pähe, vaid ühe või teise rõdule. Uurisime rahatähte, võltsingut ei tuvastanud, nali see sõbranna meelest ka pole - polevat seda tüüpi mees. Koos otsustasime, et vaevalt seda ka kutsena saab võtta, me kõik oleme selleks liiga... mitte-sellised. Otsustasime, ühehäälselt, et ju kogemata kukkus käest. Kena inimene, nagu sõbranna on, otsustas tagasi viia. Ja hiljem siis käed ära pesta, sest mine tea, AIDS ja igasugused muud asjad.
Läks siis ja lasi uksekella ja ta ei jõudnudki rohkem öelda, kui et anna andeks, aga su rõdult kukkus, kui juba sai teada, mida see mees arvab naistest üldiselt ja minu sõbrannast eraldi võetult. Kiuslikud ussid! Mingi näkase koni pärast on valmis inimese ära sööma! Vaadaku parem ennast ja parkimisest ei hakka üldse ja... ja lõi ukse pauguga kinni.
Sõbranna tuli tulema. Koos viiekümnesega, muidugi. Sest kuidas sa siis vägisi, eks. Istus hetke, pani suitsu põlema, tõi rahakoti ja lausus raha kotti toppides: - Tead, mul tuli meelde, ma lugesin kusagilt, et rahatähtedega AIDS ei levi.
Ühesõna, elu on äge ja ma praegu laenasin arvutit, et blogida, olgu see ajaloo tarvis salvestatud. :)
Kohvikus, viisakalt riietatud mees, kallutades end veidi noore saatjanna poole, räägib väga tõsiselt:
- Ma kardan siile!
- Tõesti? - ei suuda neiu uskuda.
- Kardan! Lapsepõlvest peale. Nad levitavad marutaudi ja neil on need, parasiidid!
Neiu, võimalik, et pidades oma kohuseks vestlust üleval hoida, jätkab veidi järele mõeldes:
- Aga mina - sipelgaid!
- Miks?
- Vastikud. Hammustavad.
- Jaaa... - venitab mees ebalevalt. - Me elame hirmsal ajal.
Mul tekkis kohutav isu astuda lähemale ja tunnistada, et olen eluaeg mannekeene kartnud, et sugulashinged ju - teeme klubi, või midagi sellist... aga nad vaatasid teineteist nii armunult, et ei tihand, segada.
*
Suurema kondiga suitsetav naine pargis telefoni:
- Sa oled ju jobu! Täi-e-lik! Jobu! Tõesta mulle, tõesta!, et sa jobu ei ole!
Kaasvestleja ütleb midagi või siis ei ütle - ma ju ei kuule :)
- Seda ma arvasingi! Sa ei suuda! Jobu!
Kaasvestleja leiab lõpuks väljapääsu - lõpetab kõne.
Naine hüüab mitu korda närviliselt telefoni "Hallo!" ja vaatab siis helendavat ekraani. Seejärel, silmnähtavalt üllatunult:
- Milline jobu!
Mul sai puhkus otsa. Me jõudsime koju ja mina jõudsin juba isegi koristada (ja lapsega ujumas käia (2x)) ja üldse on täna üks imelik päev. Üllatusterohke nt. Nt üllatasin end tõsiasjaga, et arve nr, mille ma ükspäev ühele raamatupidajale saatsin, ei olnudki minu oma. Kelle oma täpselt on, on segane, kuid raha sellele laekus juba eile. Täna ma ei viitsi isegi mõelda, kuidas ma nüüd selle kätte saan.
Suure üllatusega avastasin veel, et kui õhtul panna külmkappi poolik sibulamugul, siis hommikul on seal sibulasalat, sibulalõhnaline apelsinimahl, sibulajogurt ja kohvipiim sibulaga. Olete proovinud? See, teate, on täiesti õudne.
Mde, tulenevalt, läksime linna sööma, kus meie linna ühes kaunimas tualetis avastasin lärmakalt suhtleva paarikese. Sõna kõige otsesemas ja vastikumas mõttes - noored tülitsesid, pisarate ja karjetega samal ajal kui kohalik cleaning manager neid sealt välja kraapida püüdis. Pikalt ja tulutult, tundus, et tüdruk tahtis teha seda just seal ja ma mõtlesin mõningase heakskiiduga, et mõned kohe oskavad perfomance`i korraldada. Meie linnas on raske leida mitte-banaalne koht tülitsemiseks, kuid temal see igatahes õnnestus. Ja siis ma kuulsin dialoogi:
- Lase, me räägime lõpuni! - röögib tüdruk.
- Te karjute nii kõvasti! Keegi kaebab ja mind tehakse lahti! Teie tulete siia siis põrandaid pesema või? - veenmisjõu suurendamiseks lööb koristaja harjaga takti, kummist nutsakas lurtsub vastu põrandat.
- Ma ei hakka iial põrandaid pesema! Te ei kujuta ettegi, kes minu isa on!
Pöördun ringi nagu nõelast haavatud, "kes isa on, ei kujuta ette, aga sina, tüdruk, oled küll saast ja koht on sulle täpselt paras", mõtlen mina ja sulgun kabiini. Ümmargusel haagil on saba tagant tulnud, kuid mul õnnestub see siiski päripäeva pöörata ning kabiini uks lukustada. Minut hiljem taipan oma viga, sest ukse avamine näpitsaid kasutamata ei saa kerge olema, kuid tööristakohvrit mul kaasas ei ole (ei mahtunud ridiküli). Kujutan ette, kuidas pean koristajat hõikuma või helistama päästeametisse ja juba üksi ärritusest saan ukse vaevata lahti.
Fuajees näen paarikest, kes jätkab tülitsemist jäädes jäärapäiselt tualeti vahetusse lähedusse - ilmselt tõmbab tüdrukut keskkond. Ta karjub midagi umbes "Mul on kõik, ma olen kindlustatud, kuid sina oled kohustatud vähemalt..." - tõenäoliselt nõudis armastuse ja tähelepanu lisaportsu, mille poiss talle võlgu oli.
Jalutan lapsega mööda jõe kallast, vahin vett ja tunnen, et olen vihane. Mõtlen, et huvitav millest - mõistusest või närvidest. Varem näisid hüsteerikud ükskõik kummast soos mulle peamiselt naljakatena ja mõnikord isegi nunnudena. Avalikus kohas karjumine ja nutmine on alandav, loomulikult, kuid kui see on keegi pisike ja valgeke, või vastupidi - suur ja tume, võib see isegi heldima panna. See, et _see_ on nii haavatav. Praegu aga tajun karjumist hoobilt vägivallana.
Mehe peale karjuv naine on vastikuse astmelt sama, mis naist lööv mees. Karjuv mees on aga mõnikord jõledam kui kätt tõstev mees. Sest see on mahasurumise viis, millele on peaaegu võimatu vastu seista. Inimene pole sind puudutanud, isegi mitte sõrmeotsaga, isegi politseid on imelik kutsuda, kuid sina oled seejuures demoraliseeritud ja rivist väljas. Peksmist, erinevalt karjumisest, on lihtne tõendada.
"Ta karjus kaks tundi tekitades mulle sellega arvukaid psüühilisi vigastusi"?
Noh, ma tunneks kaasa nii ohvrile, kui politseinikule/ prokurörile.
Hea, kui on võimalus põgeneda, kuid kui keegi karjub nt sul kodus? Tõsi, alati võib röökida vastu, kuid mõnedele ma kahtlustan, ei mõju see üldse. Kuid teisi see kurnab, võimalik, et poolsurnuks. Ja kui ohver on naine - siis võimalik, et keegi teda vähemalt haletsebki, kuid kahtlustan, et mehe pretensioonidest ei saada aru. Mõttes - ei võeta tõsiselt. Ja loomulikult, õnnelikud on need, kes on sarnaselt ehitatud ja suudavad mõlemad leida ses rõõmu ja rahuldust. Pole olemas midagi magusamat, kui leida keegi samade perverssustega.
Normaalsed kuid ja veidi liiga emotsionaalsed inimesed, otsivad partnerit, kellega saaks suhestuda mõlema jaoks valutult ja traagilistel mitteklappimise juhtudel nad taganevad või hoiavad oma temperamenti vaos (see on raske, kuid ma tean näiteid). Ja ainult sadist otsib ohvrit. Seepärast, mida rohkem kellegi karjumine sulle haiget teeb, seda kõvemini ta karjub ja seda suurema innuga teeb seda uuesti ja uuesti. Seda hakatakse nimetama "Meie keeruline armastus" või "saatus". Te ei mõista kaugeltki kiirelt, et tema eesmärk ei ole mitte saada "neis küsimustes" "lõpuks selgus majja" ja saavutada tasakaal, vaid see, et jätkata karjumist jälgides, kuidas te jõuetusest vingerdate.
Ja jah, täpselt nii otsib ka ohver sadisti. Te kohtate köitvat, kuid "lärmakat" inimest, ei saa olukorraga hakkama ning lähete lahku - see on üks asi. Te piinlete hullult, kuid naasete karjuja juurde regulaarselt ehmudes seejuures valulikult iga terava sõna ja kõrgema intonatsiooni peale - on aga hoopis, hoopis teine.
Kompositsioonireeglite järgi peaksid nüüd esimeses aktis mainitud näpitsad tegema pauku ja tulistama välja mõne moraali. Noh, ei oska, ma algul mõtlesin lihtsalt, et see oli naljakas, kuidas ma oleks peaaegu, et kinni jäänud linna kaunimasse tualetti ja edasi siis lihtsalt kuidagi, pärituult, hooga...
Mh, paralleelselt selle postituse kirjutamisega avastasin veel, et lemmikkleit ei istu enam. Ripub. Ripub! Ripub juba praegu ja mis siis veel õhtul saab! Aga mul on ju õhtul plaanid ja laud ja kingad ja... sall nt on veel ja maniküür (sellest mde, teine kord)...
Käisin hommikul jooksmas, sain kokku teise tuttava jooksjaga. Me vahest jookseme koos ja arutame, maailmaasju.
Selgus, et minu jooksusõber tutvus naisega. Tavaline asi, nö - seal, kus minu jooksusõber - seal on ka naised. Ükskord, kui me arutasime tema mingit selgrooprobleemi ja süvenesime tekkepõhjustesse, ütles ta nii:
- Kullakene, saa aru, ma pole elus midagi oma riistast raskemat tõstnud.
No ühesõnaga. Mees tutvus naisega ja hakkas seksist mõtlema.
- Aga milles siis probleem? - ei saanud mina aru.
- Kullakene, sa saad ju aru küll, peale esimest kohtingut voodi ei minda! Ainult kohvikusse.
Mees, kõige järgi otsustades, kohvikusse ei taha. Pole huvitav. Pakun siis:
- No, ma ei tea, vii ta siis teatrisse, ma just nägin kuulutust...
- Kardan.
- Mida sa kardad??
- Millal sa viimati teatris käisid?
- Ma pole teatrisõber üldse, aga lasteetendustel käin siiski.
- No mine ükskõik millal teatrisse, saal on alati pooltühi. Ja koguaeg on ühed ja samad näod! Ühed ja samad! Kogu aeg! See on õudne! Tead, kes need on?
- Pensionärid? - pakun segaduses mina.
- Ei, mis pensionärid... need on kunstiteadlased. Kujutad ette? Nad on veel elus!
**
A muide, te EBA-st ikka osa võtate või?
Miks?
Ma ei suuda otsustada, kas mina peaks?
Ja kui, siis millise kategooria alla ma mahuks?
Juhtus nii, et sattusin täna sööma ühe kirurgiga,
täpsemalt lausa tähega meie pisikesest ilukirurgia taevast.
Mina, kui uudishimulik ja vähe kasvatatud inimene, vaikida ei kavatsenud -
ma ju teadsin, kes ta on! Samuti ei kavatsenud ma oma värvitud, kuid siiski
naturaalseid ripsmeid pilgutades küsida: - Aga mis te arvate, kas mina ei
peaks...". Inimest, kes oleks veel kaugemal soovist lasta lõigata oma
nägu, kui mina, vist ei ole olemas. Mind huvitas Putin. Kuid kirurg osutus
viisakaks, palju kasvatatud inimeseks ja oles joonud paar korda paar
aperitiivi, soovis kõigepealt vestelda kunstist ja alles siis poliitikast, no
nagu tavaliselt, kui satuvad kokku kaks võõrast kuid intelligentset inimest.
Olles mõnda aega hüpelnud suvalisi impressioniste ja malevitšeid
pidi, me lõpuks jõudsime peamiseni ja kõik minu küsimused said ausad ja selged
vastused. Loomulikult – Putini nägu on lõigatud. Jah, radikaalselt. Miks?
Sest oli vaja just selliseks - mongoliidseks. Rõhutamaks idamaist identsust või
autentsust, igatahes mitte antiiksust. Jah, see oli tema enda soov. Võimalik,
et vene kirurgid pingutasid veits üle, kui sa ju saad aru, Venemaal tehakse
kõike suure südamega, see pole kriitiline! Klient sai, mis tahtis -
vaieldamatult! Jah, sküüdid - see on Venemaa, Aasia - on Venemaa. Naersime
veidi teemal: kõik me oleme veidi putinid väikese poeedi varjundiga ja läksime
üle naistele.
Naised panevad kirurgi imestama - meie naised, eestlased. Ja nimelt, nad
kõik tahavad "nägu". Läänes tahavad naised keha, meie omad tahavad
nägu. Meie naised veel sülitavad suure kaarega gabariitidele ja kõiksugu
liigsustele, nende jaoks on tähtis nooruslik nägu. Kirurg ütles, et alati peab
valima, raha "kõige jaoks" ei ole kellelgi, ning siis valivad meie
omad näo. Teised valivad keha. Näosse suhtuvad nad rahulikult, mõttes, enda
näkku. Sest sellesse suhtuvad rahulikult nende mehed.
- Vanema Euroopa mehed, - ütles aperatiivisõbrast kirurg üle terve
restorani, - saavad rahulduse seksides kehaga! Nii ütleski, otse. Ma,
tõenäoliselt, tänu vähesele kasvatusele, isegi ei punastanud.
- Meie omadele, noorema Euroopa meestele, on seksi jaoks vaja nägu!
Ülejäänu nad mõtlevad juurde, ülejäänu ei ole tähtis, - ütles täht ilukirurgia taevast.
Nägu aga peab olema noor, sest meie mehed on infantiilsed
(ohoo!), kuritarvitamise elemendita ei ole neil põnev. Neil on
vaja "süütuid hämmastuma panna" - siin me jälle naersime.
Et siis, Eesti meestel on vaja ennast näidata nii, et ülalmainitud nägu
hämmastuks, punastaks ja itsitaks?!
- Jah, - vastas kirurg.
Ja jah, eurooplaste jaoks on seks tuimalt seks. Tuimalt. Keha seks kehaga.
Mida meeldivam, seda parem. Meie omadele on see aga veel alati dramaatiline
etüüd vallutamisega. Kiunumine, "ära tee – tee - ära tee" jms. Meie
naised eelistavad näida süütukesed, et meie meestel tekiks soov üllatada neid
kirgliku seksuaalse pealetungiga. Keha aga - no jumal temaga, äkki ma olengi
16, lihtsalt pontsu natuke! Prantslanna aga nt, raputab oma halle lokke ja
hööritab tagumiku! Meie omad sellistega ei maga - ega nad perverdid ei ole, on
hoopis hingelt haritud ja ega nad siis seksi jaoks daami ei jahi, ikka ainult
selleks, et daami üles harida, seda nunnut tobukest!
Peale seda sai dessert otsa. Ma sõitsin koju pea täis uusi teadmisi (mitte
neid Putini asjus) mõeldes tuttavatele naistele, meenutades nende nägusid,
püüdes hinnata nende šansse meil ja läänes (äkki siis veidi ka Putini asjus).
Arvutasin vaimse alge proportsioone mineviku rikkalikes büstides, meenutasin
kuulsaid kurtisaane: kas nad olid süütud? Kas rohkem näost või rohkem kehalt?
Ühesõnaga, lõpuks väsisin ära. Nüüd kütan sauna ja mõtlen, et kui kirurgil täna
miski eesmärk oli (ja enamasti mõni ikka ju on) siis ta saavutas selle 100% -
lahkused ma itsitasin ja võimalik, et ütlesin korra "tee-ära-teetee".
Mde, kas te teadsite, et ilukirurgid eelistavad, et neid kutsutaks
kirurgideks, mõttes, täpsustuseta? Mina tegelt kahtlustasin, sest lõppude
lõpuks, mis seal väga vahet on - lõikab ta südant või lõualotti - elutähtsad
küsimused mõlemal juhul (sest kes kurat, laseb end lõigata, kui see elutähtis
ei ole?).
Mu viiene tuli eile lasteaiast ja nõudis endale rinnahoidjat - sest ühel tema rühma tüdrukutest juba on. Arutasime asja, uurisime ennast peeglist ja otsustasime ostu esialgu tuleveku lükata. Aga mitte sellest.
Ma ei käi mitte kunagi kasutatud riiete poodides. Samuti suurtes kõik-ühest-kohast tüüpi kaubanduskeskustes nagu nt Prisma (ma ei saa aru asja mõttest - et läksin poodi piima ostma, väljusin autorehvidega??). Ja veel ma ei käi turgudel, ei alalistel ega neis moodsates aeg-ajalt korraldavates kirbukates. Laatadele suvel mõnikord juhtun - lapse pärast, reeglina ostame sealt õhupalli + "laadakala", lisaks saab poniga ratsustada, vms. Samuti ma ei osta ega müü midagi internetiturgudel - mu meelest on kõik need tegevused muu kõrval kohutavalt aega nõudvad.
Ma olen üsna kinni kaubamärkides. Nt on mul laps käinud ajast, mil jalad alla võttis, kõik talved Kuoma lumesaabastega - sest hinna ja kvaliteedi suhe on suurepärane - kerged ja soojad ja LIHTSALT JALGA PANDAVAD - ei mingeid lund täis minevaid krõpse-lukke või jäätuvaid nööre. Porisaapad - voodriga Crocsi kummikud - KERGED ja mugavad. Lasteaia sisejalatsid - Minimen või Froddo või valikuid on veel, aga peamine, et ortopeedilise tallaga, täisnahast nii seest kui väljast, kinnine varvas ja liigest toetav kand - peab olema (vt. iga teine täiskasvanu on seljahaige, vt. ka tänavatel liikuvate laste rühti).
Muude jalatsitega on valik suurem, kuid spordijalats spordipoest - sest ma puht psühholoogiliselt ei jaksa seda läbi teha, et iga kahe nädala tagant mõni krõps ei pea, mõni õmblus rebeneb või tuleb tald liimist lahti. Eelmisel aastal avati Tartu Taskus uus suur jalatsipood. Astusime ka uudishimust sisse - ja ma tegin midagi, mida ma muidu kunagi ei tee - ostsin lapsele umbes 12 või 15 euri maksvad rihmikud, sest need olid kulla karva ilusad sätendavad ja ta tahtis. Pani kohe jalga ka ja me ostsime veel enne koju jõudmist tanklast paki superliimi - sest kinga küljes olev lill kukkus ära! Edasi vaidlesin lapsega umbes kaks nädalat igat rihma talla vahele tagasi liimides teemal "viskame ära!" kuni ma nad lõpuks salaja ära viskasin. Aga nad olid ilusad! Aga ma ei osta iial enam ühtegi 12 eur maksvat jalatsit - kindlasti on muid, mulle sobivamaid viise muuta elu huvitavaks.
Õueriided eranditult spordipoest. Sest me elame suht pommiaugus ja pole ühelgi aastaajal eriliselt tubase eluviisiga ja järelikult peavad meie riided olema 9 kuud aastast suhteliselt pommikindlad (seejuures laps peab saama riietega liikuda, ehk siis kaalult kerged ja mahult mitte liiga paksud). Ülejäänud kolm kuud me kodus riideid eriti ei kannagi - puuvillasest pesust on enamasti küllalt.
Ja siit edasi - looduslikud materjalid. Olgu jumal tänatud, et HjaM-i leiutas. Suurem osa lapse lasteaiariideid tuleb sealt - sest puuvillased, odavad ja pood asub meie tavapärasel liikumistrajektooril. Kleidid, retuusid, särgid. Suht ruttu lähevad värvist ära (ju neid seepärast mitme kaupa müüaksegi), aga selle kompenseerib hind. HjaM-i pesu on jama, samas puuvillaseid sokke ostame sealt. Ma ei osta lapsele Elsa pildiga sünteetilisi retuuse või ei telli Hiinast sünteetilist suvekleiti. Ma ise ei kannata ja laps ju higistab sama moodi ja... see mu meelest on sama jõle, kui nahast püksid suvisel ajal - ma ei hakka isegi rääkima, mis pildid mul seejuures silme eest läbi jooksevad. Erandeid sünteetika osas juhtub peokleitide puhul, aga siis ka - võimalusel väldin.
Samas ei tule mul mõttessegi osta Hja(ei leia märki klaviatuurilt)M jalatseid või õueriideid. Neid jalatseid ma olen seal vaadanud ja imestanud - need pole ju üldse inimestele tehtud? Äkki poe akendel seisvatele mannekeenidele või ma ei teagi... müstika.
Samas - mul ikka aeg ajalt on meeltesegadusi juhtunud. Nt sügisel ostsin endale Seppalast (vist) jope (esimest korda elus). Jälle Taskust - kesklinn on meie teema - me käime seal kinos ja spaas, söömas ja raamatupoes. Ühesõnaga, kõndisin poest mööda ja jope, eks, näeb hea välja, maksab äkki 60 eurot. Jope, onju. 60 eurot. Mitte 200. Proovisin selga ja tundus nagu päris. Selline emotsiooniost, mille ma nüüd kohe, kui talveriideid ära panema hakkan prügikasti viskan. Sest ta ikkagi on raske ja varrukad kitsad ja kisub ei tea kõik kust. Sest odav saast ikkagi.
Seejuures, et ma ei käi poes rahakott puuga seljas hindu vaatamata. Kaugelt. Ja osaliselt just seepärast ma pole nõus ostma ühekordseid asju. Mu suusajope on 7 või 8 aastat vana ja ma pole endale uut osta raatsinud, sest ISC - ei idane, ei mädane ja ma olen tast lõppmata tüdinenud - tahaks uut, kuid maksta uue eest 200 - 300 lihtsalt põhjusel, et tüdinenud... ma ei raatsi. Samuti on mul Nike trennikott, ma olen sõbrannale juba mitu aastat lubanud, et jah, ostan endale uued - jope ja koti ja siis ma vaatan neid (heldimuspisar silmas) ja käin vanadega edasi - sest nad on täiesti korralikud.
Nö linnariietega - mantlid jms - noh, ma ostan endale igal hooajal uue salli :)
Samas - me taaskasutame. Meil toimib hästi mingi kogukondlik "käest - kätte" värk - väikeseks jäänud riided (ja laste rattad jms kola, ka mänguasjad, millest välja kasvanud) anname edasi ja antakse meile. Ja mul (või minu lapsel) ei tule mõttessegi näidata kellegi peale näpuga ja öelda, et "Fui, kaltsukast". Kuid MINUL SEDA AEGA EI OLE (soovi ka mitte), nö firmakatega on see hea asi, et neid EI PEA TAGA AJAMA. Nad on poes koguaeg olemas, lihtsalt lähen ja ostan (sügisel oli küll mingi jama lapse suusapükstega, sest miskipärast arvavad tootajad, et viieaastased tüdrukud peavad kandma roosasid. Ja ega laps polekski vastu olnud, aga kuni mina tema riideid hooldama pean, no saite aru.
(Ja neoonroosa on ikka lihtsalt nõme ka).
Aga millest ma üldse hakkasin. Sellest, et kui kirtsutada nina taaskasutajate eelistuste peale on üldlevinult ja üheselt halb toon, siis mingil minule arusaamatul põhjusel kerget ninakirtsutust või sarkastilist muiet "Kaubamärki taga ajavate emmede" suunas halvaks tooniks ei peeta. Seda tehakse kogu aeg ja igal pool. Aga see on ju 100% samasugune teise valiku üle ilkumine või arvustamine? Onju? Äkki lepime siis kokku, et mina ei lähe sulle kallale, kui ma näen, et sinu veel kujuneva luustikuga laps kannab HjaM-i jalatseid ja sina ei vaata mulle viltu, kui ma enda omale (nt) Eccod ostan?
Hommikul valasin kohvioad masinast mööda. Terve köök on nüüd kohviubasid ja - lõhna täis. Võiks ju lausa meeldiv olla, kui jala all ei krõbiseks.
Laps läks eile peale sauna vabatahtlikult otsejoones voodisse ning keeldus isegi unejutust - otsustas _korralikult välja puhata_, sest tal on täna lasteaias tähtis päev - esinevad näidengiga naaberrühmale. Ma sattusin lausa segadusse, mis oma suure õnnega peale hakata - 20.30 ja ei pea mitte midagi, peale tasa olemise. Nii ma netis sihitult ringi uitasingi, kuni keegi mulle lingi venelaste eurolaulule saatis ja kommentaari palus. Kommentaarist keeldusin, kuid öösel mõtlesin end sellegi poolest vigaseks.
Minu jaoks on sellega Eurolaul 2017 lõppenud. Ma sel korral niigi, süvenesin rohkem kui iial varem :)
*
Ükspäev ma lugesin ühest blogisabast kellegi kommentaari (oma sõnadega umbes), et kuna maailm on nagu ta on, tuleb luua endale oaas, miski mull, kus kehtivad mulliomaniku reeglid, ja elada selles püüdes vältida nö välisilma nii palju kui võimalik.
Ma olen kahe käega poolt, ma olen vaeva näinud omandamaks sellise, mul juhtub aegu, mil selline omas mullis olemine on minu jaoks ainus mõeldav olemise viis. Aga. AGA minu ja kommentaari kirjutanud blogija veendumuste vahel on üks põhimõtteline erinevus. Ma nimelt usun, et kõige suurem karu teene, mis ma oma lapsele teha saan, on kasvatada teda mullis, isolatsioonis, olgu või osalises, eemal maailmast, millesse ta hiljem nii või teisiti integreeruma peab. Kasvatada teda üldlevinud reeglitest erinevate põhimõtetega või -järgi. Ainus mõeldav põhjus kasvatada laps eluvõõraks (koduõpe nt), saab olla meditsiiniline näidustus. Terve laps harjugu ja õppigu toime tulema maailmaga, sellisega, nagu see on. Ja mull, see oma, isiklik, kuhu keegi minu loata sisenema ei peaks, see olgu siis koht, kuhu väsimuse puhul varjule minna.
*
Üks viis mõistmaks oma probleemide suurust või adekvaatsust, on sõita mõnesse väikesesse linna (teravama elamuse otsijatele soovitaks valida riik, mis on viimase nt 50 aasta jooksul kasvõi kordki mõnest sõjast osa võtnud), mille sees või lähedal on mõni klooster. Vahet ei ole milline. Istuda maha ja jälgida inimesi, kes kloostri väravast sisse ja välja voorivad - ausõna, minusuguse mured muutuvad hoobilt olematuks.
*
Poole tunni pärast on mul juuksur. Edasi pühin kohvioad põrandalt kokku ja hakkan tagasi Lihtsa Elu Tildaks, või kuidas see täpselt oligi.
Mõni aeg tagasi täheldasin oma viieaastase teadmises (pop)kultuurialaseid lünki, mis on tekkinud põhjusel, et me ei vaata televiisorit. Hip-hip, hurraa, tänaseks oleme seda teinud juba tervelt kaks korda! Üks päev järelvaatasime vabariigi aastapäeva paraadi ja kontserdi ja eile jõudsime juba nii kaugele, et vaatasime Eesti laulu lausa otseeetris! Ja isegi ettevalmistumisega - poest tõime lemmik-hallitusjuustu, bataati ja puuvilju ning küpsetasime liivataigna-kaneeliküpsiseid (mis said küll nii suhkrused, et hambad kiskusid krampi). Mul oli märkmik ja mitmevärviline Hessburgeri (?) pastakas.
1. Liis Lemsalu
Hetkelises meeltesegaduses mina lapsele: "Panid sa tähele, mis selle tüdruku nimi oli?"
Laps: "Krissu Gaarfield!"
Ilusad juuksed ja ilus kleit. Ilus issi. Oota, ta laulis ka midagi või?
2. Laura ja Koit
Laps: "Kas nad on isa ja laps?"
Mis asi Laural seljas on?? Ja juustega on ka midagi über-pahasti. Koidu vastu olen äärmiselt allergiline sõltumata sellest, millises kastmes teda parasjagu pakutakse - mingi ülepäevitunud vananev Ken - see Barbie oma. Nende kasuks räägib see, et nad mõlemad on reaalselt musikaalsed ja oskavad laulda.
3. Whogaux... who?? Kõikvõimalikud lillelapsed ei ole üldse minu teema.
Hiljem: nad meeldisid kõikidele välismaisetele žüriliikmetele. Ju siis on midagi, milleni mina lihtsalt ei küüni.
4. Lenna
On näost nii vanaks jäänud. Jällegi, Lenna laulab - päriselt, lisaks on ta silmale ilus vaadata. Laul on nõrk, on olnud kordi paremaid.
5. Daniel Levi
?? Justkui on midagi. Aga sama hästi võiks ka olemata olla...
6. Elina
Et siis trikooga - mu meelest näeb ta selles välja täiesti suurepärane. Küll, ma oleks kontsaga saapad õhemate tanksaabaste vastu vahetanud - oleks vähem porno olnud. Häda on minu meelest selles, et ei oska selles trikoos olla nii, et see rekkamehe märja unenäo moodi välja ei näeks. Lisaks ta tantsib oma laulust täiega mööda, millest? Kas on võimalik, et ebaloomulik kogus juukseid ja ripsmeid viivad keha tasakaalust välja? Aga muidu - kui ta just ei räägi - võib ju teda vaadata - trikool pole häda midagi.
7. Ivo Linna
Ok, aga eurovisioonile ei saadaks.
8. Rasmus Randvee
See näeb välja, nagu vaese mehe Muse algusaastatel pluss veel midagi... ähmast, peamiselt. Isegi kui see laul on midagi väärt, ei ole sellest tupsust (väga võimalik, et veel), selle esitajat.
9. Ariadne
:) nii armas. Jalad on pikad, aga kuidas kasutada, ei ole veel hästi aru saanud, nagu paaritunnine vasikas.
10. Kerli
Aga ei kõla ju! Ja ma ei räägi sellest, et laulis mööda - hea küll, igast asju juhtub ja pole siinkohal oluline, aga konkreetselt - teleka vahendusel on küll selline mulje, et heliga on midagi valesti, nagu keegi oleks kusagil midagi sisse lülitamata jätnud või siis valet nuppu vajutanud.
Superfinaan.
Laura ja Koit, Kerli ja Rasmus.
Noh. Peamiselt lootsin siinkohal, et Rasmus võitjaks ei osutuks. Siinkohal ei maksa must valesti aru, mul pole ei tema ega Ariadne vastu midagi, ilusad noored inimesed, võimalik, et andekad - ma pole pädev otsustama, jms. Kuid piimased kõrvatagused paistavad liiga kaugele välja, Eurovisiooni jaoks on neil ilmselgelt vähe kogemusi, palju ebakindlust, väljakujunemata... kõik, mis vähegi võimalik. Illustratsiooniks kõrvutagem Rasmus üleeelmisel aastal võitnud norrakaga - pole ju ligilähedanegi, see, power, siis. Harjutagu veel mõni aasta, ravigu aknet, omandagu isiksus ja siis vaatame edasi, eks.
Laura ja Koidu laul on... nii mainstream ja eilne, et olukorras, kus valiku tegi rahvas ei olnud Kerlil võimalustki. Demokraatia-mündi pahupool, nö.
Laura meeldib mulle inimesena, julge ja isegi terav kohat, mulle meeldib tema selline... eluterve, vist, huumorimeel.
Kui me räägime sellest, et keegi sellest kambast peab sõitma Eurovisioonile ja esindama seal minu riiki, siis see oleks kindlasti pidanud olema Kerli. Sest tegu on professionaaliga, aastaid tegutsenud, suure lavakogemusega artistiga. Ükskõik, kas ta oleks võitnud või mitte - tema image on silmapaistev, ta oskab olla silmapaistev - panna endast rääkima. Öelda, et peaasi mitte Kerli, sest on ennasttäis (või mida iganes talle ette heidetakse) on sama hea, kui öelda, et me teame küll, et see X on meie parim laskesuusataja, kuid saadame olümpiale ikkagi Y, sest X, noh, on justkui ennasttäis veidi :)
Ma muide arvan, et kui Lennale korralik tiim taha saada, siis temast oleks küll ja veel suurel laval esinejat (aga mitte tänavuse lauluga siis, nii üldiselt).
Tegelikult on mul täiesti ükskõik, kes sinna sõidab, nii et ...
Tahtsin kirjutada hoopis kontserdist üldse, aga läks pikaks, ehk teine kord, kui tatitõvesse ära ei sure.
Ja midagi ilusat minu lapsepõlvest:
... või siis sellest, et alati ei pea külasauna minemagi, piisab, kui lapse lasteaeda viid.
Robert Spencer - 1917
Ta vaatab koguaeg oma tagumiku. See poos - pilk taha tagumikule oleks keeruline, kui blondiin ei oleks Tõeline Kaunitar. Tõelistele Kaunitaridele on heita pilk oma tagumikule umbes sama kui mõnele teisele lumme..., teate küll. Tema tagumik meenutab Jennifer Lopezi ja tema keha veel mingit Jenniferi. Tema mees on välismaalane, vaene välismaalane, muide, sest abielu, järjekorras kolmas, juhtus armastusest. Kaks eelmist meest - olid tõprad, milliseid maailmas enne nähtud ei ole, nende kohta ma tean ka kõike, kahjuks.
Päevad, mil ma viin oma konna lasteaeda, algavad mul Uudistega Blondiinilt. Uudiseid on kahte sorti: katastroofidest ja teiste naiste kehadest.
Katastroofidest saan teada juba ajal, mil oma last riidest lahti võtan - kes keda vägistas, varastas, viskas aknast välja ja hukkus lennuõnnetuses. Jutustusega kaasneb püüd näidata pilte kätega.
Alguses ma protesteerisin, kuid selle peale kulus nii palju energiat, et nüüd ma lihtsalt teen oma asja ja olen vait. Paluda või isegi nõuda, et ta vait jääks, on absoluutselt mõttetu. Sellele järgneksid pisarad ja pikaldased selgitused, mis on veel hullem - ta vaatab katastroofe, sest lendab ka lennukiga, tapetud lapsi, sest tal on ka lapsed, tükeldatud kehasid - sest tal on ka keha.
Ja edasi kehadest, see osa ajab täiesti hulluks. Tavaliselt jõuame sinna rühma ukse taga saapaid jalga tõmmates ja parklasse jalutades. Vastu hakata on veel mõttetum, kui eelmisele osale, kuna argumente lihtsalt ei ole.
"Vaata, X-i ema on endale rinnad ostnud! Aga kõht on ikka lodev. No on ikka tobu!"
"O... kuidas saab sellises vanuses lasta endast alasti pilte teha. Nägid, kuidas tal KÕIK ripub?"
"Haaa, no see polegi nii hull, kui tema eelmine!" ´
"Issand! Ma ei paneks mingi hinna eest endale seda selga!"
"Y-i ema on alla võtnud! Aga vaata, talle üldse ei sobi!"
Kõik see voolab nagu solgipangist.
Ma tean temast kõike, tema lastest ja meestest, tean seda soovimata, kuid nii minu aju töötab: jätab kõik meelde ja hoiab hellalt südames. Palju üks eraldi võetud süda võõraid katastroofe ja kehasid vastu võtta suudab? Selgus, et palju.
Ja siis on veel nö üldküsimused.
Tõeline Kaunitar on stiihiline natsist. Näoilme, millega ta verbaliseerib sõna moslem ei ole võimalik kirjeldada, kui, siis ehk laiaks sõidetud rott on kõige sarnasem substants. Tema "Fuiiii..." keset mustlasi puudutavat vestlust sundis mind lugema üsnagi pikka ja emotsionaalse loengu aegruumi.
Minu meditatsioonid teemal, et ta on lihtsalt rumal ja mõttetu blondiin, kes nimetab kõiki Katikesteks ja Mardikesteks, nupsukesteks ja nunnakesteks, ei aita. Ükskord ma ütlesin talle, et mõni teine võib "sellise" jutu eest politseisse avalduse kirjutada. Ta sattus peaaegu hüsteeriasse, rääkis pikalt ja palavalt juukseid lehvitades ja aegajalt piiludes oma tagumiku. Ma lahkusin umbes poole jutu pealt - mul oli tumehall kostüüm ja kartsin, et kui ta endal juuksed lahti raputab, jään hiljaks tähtsale kohtumisele.
Rahvus-küsimused minu juuresolekul tõusma ei peaks. Ei tõusma ega seisma, las tõusevad ja seisavad kusagil mujal. Minu kõrval olgu oaas.
Hingan sügavalt, mediteerin enne ja pärast, rahu, rahu terves maailmas on budisti jaoks olulisem, kui
mingi Newtoni binoom, nt.
Aamen, jne.
Hakkasin kirjutama muljet LR sarjas ilmunu Houellebecqi esseest Lovecraftist, aga ei viitsi. Laupäev ikkagi jms, tahaks lihtsalt. Lobiseda.
Nt sellest, et Sandra arutles blogis "Päikesejänku ja sada raamatut" teemal, miks raamatublogida ja milline on hea raamatublogi.
Miks? Sest kirjutades mõtlen läbi ja sõnastan. On huvitav jälgida, kas ja kuidas erineb lugemisest saadud esmane emotsioon sellest, mille mõne päeva pärast kirja panen. Kuidas toimub settimine, selginemine. Kiiresti järjest ja vaheldumisi erinevaid asju lugedes tekib mingi mmm... maitsete, muljete, emotsioonide segunemine, millest (kahtlustan) mõnel juhul jääb lõpuks järgi üksnes pisike hall laialivalguv pilveke. Kirjutades korrastan mõtteid, st tõenäosus, et info talletub, on suurem.
Kui alguses mulle tundus, et raamatublogimine - mis see siis ära ei ole, siis nüüdseks tean, et tihti on ahvatlus võtta riiulist järgmine raamat ja lihtalt edasi lugeda, suur. Samas jääb siis palju asju tähele panemata - lühikese kirjutamise ajaga olen aru saanud, et nt kirjanikest tean vähe kuid see on siiski huvitav - kontekst - miks ja millistel asjaoludel raamat kirja on saanud, ilukirjanduslike tekstide taustad nö. Mulle meeldib lugeda, ma teen seda blogiga või ilma, aga tundub, et blogiga on kasutegur (siis vist), suurem.
Kellele? Jõudsin just järeldusele, et ma kirjutan eeskätt enda pärast endale. Samas - ega ma siin päris üksinda hängida ei viitsiks (statistika näitab, et mul on umbes 30 püsilugejat, jee siis, või midagi). Lisaks, ma ei tea millest kirjutada, kui mitte kirjutada raamatutest - öiseid külalisi ülemäära tihti ei käi... (pakkuge ja küsige, ma midagi lubamata aga tõenäoliselt rõõmuga).
Milline on hea raamatublogi? See on hea küsimus ja mul on hästi konkreetne vastus. Mind huvitavad emotsioonid ja mõtted. Raamatublogist tahan lugeda, mida lugeja lugedes tundis või mõtles. Mis seoseid raamat tekitas, millist kohta puudutas. Seda - hästi isikliku. Mis meeldis, mis ei meeldinud. Mh selleks, et saaks võrrelda. Sest see ongi ju põnev - mida sina näed, kui sa seda jänest vaatad. Kõike muud saab huvi korral juurde guugeldada.
***
Hundi ulg küsis ükspäev oma blogis, et kas see on normaalne, et vanemad ei taha oma lastega rääkida poliitikast. Et nagu ei julge hästi.
JAA! Mina, oma ema lapsena kinnitan, et ma ei taha absoluutselt oma ema või tädiga või muude lähisugulastega rääkida poliitikast ja on veel ridamisi inimesi ja teemasid, kellega/ millest ma ei taha rääkida. Kahjuks ema nt tahab. Ja siis me räägime. Nii et tema räägib ja mina mhmitan ja ei ütle midagi. Ma tean, et me oleme väga erinevad, see ei muutu kunagi ja milleks siis, ressursi raisata. Oleks, et sellest siis midagi sõltuks - aga ei sõltu.
Kuidagi haakub siia ka Rentsi juures räägitu, lühidalt arvab blogija, et lollustele kaasa noogutamine on kurjast. Ma nii kategooriline ei ole. Mu meelest on vaja kaaluda, põhjusi ja tagajärgi. Rahulolev loll on siiski tihti ohutum (ükskõik siis kas endale või teistele) kui kurjaks aetud ullike. Nii et kui tõenäosus harida on nt nagunii olematu, siis - las ta olla õnnelik! Samas, kui jutt käib julgustamisest rumalteole, siis, ma ei tea, juhtida tähelepanu mõnele kõrvaltegevusele või, ma ikka ei tea, helistada üksükskaks.
(Mitte, et kõik, kellega ma poliitikast rääkida ei taha, tingimata lollid on).
Ma tegin endale fb konto umbes vist viimase eestlasena ja kahetsesin, et tegin, sest ma poleks mitte kunagi tahtnud teada kõike seda, mida ma sealt oma sugulaste, töökaaslaste ja muidu tuttavate kohta teada sain. Ma kustutasin selle konto kiiresti. Täna on mul fb-s konto, kus ma jälgin inimesi ja lehekülgi, kes/mis on mulle huvitavad, lisaks suhtlen inimestega, kel vähemasti on minu hobidele sarnased hobid - see minu meelest on palju vähem masendust tekitav fb pidamise vorm.
Et siis, ma võin rääkida raamatutest või ma ei tea, käia koos jooksmas, nii hästi EKRE valijaga kui Jehoova tunnistajaga, kuid seda tingimusel, et kodanik mind oma usku pöörata ei ürita. Ja no - ekstreemsusteta siiski - doktor Vassiljevi juurde ravile või Plaseri juurde trenni ju ikka ei läheks.
Kuidagi.
A muidu helistas sõber ja ütles, et ta kohe tuleb ja hakkame filmi vaatama. Pidavat olema midagi erakordselt ilusat. Nii et.
Jalutan poodi. Minu ees kõnnivad isa, kolme-neljane poeg ja hiigelsuur koer.
- Sa tahad küpsist ja jäätist ja... aga eile kiusasid Kustit, - räägib noor isa noomivas toonis.
- Ei kiusanud! - vastab poeg, - Mina ei kiusanud! Ma tahan jäätist!
- No kuidas siis ei kiusanud, kiusasid, kiusasid, - jätkab isa.
- Kusti ise alustas! - ütleb poiss solvunud häälel. Raputab kuulekalt kõrval astuvat bernhardiini kaelarihmast:
- No ütle talle, ütle!
Kusti jääb seisma, ohkab kuuldavalt ja tõmbab üle poisi nina hiigelsuure keelega.
- No nägid, issi, nägid! - hõikab laps võidukalt. - Nüüd pead mulle jäätist ostma, šokolaadi oma!
***
A muidu on mingi erakordne tüdimus, kõigest. Bronnisin mõned spa-külastused. Äkki läheb paremaks. Hooldusi valisime tütrega kahekesi, tal juba on ses osas isiklikud eelistused - õrna massaažiga maasikamähis kehale, pediküür meemasaaži ja küünte lakkimisega (no kuidas siis muidu) ja ilmtingimata, ilmtingimata - doktorkalad.
Täna on vähemalt ilm ilmatuma kaunis. Külm on taandunud, öö otsa on hääletut lund sadanud. Puude oksad meenutavad igasse suunda hargnevaid põhjapõtrade karvaseis sarvi.
...........
...
Pmts võiks juba ära harjuda, et meil detsembri kuus märtsi pakutakse, kuid mina tardun iga kord vaimustusest ega usu, et selline asi veel kunagi kordub. Aga see kordub! Aastast aastasse. Vihma sajab, muru ja muu vapper rohelus kasvab, ainult lumikellukesed ei ole. Veel.
Tegin täna lapsega pikema jalutuskäigu linnas, libisesime elegantselt ja pööritasime silmi. Tundub, et linnas on mingi kuri Jõuluvanade invasioon käimas - kõik kohad on päkapikke ja Jõuluvanasid täis, mütsidega ja ilma, kottidega ja kottideta kinkidega.
Lapse pealekäimisel (- Ostame juua!) ostsin mingist putkast endale hõõgveini. Maitses imeliselt! Samast ostsime tillukesi, mingi hirmuäratava kattega võileibu. Leivad maitsesid paremini kui välja nägid (katte kooslust tuvastada ei õnnestunud), nii kirjutasime lahknevuse linna vallutanud ufotulede kraesse.
Enne koju jõudmist, jalutades läbi äärelinna, möödusime ühest kipakast majast. Maja küljes polnud ühtegi valgusketti! Enne kui jõudsin hingesugulust tunda, märkasime, et maja juures on inimesed. Kaks tädi ja kaks onu. Inimesed pidasid bilingvaalset vestlust kõige kaduvusest, mille käigus teavitasid üksteist nii oma lähedaste kui universumi puudustest. Neil olid kõvad hääled ja päris korralik diktsioon, nii et ühel (või meie juhul kahel) lihtsal möödakäijal ei olnud võimalik sealt mööduda kõike selgelt kuulmata. Ja mitte et ma väga vastu olingi...
Siiski, pikalt meil vestlust nautida ei õnnestunud. Üks vestlusest osavõtnu märkas meid ja ütles: "Vaadake, kes tulevad! Ja teie siin muudkui röögite!" Neli paari silmi pöördus kohe meie poole ning olles meid mureliku huviga vaadanud vaid hetke, läksid mehed majja JA KEERASID UKSE LUKKU! Naised läksid ruttu maja taha.
Wtf see oli nüüd?
(Ainuke mõistlik põhjus, mis meile lapsega pähe tuli, et meid on meie ära olekul määratud vähemalt Impeeriumi Valitsejateks ning uudist sedamaid kohalike infokanaleid pidi levitatud. )
**
Muus osas, ignoreerime jõule, jätkuvalt, kuid teatud leevendustega siiski - päkapikk meil ikka käib.
Ma olen suur paberraamatu sõber. Kunagi ma mõtlesin, et minust ei saa kunagi e-raamatu tarbijat, audioraamatust rääkimata. Aga ajad muutuvad.
Haha, vahepala. Üks minu äärmiselt konservatiivne sõber rääkis mulle koguaeg, et ta ei hakka iial nutitelefoni kasutama. Sest milleks, issand, tal on arvuti, kodus ja autos ja tööl on sekretär ja abi ja sekretäriabi, kellest igaühe laual on ka arvuti või kaks. MILLEKS?? Kuni viimase korrani, mil märkasin tema peost hõbedase iPhone. Sõber punastas, ütles, et noh, poolteist kuud juba. Vaikis korra ja lisas: "Ma ei suuda uskuda, et ma nii loll olen olnud, saad aru, ma saan sellega (KÕIKE), igast poosist (ÜKSKÕIK KUS(T) KOHAS(T)). Saad sa aru??" Ma sain, ma mõnikord hommikuti olen täitsa taibukas.
Minu ja elektrooniliste raamatutega nii hullusti ei läinud. Ma sain juba päris mitu aastat tagasi aru, et see siiski on ütlema mugav. Inglise keeles - peaaegu kõike on võimalik saada kohe või kiiresti ja enamasti ka tasuta. Ja kui tõesti inglise keeles ei ole, saab vene keeles kindlasti. Tulenevalt - siiani ma ühelegi poele või teenusepakkujale e- ja a-raamatute eest maksnud ei ole. Kuni ühel ilusal päeva lugesin Tiina blogist "Bukahooliku märkmed", et Elisa Raamat pakub nüüd võimalust raamatuid kuulata. Ma kohe huvitusin, mäletan, et tormasin tööle ja esimese asjana teise asjana (esimesena tõin köögist kohvi) helistasin Elisasse. Edasi panin telefoni kõrvale ja tegin rahulikult tööd. Umbes poole tunni pärast saabusid tööle ka Elisa teenindajad.
St.
St. Ma olen vana kala audioraamatute maailmas - sest kes, püha jumal, viitsiks raamatuta kõrvas puid riita panna või hernepeenart kitkuda ja paberraamatuga peos ju väga ei kitku. Lisaks, ma just kirjutasin sellest, et sügis on mul audioraamatute aeg - kuulan ja koon talveks sokke. Ja nüüd lubatakse lausa eesti keeles! Nii ma neelasin alla Elisa poolt peale sunnitud pool tundi kehva muusikat ja kui nende teenindaja ka oma kohviga valmis sai ning teretas, teretasin vastu.
Teate, minu uudishimu oli suur ja otsus osta liitumine nagunii tehtud, aga kui ei oleks, oleks see Elisa teenindaja mu kindlalt ära rääkinud. Ta oleks vist surnu ka kergelt ära rääkinud. Naisterahva nimi oli, kui ma nüüd ei eksi, Merje ja ta oli jutukas, soe ja viisakas. Ta oli kursis ja oskas seletada (ja ei, sõbrad, see pole iseenesest mõistetav). Ta tegi mul tuju heaks ja ajas naerma vihjetega oma isiklikule kogemusele: "Minu abikaasa kuulab nii ja minu laps ja ... a, ja pakume teile tahvlit (mina ei taha tahvlit, ma tahan lugerit)... no olgu, aga mina küll tahaks tahvlit!"
Ühesõnaga, kui keegi juhuslikult Merjet teab, siis tervitage ja öelge edasi, et ta on tore ja asjalik.
(A tegelt mul sai nüüd kaks nädalat tasuta prooviaega läbi ja nad küsisid tagasisidet - saadab lingi postitusele :) )
Asjast ka. Teksti loeb kõnesüntesaator ja on absoluutselt kuulatav! Natuke saab nalja ka, nt Facebook on fakebuuk ja T-särk eranditult teisipäev-särk, aga see ausalt, ei häiri. Kiirust saab valida ja kas lugejaks on nais-või meeshääl. Äpp peab järge - tõrkeid juhtub, aga vähe. Isegi mu viiene kuulab ja mõmiseb rahulolust (ka hetkel - pikutab jalad seinal NÜHKIDES VARVASTEGA MU VÄRSKET TAPEETI. Kuulab, mde, Kivirähku, "Siiri, Siim ja saladused".
Väike kommunikatsioonirike mul Merjega siiski tekkis, sest tellides täpsustasin üle, mitmes seadmes mul äpp töötab ja Merje lubas, et nii mitmes, kui mitmes soovin, kuid äppi KORRAGA KASUTADA saab vaid kahes. No minu meelest mõistlik piirang, isegi minusugune rööprähkleja ei suuda kuulata ühe kõrvaga ühte, teise kõrvaga teist raamatut KORRAGA, rääkimata kolmest või neljast - pole ju rohkem kõrvugi. Aga nüüd mõni päev tagasi, kui üritasin äppi lapse tahvlisse paigaldada, palus see mul üks kahest telefonist äpi tagant lahti ühendada. Aga kui ma pean enda või lapse telefoni lahti ühendama selleks, et tahvlis tööle saada, siis ta ju ei tööta nii mitmes seadmes tahan. Mitte, et ma kõigis kolmes korraga seda kasutada tahan, eks. Noh, ma väga nördinud ei ole. Kaks on ka palju rohkem kui üldse mitte midagi.
Kuutasu, veidi üle 8 euri lapsega kahe peale siis, eks, on ka mu meelest viisakas.
Raamatute valikust. Tiina oma blogis kirjutas täpsemalt ja vaat see on koht, kus ehk saaks veidi nina kirtsutada. Peamiselt pakutakse naistekaid ja noortekaid, Petrone Printi sarja ja esoteerikat kõigis vikerkaarevärvides. Nö tummisemat lugemist on suht-koht näpu otsaga, kuid see vist ongi subjektiivne. Ma esialgu olen nõus raha maksma, juba põgusal sirvimisel jäid silma kümmekond raamatut, mida kindlasti kuulaks ja veel sama palju selliseid, mida kehval ajal võiks. Pluss klassika :). Ja lubatakse, et raamatuid tuleb koguaeg juurde, nii et... ah, eraldi küsiks üle, miks Looming Raamatukogu raamatuid valikus pole?
Kokkuvõttes, tubli tegu, ma koguaeg mõtlesin, et eestikeelne auditoorium on nii väike, et eestikeelsete audioraamatute tootmine ei saa kunagi kasumlikuks - seega tõenäoliselt neid massiliselt tootma ka ei hakata. Aga vaat, mis välja mõtlesid! Jee- jee- jee!
Lähen ära magama.
Väliturg.
Vöödiline kass istub leti ääres ja vaatab huvitatult vöödilist arbuusi, mis teiste hulgast eemale veereb.
- Hei! - hõikab kassile müüja, punase näoga kõhukas mees. - Tule siia, ma viilutan su ära!
Kass solvub, tõuseb ja loivab eemale.
- Hei, ma tegin nalja! - hõikab müüa kassile järgi. - Nii õrna hingega või? Miša, mine püüa kass kinni!
- Milleks? - küsib mehe taga pingil igavlev poisike.
- Mine püüa!
- Äh! - viipab käega poisike, ega tõuse.
Kõhukas müüa ronib ise leti tagant välja ja suundub kassile järgi. Kass vaatab teda kahtlustavalt ja pistab jooksu.
Mul pole pole rohkem aega vaadata.
*
Paar päev hiljem jalutan uuesti läbi turu.
Vöödiline kass pikutab arbuuside letil ja vaatleb ümbrust võimukalt ja norivalt nagu järelvaataja. Kõhukas mees kaalub arbuusi ja kuulen teda vastamas: - Ei, ei, see kass ei ole müüa!
