Rahvatervise pärast südant valutades

"Girl with Umbrella" Eddie O´Bryan

(arhiivist)
Vältimaks võimalikke arusaamatusi: mina olen tugev teoreetik,  igasugu asjades, kuid eriti ja kõiges, mis puudutab sugupoolte vahelisi suhteid, nö mänguvormi minetanud treener, kirjutan seda siin puhtalt suurest rahvatervise edendamise soovist. Natuke nagu see, kriisiaja autoarmastaja - hoolimata sellest, et auto sai juba sügisel võlausaldajale tagastatud, tunneb uue hooaja algul ikkagi hinge värelemist: aeg on talverehvid suve omade vastu vahetada ja õli juurde valada.

Mõni päev tagasi, enne lumetormi, vaatasin suurt, selgelt kevadist päikest ja rahutus puges hinge - käes on see aega, mil tuleb/tahaks teha muudatusi. Milliseid või kelle osas, polegi nii oluline. Lihtsalt - tahaks midagi uut ja huvitavat, hooajaliselt aktuaalset.

Kõik teavad - maasikad juunis, värske kartul juulis, arbuusid augustis, hurmaa novembris. Aga olete te märganud, et nii on ka kaaslastega? See on paratamatu, peaaegu nagu loodusseadus.

Talvine armuke peab olema küps. Küps või juba natuke üle, kuid kindlasti suure toiteväärtuse ja isikliku kohaga sahvri riiulis. Mõttes mugava pesaga (kesk)linna külje all, suure külm- ja baarikapiga ja tingimata jutukas - nii on lihtsam pikki talveõhtuid olematusse saata, ajal, mil sinu libiido tukub, tema oma aga paistab, et on hoopis talveunne vajunud. Talvituda mõne sooja selja varjus, tunda end väikese ja haprana - mis saaksi selles parem olla. Äkki ostab papi veel kasukagi, et sa tema juurde joostes end Jumala eest ei külmetaks (tema enda naine talvitub mõnel soojemal maal, Itaalias nt, vm). Nii et - kui üksi hinge jaoks - siis sellisega on enamasti rahulik.

Kevadel on meil teatavasti avitaminoos - märtsi lõpus hakkavad tüdrukuid porgandid isutama ja ei ole siis vaja piirata end. Kevadine mees peab olema noor, kuid mitte päris loll (päris_lollide hooaegi tervetel tüdrukutel ei ole). Noor ja rahutu, rahatu, parem, kui hoopis kodutu, et saaks palju käest kinni jalutada. Suudelda tänava soppides ja vaadata õitsevaid puid. Sa tahad teda koguaeg, ja koguaeg ei ole kohta, kus seda teha saaks ja seepärast tõuseb romantilise suhte kraad piisavalt kõrgele selleks, et sa võtaksid alla mõned talvel kogutud lisakilod rannahooajaks - ajaks, mil algab täisväärtuslik seks. Ja jumal hoia selle eest, et kevadise poisiga.

Suvine peab olema sinuga umbes sama vana ja tal on kõik hästi. Tal on auto ja suvila, kus saate kohtamas käia ja armas abikaasa ja seksuaalses plaanis võimalused, mis vastavad sinu ootustele. Tal on ka aju ja viisakad riided, seepärast saab teda isegi sõpradele näidata. Temaga on üldse kõik väga normaale, peaasi, et ise lammas ei ole ega toida end täitumatute unistustega selle asemel, et tarbida täisväärtuslikku toitu. Mde, lambaks olemise aeg tuleb, natuke hiljem.

Sügisest meest arvatavasti sa juba tead. Selleks võib osutuda nt kolme aasta tagune kevadine. Nüüd tal juba on mõningasi vahendeid, mh et käia kohvikutes. Istuda küünlavalgel ja vaadata teineteisele silma olnut meenutades. Veidi suhkrustunud romantikat võib otse purgist teelusikaga suhu pista ja juhtub, et minevik kargab nurga tagant nagu armukade naine taignarulliga ja lööb obaduse, mis välistab terve mõistuse täielikult. Mis tõsi, on enamasti ravitav, nt talvise mehe kõhu peal lösutades.

Siit siis moraal: esiteks: ärge visake midagi ära! Kui kolme aasta tagune kevadine muutus sügiseseks, siis on lootust, et veel paari aasta pärast omandab ta suvise omadused. Vanuseline dissonants vaid paistab sellisena - mehed vananevad kiiremini, "noor" muutub kiiresti omavanuseks ja omavanune papiks samal ajal kui naine, eeldusel, et toitub enam-vähem tervislikult, ei muutu peaaegu üldse. Papidega aga on üldse rumal tülitseda - nendelt juhtuvad aeg ajalt pärandused.

Teiseks: ei ole midagi hullemat kehvast ajastusest. Kujutage ette, et kohtate kodutut kevadist poissi jaanuaris. Tahaks jalutada ja suudelda ja - keel külmub püksirihma pandla külge. Või kukub talvine teie eest suvel hoolitsema, võeh, siis, kui tahaks rannas ringi karelda ja maakera pidi rullitada. Kirjutage üles, kui meelde ei jää: pudrulusikas - hommikul, pangike šampanja tarvis - õhtusöögi ajaks.

Kolmandaks: ei maksa ülemäära aplaks minna. Ei pea kogu tsüklit tingimata ühe aasta jooksul läbima, see väsitab parasjagu. Vabalt võib jätta mõne kuu aastas puhtalt enese tarbeks, mõtisklemaks, palvetamaks ja töö tarvis, kui just teisiti ei saa. Reisige terve sügis või korraldage endale vaba talv või kasutage kevadet enese poputamiseks, tõstmaks üldist toonust, vms. Üksnes suve soovitan siiski maha... sedasamustki...

Ma saan aru küll, et ma peaks siia nüüd ühe didaktilise lõpu kirjutama, umbes, et nali naljaks, armastus päästab jms, aga... kel vaja, mõtleb ise juurde, targad inimesed kõik.

:)