Niisama, siilid, sipelgad ja jobud

Kohvikus, viisakalt riietatud mees, kallutades end veidi noore saatjanna poole, räägib väga tõsiselt:
- Ma kardan siile!
- Tõesti? - ei suuda neiu uskuda.
- Kardan! Lapsepõlvest peale. Nad levitavad marutaudi ja neil on need, parasiidid!
Neiu, võimalik, et pidades oma kohuseks vestlust üleval hoida, jätkab veidi järele mõeldes:
- Aga mina - sipelgaid!
- Miks?
- Vastikud. Hammustavad.
- Jaaa... - venitab mees ebalevalt. - Me elame hirmsal ajal.
Mul tekkis kohutav isu astuda lähemale ja tunnistada, et olen eluaeg mannekeene kartnud, et sugulashinged ju - teeme klubi, või midagi sellist... aga nad vaatasid teineteist nii armunult, et ei tihand, segada.

*

Suurema kondiga suitsetav naine pargis telefoni:
- Sa oled ju jobu! Täi-e-lik! Jobu! Tõesta mulle, tõesta!, et sa jobu ei ole!
Kaasvestleja ütleb midagi või siis ei ütle - ma ju ei kuule :)
- Seda ma arvasingi! Sa ei suuda! Jobu!
Kaasvestleja leiab lõpuks väljapääsu - lõpetab kõne.
Naine hüüab mitu korda närviliselt telefoni "Hallo!" ja vaatab siis helendavat ekraani. Seejärel, silmnähtavalt üllatunult:
- Milline jobu!

Jah, mõtlesin mina, üllatus missugune.