Armastuse teed,...V

Ella, raamatupidaja edukas firmas, rahulik ja viisakas, isiklik elu - puudub. Kõik oleks justkui hästi, aga midagi ei klappinud. Nagu tohutu puslekomplekt, ainult, et ilma juhendita.
 Kuni ühel üleeelmise aasta päikeselisel märtsihommikul. Ella jalutab tööle. Sametised saapad põlvedeni, uus lumivalge mantel, Hermès siidist sall (ostetud täiesti mõeldamatu, eelarvesse kaugelt mitte mahtuva hinnaga) lehvib sõbralikus kevadtuules. Meik, soeng ja õnnetunne hinges teadmisest, kuidas sõbralikud kolleegid ahhetavad ja kadestajad turtsuvad.
Ella läheneb vöötrajale. Samal ajal kihutab mööda mingi lollakas ja kogu lomp - kogu! suur! lomp! - tõuseb korraga õhku ning maandub tema valgele mantlile, sametistele saabastele, Hermès siidist sallile. Meigile ja soengule, pestes maha kogu õnnetunde hingest, väikseimate tundevarjunditeni välja.
Kõikehõlmav ja järsk üleminek plussilt miinusele. J
a oleks siis veel vihmavesi. Vikerkaarevärvilise õli sisaldus võimalik et 50%.
Ella sai kohe aru, et kurjust tuleb karistada.

Teodor K., noor ja palulubav tõsiste teaduste doktor sõitis ka tööle. Kuulas Queeni ja mõtles õhtul loetud artiklike ajakirjast Nature Physics pääses veel viimasel hetkel mööda foorist, kuid pidi 10m eemal ummiku tõttu ikkagi kinni pidama.
Vaatamata ummikule on Teodor K. elus kõik hästi, kevad ja päike ja huvitav töö ootamas.
Kuni korraga muutub kõik ja tema lemmiku, Bohemian Rhapsody vahele hakkavad kostma sellele üldse mitte iseloomulikud põntsud ja kiunumine. Teodor märkab põlevate silmadega naist tema auto kapotti rusikate ja kotiga tagumas.
Teodorile meenus hoobilt mitu kuud tagasi meedias kajastust leidnud lugu naisest, kellele Hääl tema peas andis teada, et ühes sinises autos hoitakse kinni süütut naist ja et kui see naine välja ei pääse juhtub apokalüpsis ja seda viivitamata. Naine võttis haamri ja läks inimkonda päästma. Kuna auto numbrit Hääl ei teatanud, said kannatada paljud ja mitte ainult sinised.
Teodor sai kohe aru, et vaeseke lasti haiglast enne aega tulema ning tellis kiirabi ja politsei, kohe, sõidukist väljumata.
Abi saabus kiiresti.
Asjaolud selgusid.
Kiirabi töötajad naersid nagu haiged hüaanid.
Politseinik ütles lahkelt:
 - Kohtu kaudu, muidugi, saab, aga on kallis, ehk lepite omavahel kokku. Ja andis Ellale telefoni numbri juhuks, kui tõsiste teaduste doktor nädala jooksul kahju ei korva.
- Palju see sall maksis? - küsis politseinik üle. - Tõsiselt? Inimesed on ikka täitsa segaseks läinud!
*
Nädala pärast helistas Teodor emale ja teatas, et tuleb laupäeval külla, pruudiga.
Ella tulevane ämm tundis viisakalt huvi:
- Ellakene, ja kuidas te siis Teodoriga tuttavaks saite?
- Oo, täiesti juhuslikult! Ta kutsus mulle kiirabi, et see mu hullumajja viiks!
*
Teodori emale Ella meeldib.
Kuid hoiab ikka silma peal.
Nii - igaks juhuks.

Tee I
Tee II
Tee III
Tee IV

Armastuse teed..., IV

Kolmekümnendaks eluaastaks oli Tiina anamneesis üks kirglik romaan Jaanusega, tüütu jutustus Kaleviga ja kolm lühikest kuid jutustusega võrdselt mõttetut novelli Oskari, Mihkli ja Martiniga.
Aa, ja siis Kaseorg, nii umbes Twitteri säutsu ulatuses.
Ülelugemise soovi ei olnud.
- Ja mis siis ikka, - mõtles Tiina. Tõmbas ketsid jalga ja lahkus kirjandusest.
Pani end kirja kudumise kursustele ja sõitis loomade varjupaika tõelist sõprust otsima.

- Te ei tea, millist te tahate? - täpsust varjupaiga tädike. - No vaadake ringi, küll te aru saate, on teie koer või ei ole.
Tiina vaatas üle kõik puurid ja aedikud. Süda ei liigahtanud.
- Rohkem ei ole? Üldse mitte kedagi? Aga see seal kasti taga?
- Ah, see. See on meie Lucy, teda te nagunii ei taha. Lucy! Lucy, tule siia, tule Lucy, ära karda!

Karbi tagant ilmus Lucy, pruunikas-hall pustade täppidega, veidralt küürakas, hirmuäratava lõustaga, kõndiv õudus seitsmendas astmes, mitte koer. Vaatas Tiinat ja saba puudumise tõttu hakkas tagumiku väristama.
- Lucy on hea südamega, aga näete ise, paar korda on siit minema viidud, kuid siis paari päeva pärast jälle tagasi toodud, ütlevad, et häbi õues jalutada, jaaah, Lucykene, sa meie õnnetuse hunnik, pole sind vaja kellelegi.
- Nagu mindki, - mõtles Tiina ja ütles, - Tule Lucy, lähme, me sobime küll, kas maksta on ka midagi vaja?


- Oi, - ehmatas Tiina naabrinaine. - Kes see on? Varjupaigast? Issand, kas seal inimlikumaid  koeri ei olnud?!
Poiss kolmandalt korruselt küsis Tiinalt, et kas ta naerda ikka oskab. -  Ma nägin ükskord loomafilmis, et nad naeravad! Ema, vaata! Võtame endale ka hüääni! Tahan hüääääääniii!!

Elu muutus rahulikuks.
Hommikul koer korraks välja, siis tööle, õhtuti pikad jalutuskäigud.
Varjupaigas ei valetatud - inetu Lucy osutus sõbralikuks ja hästi kasvatatud korraks. Tõsi, võõraid ei armastanud, uurides, kaitses Tiinat võimaliku rünnaku eest. Joodikust Kaseorul tõmbas püksid lõhki ja oleks peaaegu hambad kintsugi löönud.
- Sa, Tiina, oled ikka loll, - röökis solvunud Kaseorg, - ja peni on sul ka lollakas!

Kudumise kursuse juhendaja ütles, et õpitud on juba küllalt, on aeg oskused ette näidata.
- Kuu aja pärast ootan valmistöid,  teeme demonstratsiooni ka, modelliks olgu see, kellele koote.

Tiina mõtles alguses iseend õnnelikuks teha, kui varraste otsast pudenes käkk. Siis otsustas Lucyle kuue kududa. Sügis ikkagi, kaugel see külmgi.

- No mis siis ikka, - ütles juhendaja püüdes kõigest väest Lucyt mitte vaadata. - Ma näen, et sa püüdsid.
Roosa kuuega Lucy muutus hoobilt linnajao täheks. Inimesed jäid seisma ja vaatasid teda pikalt, üks memm lõi ristigi ette. Tiina ei lasknud end häirida.
 - Vahtigu, peaasi, et koerake ei külmeta.
Ja kudus Lucyle veel ühe, erelilla. Vahelduseks.

Ükskord õhtul  koeratoitu järgi minnes sidus Tiina Lucy poe sissepääsu juurde. Poest väljudes märkas Lucy kõrval koera huviga jälgivat meest.
- Andke mu uudishimu andeks, - naeratas mees, - kas see on selline tõug?
- Ei, see on selline koer, - nähvas Tiina, - kui ei meeldi, ei ole vaja vaadata! Teil on muidugi ilusat vaja, aga mis inimese või koera hinges on, ei huvita teid kunagi!
- Teie küll välimuse üle kurtma ei pea, - toibus ikka veel naeratav mees hetkega, - ja teie koer meeldib mulle väga. Noh koer, kas saame sõpradeks?
- Ettevaatust, ta hammustab, - hoiatas Tiina.
Aga ei hammustanud. Käe otsast närimise asemel hakkas Lucy hoopis oma sabatut tagumiku liputama.

- Tubli kutsu, tubli, näe olemegi sõbrad. Mul jääb nüüd veel ainult su perenaisega sõbraks saada.
Ei pääsenud Tiina  kirjandusest.
Viies aasta läheb juba.
Viies köide pooleli...

:)
Tee I
Tee II
Tee III

Heas mõttes hull töönädal ja lapsevaba õhtu. Trükkisin telefonis istudes esiku põrandal, tagumik jäi valusaks. Aga kuidagi väga vaja oli. Kohe  võtan saapad jalast ja ... :)
... lähen magama, loomulikult.

Lendavatest kaladest

Flying-fish, Exocoetus Volitans, British Fishes by Artokoloro, 2017.

Mõnikord näib elu stop-kaadritena, mõnikord jälle vastupidi – rutaka lühifilmina.
Poisiklutt, punapäine nagu iiri setter, tormab läbi lumelörtsi otse tuviparve keskele.
Stop!
All on lomp, üleval taevas, lombi ja taeva vahele jäävad tuvid, hõljuvad õhus nagu veest välja hüpanud lendavad kalad. Õhk on paks nende sinistest tiibadest. Nendel olevustel, lompidest välja hüppama ja tagasi halli põhjatusse sukelduma looduil, pole grammigi ühist mõni hetk tagasi jalge ees vaarunud rasvaste lindudega.

Meeldib, kui linn võtab reaalsuse seljast nagu kommipaberi kommilt ja silub sirgeks tagasi. Iga kord tekivad uued mustrid.

Värviline jaapanlastest turismigrupp lörtsises linnas. Põimuvad kiriku juures kokku ja muunduvad selfipulkadest meresiiliks.
Seal samas lähedal, vana puidust trepi alt poeb välja väike tolmune kiisu, kribu ja unine nagu hommikune koolijüts. – Jookse, Kiisu, jookse, - mõtlen mina. - Muidu ründab meresiil! Ja pildistab sind sinu veel väljaarenemata kass-isiksuse kaotamiseni, muutumiseni unikaalsest kirbukotist linnamaastiku armsaks detailiks.
Oh, hilja, üks jaapanlane märkab kassi, eraldub siilist ja kükitab looma ette tulistamisvalmis iPhonega käes.
Kassike tardub - kõikjal on kurja kuulutavad lombid.
Ja siis.
Ja siis. Turist pistab telefoni taskusse, võtab kassipoja sülle ja viib hoovi sügavusse, kus on lombivaba hunnik maha saetud pärna oksi, kus on kuiv ja peidupaigad.
Ja mitte kordagi, mitte ühtegi klõpsu! Ei pildista.
Ka siis, kui kassike ronib mööda oksi ajades saba naljakalt püsti, ei pildista.
Ja isegi pärast – ei pildista.
Ei seda kohta, kus oli kass.
Ega ka seda, kus kassi ei olnud.
Üldse – kujutate ette? Mitte midagi ei pildista!
Ei puutugi telefoni, sõrmeotsagagi ei puutu.

Kui see pole ime, siis ma ei teagi, mis on.

Rahvatervise pärast südant valutades

"Girl with Umbrella" Eddie O´Bryan

(arhiivist)
Vältimaks võimalikke arusaamatusi: mina olen tugev teoreetik,  igasugu asjades, kuid eriti ja kõiges, mis puudutab sugupoolte vahelisi suhteid, nö mänguvormi minetanud treener, kirjutan seda siin puhtalt suurest rahvatervise edendamise soovist. Natuke nagu see, kriisiaja autoarmastaja - hoolimata sellest, et auto sai juba sügisel võlausaldajale tagastatud, tunneb uue hooaja algul ikkagi hinge värelemist: aeg on talverehvid suve omade vastu vahetada ja õli juurde valada.

Mõni päev tagasi, enne lumetormi, vaatasin suurt, selgelt kevadist päikest ja rahutus puges hinge - käes on see aega, mil tuleb/tahaks teha muudatusi. Milliseid või kelle osas, polegi nii oluline. Lihtsalt - tahaks midagi uut ja huvitavat, hooajaliselt aktuaalset.

Kõik teavad - maasikad juunis, värske kartul juulis, arbuusid augustis, hurmaa novembris. Aga olete te märganud, et nii on ka kaaslastega? See on paratamatu, peaaegu nagu loodusseadus.

Talvine armuke peab olema küps. Küps või juba natuke üle, kuid kindlasti suure toiteväärtuse ja isikliku kohaga sahvri riiulis. Mõttes mugava pesaga (kesk)linna külje all, suure külm- ja baarikapiga ja tingimata jutukas - nii on lihtsam pikki talveõhtuid olematusse saata, ajal, mil sinu libiido tukub, tema oma aga paistab, et on hoopis talveunne vajunud. Talvituda mõne sooja selja varjus, tunda end väikese ja haprana - mis saaksi selles parem olla. Äkki ostab papi veel kasukagi, et sa tema juurde joostes end Jumala eest ei külmetaks (tema enda naine talvitub mõnel soojemal maal, Itaalias nt, vm). Nii et - kui üksi hinge jaoks - siis sellisega on enamasti rahulik.

Kevadel on meil teatavasti avitaminoos - märtsi lõpus hakkavad tüdrukuid porgandid isutama ja ei ole siis vaja piirata end. Kevadine mees peab olema noor, kuid mitte päris loll (päris_lollide hooaegi tervetel tüdrukutel ei ole). Noor ja rahutu, rahatu, parem, kui hoopis kodutu, et saaks palju käest kinni jalutada. Suudelda tänava soppides ja vaadata õitsevaid puid. Sa tahad teda koguaeg, ja koguaeg ei ole kohta, kus seda teha saaks ja seepärast tõuseb romantilise suhte kraad piisavalt kõrgele selleks, et sa võtaksid alla mõned talvel kogutud lisakilod rannahooajaks - ajaks, mil algab täisväärtuslik seks. Ja jumal hoia selle eest, et kevadise poisiga.

Suvine peab olema sinuga umbes sama vana ja tal on kõik hästi. Tal on auto ja suvila, kus saate kohtamas käia ja armas abikaasa ja seksuaalses plaanis võimalused, mis vastavad sinu ootustele. Tal on ka aju ja viisakad riided, seepärast saab teda isegi sõpradele näidata. Temaga on üldse kõik väga normaale, peaasi, et ise lammas ei ole ega toida end täitumatute unistustega selle asemel, et tarbida täisväärtuslikku toitu. Mde, lambaks olemise aeg tuleb, natuke hiljem.

Sügisest meest arvatavasti sa juba tead. Selleks võib osutuda nt kolme aasta tagune kevadine. Nüüd tal juba on mõningasi vahendeid, mh et käia kohvikutes. Istuda küünlavalgel ja vaadata teineteisele silma olnut meenutades. Veidi suhkrustunud romantikat võib otse purgist teelusikaga suhu pista ja juhtub, et minevik kargab nurga tagant nagu armukade naine taignarulliga ja lööb obaduse, mis välistab terve mõistuse täielikult. Mis tõsi, on enamasti ravitav, nt talvise mehe kõhu peal lösutades.

Siit siis moraal: esiteks: ärge visake midagi ära! Kui kolme aasta tagune kevadine muutus sügiseseks, siis on lootust, et veel paari aasta pärast omandab ta suvise omadused. Vanuseline dissonants vaid paistab sellisena - mehed vananevad kiiremini, "noor" muutub kiiresti omavanuseks ja omavanune papiks samal ajal kui naine, eeldusel, et toitub enam-vähem tervislikult, ei muutu peaaegu üldse. Papidega aga on üldse rumal tülitseda - nendelt juhtuvad aeg ajalt pärandused.

Teiseks: ei ole midagi hullemat kehvast ajastusest. Kujutage ette, et kohtate kodutut kevadist poissi jaanuaris. Tahaks jalutada ja suudelda ja - keel külmub püksirihma pandla külge. Või kukub talvine teie eest suvel hoolitsema, võeh, siis, kui tahaks rannas ringi karelda ja maakera pidi rullitada. Kirjutage üles, kui meelde ei jää: pudrulusikas - hommikul, pangike šampanja tarvis - õhtusöögi ajaks.

Kolmandaks: ei maksa ülemäära aplaks minna. Ei pea kogu tsüklit tingimata ühe aasta jooksul läbima, see väsitab parasjagu. Vabalt võib jätta mõne kuu aastas puhtalt enese tarbeks, mõtisklemaks, palvetamaks ja töö tarvis, kui just teisiti ei saa. Reisige terve sügis või korraldage endale vaba talv või kasutage kevadet enese poputamiseks, tõstmaks üldist toonust, vms. Üksnes suve soovitan siiski maha... sedasamustki...

Ma saan aru küll, et ma peaks siia nüüd ühe didaktilise lõpu kirjutama, umbes, et nali naljaks, armastus päästab jms, aga... kel vaja, mõtleb ise juurde, targad inimesed kõik.

:)

Kortsudest, nendest, mis rangelt miimilised

(arhiivist)
(keedan moosi)
Kahe kulmu vahel olev korts on mul ammu, jäi mälestuseks esimesest armastusest. Kui suhe ootamatult kiiresti lõppes,  nutsin umbes kaks kuud jutti. Kui pisarad ükskord otsa said, vaatasin peeglisse ja avastasin sealt täiesti tundmatu inimese, kolmnurksete kulmude ja kortsuga nende vahel. Inimesega harjusin ruttu, millalgi said kulmud ka korda, kuid korts on alles siiani. Sest ajast peale ma lohutan end, et see on sellest, et ma mõtlen palju armastusest.

Üleeile avastasin oma sünniaasta. Tavaliselt ma oma passi ei süvene, pole teab mis kena foto ja... Kuid üleeile ma käisin külas, Venemaal. Selleks, et mind lapse ja autoga Venemaale sisse lastaks, tuli mul täita 5 (VIIS) deklaratsiooni tolli ja migratsiooniameti tarvis, lisaks kontrollis piirivalve meie passe kaua. Ma nende peale ei mossita - üks pilk minu lapsele ja isegi kolmedele õppinud piirivalvur saab aru, et terrorirünnaku oht on vähemalt suur. Näiteks, kuni ma kõiki neid pabereid täitsin, kaaperdas laps teenistuskoera - meelitas pooliku banaaniga ja sidus jalgratta hoidiku küljest lahti. Mina mde, sain selgeks täiesti uue venekeelse roppuse hetkel, kui jahedast õue saabunud küpsisepuruse suuga koerajuht avastas, et koera pole.
St, ma _märkasin_ oma sünniaastat ja sain kohe aru, et sellise numbri juures põhjendus "mõtlen palju" enam läbi ei lähe. Kindlasti leidub mõni kuri inimene, kes nähes minu traagilist ja absoluutselt miimilist kortsu, ütleb varsti, et ma olen lihtsalt vana. Pääsenuna piiripunktist suundusin esimese asjana kosmeetika poodi.
Teate, on valus ja hirmutav osta kortsudevastast kreemi mitte emale või mõnele "sõbrannale" naistepäeva kingituseks - armastusega (ha!), vaid endale. Selgus, et alandus ja häbi võivad olla erinevas suurusjärgus. Ja nimelt, kreemid on erinevad: neile, kes üle selle ja tolle - mõttes, mõnede kreemide reklaamidel on juba Catherine Deneuve, mõnede teiste alles Nicole Kidman. Kõnnin riiulite vahel, vaatan ringi. Neile, kes üle neljakümne viie - no ma ei tea, kas nii kaua üldse elatakse. Üle kolmekümne viie - jah, võimalik,et elatakse, aga kindlalt mitte kõik. Üle kolmekümne...  Et kõigepealt kreem üle-kolmekümnestele, siis pruunid puuvillased sukad, siis praekartul õhtusöögiks, mohäärist müts ja ruuduline turukott?! Nii võib ju tänava ääres kootud sokkidega kaubeldes lõpetada.
Minu juurde keksib verinoor konsultant sinise miniseelikuga - nunnu diktsioonihäire ja isegi läbi Max Factori puudri kihi kumava kauni loomuliku õhetusega palgeil. Tervitab ja seletab: "Vaadake, siin on kollageeniga, täidab suurepäraselt kõik kortsud!" Clarinsi purgile on kirjutatud "parandab naha ebatäiuslikkused". Taevas, milleks selline otsekohesus? Vabandan ja kõnnin edasi, mõtlen pingsalt kuidas parandada nägu kaotamata seejuures viimaseidki eneseväärikuse kübemeid. Korraga näen - teine konsultant, tädike, üle viiekümne, astun juurde, seletan, näitan sõrmega kolmandat silma.
- Vaadake, - ütleb tädi, - jõhvika ja murakaga, miimiliste... eee... iseärasuste vastu.
- Kui vanadele?
- No, Kol... - (vaatan pahaks panevalt), - kakskümmend viis - kakskümmend seitse. Kollageeniga on teile vara, see on ju puhas keemia.
Kaugele näha, oma ala spetsialist!
Mina, absoluutselt õnnelik, maksan rõõmsalt kinni kõik seitse väga vajalikku asja, mille laps endale valis ja lahkun poest karbikesega, millel ei ole ühtegi häbiväärset sõna, maksimum "aeglustab vananemise protsessi". Sellega ma suudan elada, puhas tõde ikkagi, kõik vananevad. Ainult, et olgu siis aeglaselt, eks.
Nüüd on minu kosmeetikalaual veel üks mõttetu heinaleotis ja päästetud enesehinnang. Jääb üle vaid unistada, et selle purgikese lõpus tulevad tulnukad, varastavad mu ära, panevad magama ja süstivad kortsukese botoksit täis. Et ma ärkaks hommikul õndsas teadmatuses ja sileda otsaesisega. Kahju, et siin rõdu ei ole, muidu käiks õhtuti taevast vaatamas ja valget kosmoselaeva ootamaks. Rõduta on šansse vähem, kuid lootus sureb viimasena!
:)

Tahan olla nagu Cher

Allikas: Tumblr

(sahtlist)

Üks öö vaatasin filmi, kus pingule tõmmatud näoga Cher võrgutas noort Nicolas Cage´i ja sain aru, et mul on ka vaja, hädasti. Vaja - iluoperatsiooni portselanist maski seisundini. Et liigutada saaks vaid ühte kulmu - kergelt, ripsmeid volksutada ja avada suud, aga delikaatselt siis, mitte plommideni seitsmendas hambas.
Oo, kuidas mu elu siis muutuks, kuidas kõik lööks õitsele! Ma enam ei keerutaks pead ega pööraks end kogu kehaga. Ma saaksin ära teha ja öelda kõik, millega ma praegu toime ei tule. Näo pärast, mõistad, näoga, mis mul praegu on.
Ma õpiksin kauplema, paluma, valetama ja etteheiteid kuulama - seda kõigepealt.
Õpiksin rääkima purjus inimeste, mentide ja tädidega väikeste luukide taga.
Ja siis ma ütleksin!
Ma ütleksin neile!
Igaühele, kõigile, selle, millest siiani vaikinud olen.
Sest see on ülim vabadus.
"Ma armastan sind," - rahulikult, mitte nii nagu praegu, kui lisaks öeldud lihtlausele on näkki kirjutatud, et ma tulen, tulen, kallis, paljajalu läbi lume, kassi ja asjadega. Vot kõige selleta, ütleksin - nii lihtsalt informatsiooniks.
Ja ei sulaks lombiks, kui on vaja öelda "Ma ei armasta sind," et seejuures ei oleks "Anna andeks, anna andeks, anna mulle andeks, kuidas sa siis nüüd saad, ei, ma ei jäta sind nii või teisiti," et oleks vaid kannatlik heatahtlikkus.
Lapsele - "Ma olen õnnelik, et sa mul oled". Ja mitte, et meelekohas taoks "Kallis, mul on nii palju armastust sinu vastu, et see põletab mul südame seest ja ma ei tea, kuhu see kõik suunata, sest see on sinu ja teistele see ei sobi ja..." Ilma kõige selleta ja ma oleks õnnelik.
Emale - "Aitäh". Valu, kaastunne, ärritus ja palju muud - ma ei näitaks midagi.
O, mul on veel terve nimekiri asjadest, millest ma peaks rääkima rahulikult või mitte rääkima üldse: te valetate, mulle see ei sobi, sul ei ole õigust, ära joo, sa solvasid mind, tee ennast korda jnpe.
Kui mulle otsaette ei oleks kirjutatud, kui palju see kõik mulle korda läheb, oleks hoopis teine asi - saaks öelda, lihtsalt. Näoga, nagu Cheril ma oleks absoluutselt võitmatu. Ideaalis võiks veel häälepaelu ka lasta korrigeerida, et siis hääl ei väriseks, kuid see võib veidi oodata.
---
:)

Naudingutest

Kolm või neli päeva palaviku taevani ja täna öösel meenus kohvi. Et kõige selle aja sees ma ei joonud ühtegi kohvi. Ja ootasin hommikut ja pool kuus hiilisin alla, tegin kohvi, RIIETUSIN SOOJALT, läksin välja trepile ja hakkasin jooma ja selgus, et ma ei tunne ei maitset ega lõhna, üldse. Praegu on juba naljakas, aga ma teate, pettusin nii kohutavalt. Sest meeles ju on, et on maitse ja lõhn ja... Meil muide sajab udupeent vihma ja on soe. Suhtlesin perearstiga, selgus, et kuna ma reedel kiirabisse ei läinud, algab mu haigusleht tänasest. Ehk siis, et formaalselt oli mul reedel tööluus. Mul tegelt ükskõik, aga faktina lõbus siiski. Maitsete ja lõhnade teema köidab hetkel rohkem, aga sõnu seada ka veel ei jaksa, nii et kopin siia ühest sügavast sahtlist ühe oma varasema samal teemal kirjutatud teksti.

Et te teaks, kuidas see on. :)

Asi on selles, et ma siin vahepeal olin haige. Ei midagi tõsist ja kunagi saab kõik korda, diagnoos on standardne - "noor oled, elad üle". Kunagi, kindlasti. Kuid kuni ma haige olin, siis angiini, tuumanohu ja kõige muu tõttu, ma teate, lakkasin tundmast maitseid. Ei, mitte elumaitset. Toidu. Kõige otsesemas mõttes. Mõttes, ma tundsin vajadust kasutada toitu, ses mõttes, et tahtsin panna suhu ja mäluda. Lisaks ma tahtsin seejuures midagi tunda - teate küll, inimesed ju teevad vahet erinevatel toitudel, leiavad midagi selles, et mäluda kooslusi nagu liha ja mustad ploomid, mitte aga nt liimi või lund. Kuid mida täpselt nad selles leiavad - mina tunda ei suutnud. Maitsetest suutsin eristada kahte varianti: "magus" ja "kõik ülejäänu". Liha kõlas minus nagu keedetud kartong, see-eest tort kõlas nagu keedetud kartong suhkruga. Vahe ei ole suur, kuid kui see on ainuke vahe, mis sul on, võib sellestki teatud naudingu enda jaoks leida. 

Võttes arvesse, et nii üldiselt ma armastan kõike maitsvat ja naudin siiralt, mul oli mitte et kurb, kuidagi imelik. Inimesed minu ümber sõid esimest rooga (vedelat ja kuuma), teist rooga (tükkidena, samuti kuuma) ja kolmandat (pehmet ja kohati niisket), mina aga püüdsin mõista, mida nad selles leiavad. Selgus, et suurema osa maitsetest me võtame lõhnast. Lõhnu ma ei tundnud absoluutselt. Maitset, resultaadina, ka. Kui mina, olles juba peaaegu meeleheitel, raputasin endale eksperimendi tarvis pipart otse keelele, siis keel hakkas kergelt kipitama. Mitte, et kõvasti. Võin minna tsirkusesse, mõtlesin mina ja rohkem ei eksperimenteerinud, sest kõik oli niigi selge. 

See eest! See eest. Kuni ma ei tundnud lõhnu ja tulemusena maitseid (umbes nädal aega, mde), nautisin uurimust sellest, mida saab endas arendada kasutades toitu ning tundmata seejuures maitseid ja lõhnu. Teate seda vanasõna: et kui tahad saada geeniuseks, seo parem käsi tagumiku külge - parem ajupoolkera areneb mühinal. Umbes nii. Selgus (ma ei suuda täna välja mõelda ühtegi sünonüümi sõnale "selgus"), st, selgus, et kui sa ei tunne maitseid, kuid ikkagi sööd (ja sa ikkagi sööd, sest sa ikkagi oled elus ja tahad süüa, vaatamata mõningasele neelu iseärasustele), areneb sul välja täiesti teine, väga peen tundlikus toidu suhtes. Te arvasite, et toit - see on maitse? Aga vaat ei ole. Toit - see on puhas tundlikkus. Puhas.

Kuum supp on oraalsel puudutusel meeldiv. See valgub, lõdvestab ja soojendab, sul hakkab soe. Liha on kiuline, seepärast kõditab kergelt suulage. Maitse asi. See eest mustad ploomid on keele vastu õrnad ja hellad. Marineeritud tomatitest hakkab keel kipitama, mandariinidest tugevamalt, kuid kui te soovite tõsiselt teravaid elamusi - jooge midagi alkohoolset. Maitset ja lõhna sel alkoholil nagunii ei ole, nagu ka kõigel muul, kuid oh, KUIDAS see paneb keele kipitama! Poeetiliselt, mu sõbrad, ma pakuks siinkohal. Viin kipitab keelel nii, et võiks kõvemini, kuid viski, oh kuidas viski kipitab! Veidi viskit enne und - ja sellest sõgedast, ma ütleks, massasist keelele hakkab teil nii hea, et juua ei taha te enam üldse. Liköörid valguvad ja kipitavad samaaegselt, see on armas, kuid kui juua liköörile peale teed - saate hüdromassaaži. Köögiviljad on teravanurksed, puuviljad jahedad, tort on kleepuv, kuid pasteedist võib seda eristada kinniste silmadega. Pasteet on meeldiv, kuid tükkidena maks on parem - see pudened naljakalt pisikesteks teradeks. 

Ühesõnaga, õpiprotsess oli lai ja oluline. Mul oli huvitav. Nüüd aga on hakanud maitsedki tasapisi tagasi tulema, mis saaks veel parem olla? Mh hakkab tagasi tulema ka kujutlusvõime. Ma juba saan aru, miks inimene ütleb, nt "tahan jäätist" ja lisaks sellele, vana veidrik, valib, MILLIST jäätist ta tahab - nagu neil, jäätistel, oleks mingi vahe. Jäätist, mde, õpiprotsessi käigus oraalselt puudutada ei õnnestunud. Millest on kahju, külmetab kindlasti ja KUIDAS!

upd: Kahtlustan muide, et mõne aasta tagune tekst on vähemalt osaliselt fantaasia vili, sest hetkel ajab igasugune mõte söögist küll peamiselt nutma.

Tuustidest, kuidas ära tunda ja aidata

Hakkasin ka ükspäev tegema blogijate välimääraja testi, kuid selle käigus tekkis mul ekraanile lause „ma nagunii spordin oluliselt sagedamini kui seksin“, ma kohkusin, solvusin ja panin arvuti kinni. Hiljem lugesin teiste kirjutisi ja tõdesin, et nii mõnigi püüdis testis tõstatatud tuusti küsimuse naljaks pöörata, kuid …

Ja ega ma ei imesta, plirts plärts, käes on märts ja teadupoolest just märtsis on naised kõige vastuvõtlikumad nn „pehkinud tuusti“ viirusele. Millel, mde, on ka teaduslik seletus: avitaminoos pluss ennast täis kuu ja essana visaku kivi see, kes end iial tuustina tundnud ei ole.

Olgugi, et ühe täiskasvanud ja enam-vähem mõistliku naise jaoks möödub haigus kiiresti ja tõsisemate tüsistusteta (eriti kergelt pääsevad noored, ette ruttavalt olgu öeldud, et alla 25aastaste raviks piisab tihti vaid paarist musist kummalegi kannikale ja tassist kaokaost) on see eriti vastik põhjusel, et mõjutab lisaks haigestunule ka tema kõige kallimaid. Neile mõeldes ma kohendasin üht oma vana teksti, olgu see väike spikker, kuidas haigust ära tunda ja nakatunut aidata.

Teooriast ainult seda, et haigushoo võib vallandada ükskõik mis. Nt öeldi toidupoes „tädi“ või küsis noorem kolleeg, et „Kuule, kas siis kui sina õppisid oli ka juba…“, piisab pisiasjast või vahest pole sedagi vaja.

Kujuta ette: sa tuled töölt, avad korteri ukse ja avastad, et tuba on pime ja vaid peegli kõrval põleb pisike tuli. Tule kõrval peegli ees seisab sinu naine ja teeb midagi esmapilgul kummalist: surudes vasakut kätt vastu laupa venitab nahka üles nii, et kulmud võtavad kolmnurga kuju ja suunurgad, vastavalt, vajuvad alla. Ta pöörab oma ahastust täis silmad sinu poole ja lausub tasa:
- Tead, ma olen üks ära pehkinud tuust.

Vot! See ongi SEE! Sa võid ju naerma hakata (sest pilt on ka tegelikult naljakas) ja minna edasi kööki harjumuse kohaselt külmkappi tervitama. Sel juhul võib juhtuda, et tänaseks ongi etendus läbi. Kuid arvesta sellega, et järgmiseks kolmeks nädalaks on kultuuriline programm sulle garanteeritud ja üldse mitte selline, nagu sina armastad. Pisarad, tülid ja muud ebameeldivad üllatused - kõik on kerged juhtuma.

Seepärast ma soovitan järgmist: veel alles saapaid lahti nöörides küsi osavõtlikult:
- Linnupoja (Jänku, Kiisu, Konnake, …), kas sul juhtus midagi?

Naine on natuke aega vait, langetab jõuetult käed. Ja pea, mille ta mõne aja pärast uuesti tõstab, siis suleb silmad ja esitab pehkinud tuusti aaria, eredaima, mida sa iial kuulnud:
- Aaaaaaaaaaaaaaa... ma olen vanaaaaa. Ma tunnen end nii väsinud ja vanana, peaaegu iidsenaaaaaa. Ma tunnen, et mu jalad on juured ja nahk on puukooooor. Ma olen inetu! Ja paks! ... Aaaaaaaaaaa!

/siin kõõritab ta salaja korraks sinu poole - sina ole vait - see ei ole veel õige aeg/

- Aaaaaaaa ... keeegi mind ei armastaaaaaa! (Ja mina ka ei armasta kedagi, ja tänaval vahivad mind veel vaid lapsed ja pensionärid. Ja seksi tahaks, aga iga kord kui sa tuled, on minul juba unekas) - seda ta ei ütle, mõtleb.
- Aaaaaaa ... ja mul on kõik kriisid korraga - ma ei suuda teha tööd, ma ei suuda õppida, ma ei suuda kirjutada - ma ei suuda kahte sõnagi siduda – aaaaaa …

Ma ei suuda joonistada jänkut, ehtida jõulukuuske ilma, et laps seda nähes kokutama hakkab – variante on mitmeid. See, et on märts, ei ole tähtis. Lühidalt - kui siiani sinu naises oli kas või imetilluke loominguline säde, siis hetkel on see kustunud.

- Aaaa, ma olen väsinud tegemast nägu, et ma olen tüdruk - ma olen vana, ära pehkinud tuust, kes ei suuda kedagi naerma ajada ja rõõmustada, kõik vihkavad mind ja loobivad käbidega…
- Aaaaa... ma ei kõlba millekski. Küll sinagi mu maha jätad, lõppude-lõpuks, ma tunnen seda. Mul ei ole muud teha kui visata end kuuse alla pikali ja ära surra, ära surrrraaaaaaaa. Ma olen nii õnnetu!
/naine hakkab nutma/

Sinu tegevus: astu juurde ja kallista, võta kätte tema õnnetu lõug ja keera ta nägu peeglisse, ettevaatlikult - lõualuu nihestus suudaks ta tähelepanu köita, kindlasti, kuid rõõmsaks see teda ei tee. Ütle:
- Vaata, Linnupoja (Jänku, Kiisu, Konnake ...), sa oled kõige ilusam, targem ja andekam. Kes seda ei näe, on loll. Kuid see ei ole võimalik, kõik näevad ja saavad aru, nad lihtsalt ei julge öelda. Häbenevad. Ja kadestavad. Ma armastan sind.

No ja kõike muud sellist. Ja tõestage oma sõnad sedamaid tegudega. Tass teed voodisse peale tõestamist (või vett või veini, soovitavalt mullidega) on kohustuslik.

Kahjuks ei ole see kõik. Selleks, et naist veenda, eriti märtsis, eriti kui akna taga lõõmab ennasttäis kuu, tuleb sul minimaalselt nädalaks unustada kõik oma trennid, arvutimängud, armukesed või muu meelelahutus ning keskenduda naisele. Sa pead teda jalutama ja kohvikusse viima. Ja rääkima, rääkima palju ja õigete sõnadega.

Ms, ennast ei maksa unustada – sa pead olema toonuses. Juhtub, et haigushoo on esile kutsunud mõni kaunis meesolevus, kes temast välja ei teinud ja kodus on tal vaid üks - see veidi pruugitud sina. Ja üle muretseda ka jälle ei maksa - paari nädala pärast on päevad pikemad, naine hakkab käima poodides hooaja kaupa uurimas ja siis saad sina puhata. Välja hingata ja pöörduda tagasi oma endise elu juurde.

Mis saab, kui sa seda kõike ei tee? Mõttes, lased tal pikalt mängida oma pehkinud tuusti mängu? Noh - ei midagi hullu - joob natuke, kulutab palju, magab mõne esimese ettejuhtuva vaese poisiga - ei midagi väga koledat. Kole on asja juures vaid see, et ajapikku ta veenab end ja lõpuks ka sind, et see ta ongi – vana ja pehkinud tuust. Ja ühel hommikul ärkad sa mõttega:
- A milleks mulle see pehkinud tuust?
Ja jätad ta maha.
Ja oled jälle üksinda.


Armastusega,
doktor Tilda

Armastuse teed... , III

Pilt: Wikimedia, Käblik,  XIX saj illustratsioon

Minu lapse lasteaed on selline... normaalne. Kena ja rahulik koht. Rühma atmosfääri elavdab üksnes asotsiaalne isiksus Peeter ja sedagi mitte eriti, sest tema kõnes puuduvad umbes pooled häälikud, mis kokkuvõttes on õnn - suurt osa obstsöönsest sõnavarast tema esituses ei ole võimalik tuvastada. 

Lasteaed, milles käib minu tuttava Marju laps, on innovatiivne.
Neil on seal programm, mille peamiseks ülesandeks on peresiseste sidemete tugevdamine läbi lapsevanemate aktiivse osavõtu lasteaiaelust. Muu hulgas peab iga lapsevanem osalema vähemalt üks kord aastas mõnes näidendis.

Marjul õnnestus mööda hiilida jõuludeaegsest perehommikust, vastlapäevast ja paljust muust ja ta juba hingaski kergendatult, kuid horisondile ilmus Lindude ootamise päev. Kust kohast ilmus, ei ole teada.

Igatahes, Marjuga võeti ühendust. Igi-ärritunud pedagoog tegi talle märkuse initsiatiivi puudumise osas ja teatas, et teised lapsevanemad pole niisama nokka laksutanud ning osad on ära jagatud, Marjule jäi käblik, "valmistage kostüüm, teil on veel kolm päeva aega! Ja sõnad kirjutage üles: "Mina, väike linnuke, hallikirju tiivake...". Enne lendab pääsuke ja siis on kohe teie kord!"

Hirmust kange ja piinlikusest punane Marju googeldas, et aru saada kas või sellest, milline see käblik on. Misjärel veetis kaks ööd sulgi lõikudes ja värvides, hommikuti aga õmbles neid kampsuni külge. Viimasel ööl meisterdas noka ja tiivad.

Reede hommikul helistas Marju ema, ütles, et võtab lapselapse enda juurde otse lasteaiast ja et pühapäeval tagastab. Marju mainis emale võidetud käbliku osast, kuid ema meenutas tütrele, et on 35 aastat töötanud algklasside õpetajana ja tal on õigus veeta väljateenitud pensionipõlv käblikutest isegi midagi kuulmata!

*
- Nii, - ütles rühma pedagoog, - vahetage riided ja seiske sinna, kiiresti. Sõnu mäletate? Te olete pärast pääsukest.

Nurgas seisid juba igavledes üks paks isa mustas, punapäise Pille ema - pääsuke, kaks identifitseerimatut sulelist ja kellegi vanaema - paabulind, üle pea sulgedes, sädelustes ja litrites, täielik Moulin Rouge, nii, nagu see meile, Põhjamaa inimestele paistab. 

Isa mustas laulis midagi falsetiga, umbes et "sulavad purikad, kevad on käes, hakid on päikse käes kenasti reas..." Misjärel järel jätkas bassiga vanaema-paabulind.
Pille emal läksid sõnad meelest, kuid ta kogus end ja esitas veenvalt kodumaale pürgivate pääsukeste kannatused "Pikki meridiaani, läbi tuule ja tuisu..."
 - Ja kes see siin on? Lapsed, see on tilluke käblik! Ta veetis meiega terve pika talve ja rõõmustab nüüd südamest soojemate ilmade üle! - hõikas pedagoog väljendusrikkalt.

Käblik astus ette.
Suurus nr. 52, pikkus meeter kaheksakümmend viis pluss kontsad.
Lehvitas tiibu.
- Pisikene linnuke..., - mis peale tagumises reas hakati itsitama.
- Istun paju oksa peal..., - ja tagumise rea itsitus moondus kogu saali haaravaks kontrollimatuks naeruks, mis tegelikult haakus süžeega hästi, nagu "isegi hobused rõõmustavad kevade üle".

- ..., - mõtles Marju, - olgu see lasteaed olemata, istugu kodus, teist korda ma seda üle ei ela.
Marju järel tegid enda margi täis veel kaks lindu, mis justkui veidi lohutas.
Lõpus laulsid lapsed liigutavalt kaskede kohinast ja ojakeste vulinast.

Marju, veel sulgedes, pakkis lapse ja andis ta üle vanematele, lehvitas püüdlikult ja suundus riietuma.
Käekotti, kilekotti riietega ja mantlit ei olnud kusagil.
Ta sahmis pikalt mööda aeda murest murtud linnuna, enne kui taipas, et last üle andes, viskas ka oma asjad ema auto tagumisele istmele.

Ja siis ajas lasteaia öövaht ta tänavale.
Ja siis sai ta aru oma olukorra täiest tõsidusest.
Aprilli algus, õhtu, külm, ta on tänaval sulgedega kampsunis ja sabaga, ilma noka, raha ja telefonita.
Vanematele ei saa helistada, sest telefoni ei ole.
On küll tagavara võti, kuid see on sõbranna käes, kes elab linna teises otsas.

Marju trampis natuke ringi ning kogudes julgust, pöördus siis ühe juhusliku jalutaja poole.
- Jumala eest, andke andeks, mul on selline mure, kas te võiksite mulle takso kutsuda?
Jalutaja vaatas Marjut, astus igaks juhuks sammu tagasi ning küsis, et äkki hoopis kiirabi?
- Ei, ma olen normaalne! Lasteaias oli etendus, ma kaotasin oma asjad, palun, kutsuge mulle takso!
Jalutaja vaatas veel kord Marjut, mõtles korra, tellis takso, kuid ei lahkunud.
- Ma ootan ära, kuni takso tuleb. Ja... keda te siis mängisite?
- Käblikut! - vastas Marju juba pisaraid kuivatades.
- Tõesti? Ma poleks ära arvanud. No kuulge. Las ma võtan suled ära, ega need taksojuhid ka, teate...
- Ei võta, ma juba proovisin, nii kõvasti said kinni.

Ja siis saabus takso ja taksojuht keeldus sõidutamast maksejõuetut käblikut, nii et jalutajal tuli kaasa minna. Ja avastada, et sõbranna ei ole kodus. Ja siis talle helistada. Ja siis oodata. Ja kuidagi saadi jutule. Ja tekkis tunne, nagu oleks sada aastat tuttavad oldud ja et tahaks rääkida veel ja veel.

Ja ma pole päris kursis, mis edasi sai.
Aga midagi kindlasti sai.
Ja hea, et sai.
Sest iga käblik on kevadet väärt. 

Arr-r-mastuse teed... II

via FatCatArt.com

Maimul on korralik töö ja karjäär - mõistuse jaoks, korter vaatega järvele ja uhiuus Honda - keha tarvis ja siis veel õepoeg Kristjan ja kass Felix -  puhtalt südame rõõmuks.

Õepoeg jäi Maimule Uus-Meremaale õnne otsima läinud vanemalt õelt. Kunagisest vinnilisest äbarikust on Maimutänaseks kirjeldamatult nägusa noormees kasvatada. Pikkus, õlad, õle karva juuksed, kulmud nagu oravasabad, silmad sügavrohelised ja nii pikalt edasi. Lisaks naeratus, pool-naeratus suunurgast, mis ei jäta külmaks ühtegi naist. 

Ülikoolist keeldus poiss kategooriliselt, läks süjaväkke ja seejärel tööle, kuhugi kaubandusfirmasse. Töö kõrvalt vormistas vajalikud load ja edasi Euroopasse, kaugsõiduautojuhiks. 
Viis aastat rekkajuhi ametis kindlustasid sorava saksa, prantsuse ja itaalia kõnekeele, nii et tänaseks võib leida kogu Euroopast kilde Kristjani poolt puruks löödud südameist. 

Kassi leidsid trepi alt.
Felix, sünnilt sünge misantroop, mingisugust tänulikkust päästmise, hoidmise ja hoolimise eest näidata ei kavatsenud. Anatoomiliselt küll kasslaste sugukonnast, kuid kui teda jälgida  ja meenutada harikrokodillide käitumist, on kohe selge, et vähemalt hingelt on tegu ehtsa Crocodylusega. Aga mis sa hing teed, ukse taha ju enam ei viska. 

Kristjan unistab sellest, et tädi leiaks endale mehe. Ta ise on ju koguaeg sõidus ja triibuliselt elajalt ei maksa loota midagi. Tädi vaid naerab selle peale, ta on juba proovinud, muljet ei avaldanud, ei peamehhaanik, politseikapten ega belglasest pudukaupmees, temale aitab neist... igasugustest. Otsigu Kristjan endale paar. Kristjan on päris kimbatuses. Kui kuldsete kätega mehhaanik, maskuliinsuse kehastus politseikapten ja rikas pudukaupmees on "igasugused", siis tema mõistus on otsas.  Ise aga pereelu ei igatse, Liisu ja Erica, Paola ja Madelaine, Sveta ja Gabi ja Gabi jah, Kristjan on alles seal, teelahkmel nii öelda. "Teelahkmel, haha," naerab Maimu kõlavalt.

Maimu unistab, et Kristjan abielluks korraliku tütarlapsega viisakast perekonnast, et Felix muutuks leebemaks ja rohkem mitte millestki, tal on kõik olemas, kes kord piimaga suud kõrvetanud, see vaatab ette ka veega, täname ja küll me saame hakkama. 
Felix unistab ka. Et need kahejalgsed jätaksid ta rahule. Kui väga vaja, sügaksid ennast, või teineteist, Felixit ei huvita. 

Kristjan tuleb reisilt, magab ööpäeva maha ja siis tädi juurde lõunale. Tädi istub, pisarates. 
„Kõik,“  ütleb tädi, „mina nii enam ei jõua, ma olen neljakümne ühe aastane, mul on tööl poolsada alluvat, ja see tõbras kohtleb mind nagu orja, vähe sellest, et kuseb nurka, nüüd veel hammustas ka, vaata siia, luuni. Homme viime arsti juurde, laseme kastreerida, äkki muutub leebemaks."
Kristjan väristab tahtmatult õlgu, ütleb, et tema vist ei muutuks, kuid teha pole midagi, tädi Maimuga juba ei vaidle. 

Kuumsuitsulõhega õnnestus Felix kandepuuri meelitada, kuidagi kergelt, vereta, kuid kurja eelaimust tajuvad kõik. Loomakliiniku ooteruumis teeb Kristjan puuri ukse kogemata lahti ja järgmised viis minutit saavad kõik kohalolijad teada, kuidas täpselt elektron ümber aatomi tuuma tiirutab: igal võimalikul ajahetkel on elektron mitte mõnes kindlas kohas oma trajektooril vaid igal pool ja korraga, justkui määritud sfääri pidi laiali. 
Kass Felix on kiireim kõigist, ka kõige nobedamast elektronist.
Lühidalt, viis minutit hiljem on ootesaalis üks käpaga vastu nina saanud hämmastunud dobermann, üks laualt alla kukkunud monitor, kriimustatud näoga hamstri omanik, ümber kukkunud ahtalehine viigipuu, ebainimliku häälega röökiv hall papagoi ja kardinapuul istuv ning kobra moodi susisev Felix.

Kabinetist astus välja kena habemega doktor ning küsis rangelt: "Kelle loom seda tegi?"
Maiumu südametunnistus ei lubanud tõbrast maha salata. Doktor kissitas silmi ja ütles Felixile: "No, Kiisu, ehmatasid? Ära karda, tule siia, minu juurde."
Ja see peletis läks! Hüppas doktori sülle ja miuksus solvunult, kaebas mittemõistmist ja ebainimlikku ülekohust. 
"Hea Kiisu," rääkis doktor, "tubli, Kiisu, teil oli aeg kaheteistkümneks? Liisu, hoia seda iludust," ja annab looma medõe sülle. Felix istub Liisu süles kuulekalt, nühib vastu kitli rinnataskut ja nurrub meeliülendavalt. 
"Kristjan," ütleb segaduses Maimu, "me oleme Juuda üles kasvatanud!"

Hiljem antakse Felikx tagasi, juba kärbitud kujul, doktor vaatab Maimule silma ja seletab: "Liisu räägib, kuidas edasi, mina aga helistan õhtul, kui sobib, veendumaks, et kõik on korras... Andke andeks, ma usustasin end tutvustada, Tõnu, Tõnu Tuisk, kui lubata."
Ja helistas. 

Aasta hiljem. 
Maimu ja Tõnu Tuisk valmistava  õhtusööki. Ootavad külalisi, Kristjanit ja Liisut. 
Felix istub aknalaual, vaatab toimunut pealt ja mõtiskleb selle üle, miks ühtede pöördumatud kaotused tähendavad teistele õnne. Siis märkab külmkapist lauale ilmunud kuumsuitsulõhet ning otsustab, et olgu, las siis täna paitavad, igaüks ühe pika kuklast täitsa sabani. Pöördub siis akna poole, vaatab oma kujutist tumedal klaasil, ohkab sügavalt ning süveneb oma kauni kasuka kasimisse.

:)

Ar-rr-mastuse teed on imelised

Kaks aastat helevalget olemist ja korraga tõusid pilved: majandusosakonda tekkis blond, nooruke, ümarate vormidega praktikant ning Toomas sai teada, kes on praktikandi isa. Sellisesse isasse on võimatu mitte-ära-armuda.
"Saa aru," ütles Toomas Marile, "meie suhtel ei ole tuleviku, see on ennast ammendanud, kohvimasina ostsin mina ja võtan kaasa. Ja ära arva, et mul on kerge!"
Mari nuttis poole ööni (kaks aastat ju ikkagi!), sai aru, et tuleb minna edasi, ning hommikul pani end kirja langevarju spordi klubisse (lootes salaja, et varem või hiljem lendab üle Toomase pea ning sülitab talle pähe, sihilikult sihtides).

Esimest hüpet on parem mitte meenutada, piloodil oli tegemist, et jääda marsruudile, kui Mari röökimisest tekkinud helilaine lennukit tabas.  Teise hüppe ajal võttis Mari end kokku ja vaatas alla. Kolmas hüpe õnnestus, Mari sai instruktorilt kiita sitkuse ja täpse maandumise eest.

800 meetri kõrguselt tundub kõik väike ja ebaoluline, Toomase kujund Mari peas pleekis kiiresti, misjärel hajus pöördumatult mõõtmatutes pilvedes.

Enne neljandat hüpet tundis Mari end praktiliselt Felix Baumgartnerina. Ja tundis seni, kuni üks salakaval õhuvool ta kaasa haaras ja endaga viis, kaugustesse ja kõrgusesse.  Viimase arusaadava mõttena Mari peas oli: "Edasi minemisel peaks olema piirid", peale mida hing piiksatas valjult ja vajus ketsi säärtesse. Hinge sabas lahkusid hüvasti jätmata eneseusk ja kindlus homses päevas.

Olles end kuidagi kogunud (mitte veel ajada segi sõnadega "kokku korjanud"), meenutas Mari, et umbes kümne kilomeetri pärast saab isamaa otsa. Huvitav, kumma riigi hävitajad kiiremini lendavad ja kas nende juhendis on kirjas kõigepealt kontrollida või tulistada viivitamata. Soov maanduda kodumaale, suudela musta mulda ja vanduda, et ei iial enam - oli suur.

All lookles kodumaa värvitu loodus. Peamiselt metsad ja sood. Lõpuks siiski ka väike lapike lagedat maad. Olles pikalt võidelnud vabadust armastava langevarjuga ning tekitades kollektiivse infarkti varesekarjale, Mari siiski maandus. Tõe huvides olgu öeldud, et siiski mitte päris nii, sest viimasel minutil kasvasid kodumaa mullast Mari ette kolm tugevat tamme. Või mitte tamme - polnud aega uurida.

Aga las see Mari korraks olla.
Helilooja Arnold K. kirjutas rahakoti jaoks igasugu poppi (pseudonüümi kasutades, et ei peaks hiljem häbenema), tulevase au ja kuulsuse jaoks aga tšellode kontserte orkestriga.
Pop-lugusid osteti nagu sooje saiu. Tõsi, tihti paluti, et mitte üle teise oktaavi re, kes seda ometi laulaks. Või siis, et "Kuule, keeruline kuidagi. Mis see siin on? Kadents? Kuule, mees, publik on meie leib, ei ole vaja neid solvata kadentsiga".
Tulevase au ja kuulsusega aga ei edenenud.
Üldse.
Mitte kuidagi.
Arnold K. teenis hunniku raha, imbus läbi jälestusest enese vastu ja põgenes vaarisalt päritud metsatallu, et mõtiskleda üksinduses. Näiteks disharmoonia üle oma sise-ja välisilmas.

Nüüd kujutage ette inimest, kes ärkas, tõusus-ringutas, keetis kohvi ja seisab selle ja sigaretiga maja trepil üksildases kohal, ümberringi on rahu ja vaikus. Helilooja peas hakkas just kuju võtma kaunis paššaaž, kui äkki kusagilt ülevalt kõlab värelev, puhtalt pisaratele häälestatud hääleke: "Onuke, mis selle koha nimi on? Kas te aitaksite mind alla? Ma ise ei saa...!"

Edasi oli igasugust.
Tulemusena leppis Mari ebaõnnestumisega langevarjurina. Lennuki kõhus on ka ju tore lennata.
Muide, märtsis nad juba lendavadki kontserdi esmaesitlusele. Te ei usu, kes dirigeerib. *** isiklikult! (ptüi-ptüi-ptüi, üle vasaku õla!).

Kokkuvõtteks, kõik on hästi!
Ja on täiesti arusaamatu, milleks kõik see sündmuste jada, kui Mari ja Arnold K. elasid aastaid ühes ja samas trepikojas, mees kuuendal, naine neljandal ja korra käis Mari isegi Arnold K. ukse taga, sõimamas, Beethoveni eest öösel kell kaks.

**
A muidu, puhkan, kütan ja heegeldan ja vaatan "Salatoimikuid", loen Koffi ja Kausi ja Yani. Kohe lähen lapsega raamatukokku, me pole ühtegi "Muumit" lugenud, tunne on, et aeg on käes.
**
Pildi postituse juurde valis laps, ma oleks kiisud valinud :) 

Talvemasendusest

Ärkasin täna vara, tegin väikese fb-tiiru. Paistab, et iga-aastane jõulueelne masendus hakkab vaikselt hiilima. Ma olen aastaid lõbustanud end manuaalide kirjutamisega, peamiselt sahtli põhja ning jõulumasenduse väärikaks üleelamiseks on mul neid isegi mitu. Siin esitatud tekst on korra ilmunud, kuid siis oluliselt väiksemale publikule. Kohendasin seda nüüd veidi ja panen üles, kui, siis kasutage julgesti :)

Armastusega...

Ma leian, et detsembris, vahetult enne jõule, kui lund veel ei ole, aga külm juba on, peab iga endast lugupidav eestlane veetma kolm kuni kümme päeva sügavas depressioonis. Kui teie mingil põhjusel ei veeda detsembris kolm kuni kümme päeva vedeledes nagu alumiiniumlusikas, tähendab see seda, et te olete vähe-tundlik ja vähe-hingeline ja võimalik, et isegi rumal. Seepärast  – ärge tehke endale häbi, ärge sellest rääkige. Mainige nii muuseas, et terve nädalavahetuse veetsite kõhuli voodis, nägu vastu patja mõtiskledes kõige maise kaduvuse üle ja isegi magada ega süüa ei saanud. Ah, et näost paistate hästi toitununa? Oh, see pole see, see on liigsest alkoholist. Sest  – issand jumal, loomulikult – kainelt ei ole võimalik seda maailma ära kannatada.

Ma loodan siiralt, et minu lugejate hulgas selliseid paksunahalisi tüüpe ei ole ning igaüks teist varem või hiljem detsembrikaamose ausalt läbi põeb ja oma blogis kirjeldab. Sest, ma kordan end, jõulumasendus on intelligentsele inimesele sama kohustuslik, nagu jõulupaast kristlasele.
Veetke see aeg fantaasiaga!

Kõigepealt tuleb teha kindlaks, milline leinamise viis teile kõige rohkem sobib.
Mulle meeldib väga variant, nimetagem seda “traagiline maailma tunnetus”. “Tragitunnetaja” (andestage mu neologism) tõuseb igal hommikul mõttega “mina-suren-sina-sured-kiisu-suureb” ja läheb sama mõttega õhtul magama ka, mis ei sega tal tundmast end suurepärastelt terve päeva. Selline ärkab, nutab, mitte eriti pikalt, misjärel “tellib endale kisselli ja hakkab seda sööma”. Õhtul enne uinumist nutab ka väikese peatäie, korraldab mõõduka skandaali oma kõige lähedasemale ja uinub rahus. Nagu tõeline dändi, olles saanud riidesse, unustab oma kostüümi, ei mäleta tragitunnetaja päeval pikkast baironilikust mantlist, mis tema õlgu katab. Vaid juhul, kui keegi tõest mantli siilule astub, peatub tragitunnetaja ja räägib korraks surmast. Peamine: seletamu maailmavalu läbib ta teadvust punase niidina, kuid tuju ei riku.

Hoopis teine asi on professionaalne hüsteerik. Te tunnete ta ära kurguni kinni nööbitud musta mantli ja jalge ette suunatud püsimatu pilgu järgi. Asi on selles, et ta otsib koguaeg kohta, kuivemat ja puhtamat, kuhu saaks end selili kukutada ja hüsteerias edasi-tagasi veeretada. “See ilm tapab mu. Need inimesed tapavad mu. Need hinnad tapavad mu. See maailm tapab mu.” Selge, et sellise hulga potentsiaalsete tapjate puhul peab ohver ülihead tervist omama ja end igakülgsaelt ja pidevalt  hoidma. Hoidku jumal selle eest, et miski tema sisemist fengshuid rikub! Tüüpiline leksikaalne konstruktsioon – “Kas nad siis tõesti ei saa aru, et…”: kas nad siis tõesti ei saa aru, et küsida PRAEGU “kuidas sul läheb”, on taktitundetu. Pakkuda gaseeritud vett, kui terve ilm teab, et ma joon ilma – hämmastav. Küsida kella, kui mul on ju selgelt näkku kirjutatud, et ma ei soovi suhelda – alatu. Omada rahulolevat ilmet minu juuresolekul  – mõnitamine. Ja nii pikalt edasi. Alatine kosmiline ärritus, see on antud tüübi peamine iseloomuomadus.

Mulle, kui tagasihoidlikule inimesele, on lähedasemad sellised… vaguramad ebaõnnestujad. Et astub hommikul akna juurde, näeb vihmasadu ja hakkab nutma. Sest tal oli täna plaanis päevitamine või lumelaud ja nüüd siis õnnetus, selline, suur. Jumal teda ei armasta, saadab detsembrisse sombuse ilma, samal ajal, kui kogu ülejäänud inimkond omab mugavat kliimat aasta ringi. Tal on õla peal isiklik deemon, kes genereerib talle personaalse pakase talvel, kuumalaine suvel, sügisel – põlvini pori kulgemismarsruudile, ja ainuisikulise gripiepideemia kevadesse. Hinnad karusnahale tõusevad kohe, kui ta otsustab osta kasuka. Kuidas, miks, kust nad teadsid?! – ei ole teada, kuid fakt jääb faktiks: eile alles mõtles, täna aga, näed, tõusid! Peab olema pühak, et kannatada ära see pidev tagakiusamine kogu ülejäänud maailma poolt.

Seepärast paljud ei kannata ja muutuvad väiklasteks kadetsejateks. Mõttes, see on ju ilmne  – kui minul on midagi puudu, siis see tähendab seda, et keegi teine sai liiga palju. Mul ei vedanud, vedas “temal”. Mõnikord on see “tema” hüpoteetiline, mõnikord personaliseeritud. Egoistlik kadetseja muretseb ainult enda pärast, üllas muretseb õigluse pärast. Tema silmis ja tema näol on ilma jäänud parim osa inimkonnast, ja kui situatsioon otsekohe ei muutu, kukub maailmakord kokku. Seepärast tuju on alati halb – teha ei saa ju midagi ja isegi “vaenlase” matustel on kindlalt liiga palju lilli.
Ma toon näite. Linnuke lasi teile õlale. Tragitunnetaja pühib õla puhtaks ja läheb edasi, kuid õhtul kirjutab võimatult kurva teksti sellest, et maailm on ebatäiuslik ja mitte üksi elav hing ei mõistata ära, milline on tragitunnetaja kurvastuse tõeline põhjus. Hüsteerik tekitab endale mitte tõsise, kuid visuaalselt ereda südamerütmihäire, räägib värvikalt sündmusest kümnele tuttavale ja kahekümnele teisele eelmise kümne kalkusest, sest nad ei mõistnud juhtu kogu õudust.

Ebaõnnestuja satub tsüklisse sellest, et Jumal lõi tuvid, et teda piinata. Kadetseja saab kohe aru, kes tuvi tema suunas teele saatis.

Loomulikult, ma puudutasin vaid tippe. Tegelikult on depressiivseid skeeme muidugi rohkem, lisaks veel see, et tõelised meistrid vahetavad ja kombineerivad neid lõputult. Fantaseerige, looge, katsetage – ning imeline detsember teile ja teie lähedastele on garanteeritud.

:)