Esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Arr-r-mastuse teed... II



via FatCatArt.com

Maimul on korralik töö ja karjäär - mõistuse jaoks, korter vaatega järvele ja uhiuus Honda - keha tarvis ja siis veel õepoeg Kristjan ja kass Felix -  puhtalt südame rõõmuks.

Õepoeg jäi Maimule Uus-Meremaale õnne otsima läinud vanemalt õelt. Kunagisest vinnilisest äbarikust on Maimutänaseks kirjeldamatult nägusa noormees kasvatada. Pikkus, õlad, õle karva juuksed, kulmud nagu oravasabad, silmad sügavrohelised ja nii pikalt edasi. Lisaks naeratus, pool-naeratus suunurgast, mis ei jäta külmaks ühtegi naist. 

Ülikoolist keeldus poiss kategooriliselt, läks süjaväkke ja seejärel tööle, kuhugi kaubandusfirmasse. Töö kõrvalt vormistas vajalikud load ja edasi Euroopasse, kaugsõiduautojuhiks. 
Viis aastat rekkajuhi ametis kindlustasid sorava saksa, prantsuse ja itaalia kõnekeele, nii et tänaseks võib leida kogu Euroopast kilde Kristjani poolt puruks löödud südameist. 

Kassi leidsid trepi alt.
Felix, sünnilt sünge misantroop, mingisugust tänulikkust päästmise, hoidmise ja hoolimise eest näidata ei kavatsenud. Anatoomiliselt küll kasslaste sugukonnast, kuid kui teda jälgida  ja meenutada harikrokodillide käitumist, on kohe selge, et vähemalt hingelt on tegu ehtsa Crocodylusega. Aga mis sa hing teed, ukse taha ju enam ei viska. 

Kristjan unistab sellest, et tädi leiaks endale mehe. Ta ise on ju koguaeg sõidus ja triibuliselt elajalt ei maksa loota midagi. Tädi vaid naerab selle peale, ta on juba proovinud, muljet ei avaldanud, ei peamehhaanik, politseikapten ega belglasest pudukaupmees, temale aitab neist... igasugustest. Otsigu Kristjan endale paar. Kristjan on päris kimbatuses. Kui kuldsete kätega mehhaanik, maskuliinsuse kehastus politseikapten ja rikas pudukaupmees on "igasugused", siis tema mõistus on otsas.  Ise aga pereelu ei igatse, Liisu ja Erica, Paola ja Madelaine, Sveta ja Gabi ja Gabi jah, Kristjan on alles seal, teelahkmel nii öelda. "Teelahkmel, haha," naerab Maimu kõlavalt.

Maimu unistab, et Kristjan abielluks korraliku tütarlapsega viisakast perekonnast, et Felix muutuks leebemaks ja rohkem mitte millestki, tal on kõik olemas, kes kord piimaga suud kõrvetanud, see vaatab ette ka veega, täname ja küll me saame hakkama. 
Felix unistab ka. Et need kahejalgsed jätaksid ta rahule. Kui väga vaja, sügaksid ennast, või teineteist, Felixit ei huvita. 

Kristjan tuleb reisilt, magab ööpäeva maha ja siis tädi juurde lõunale. Tädi istub, pisarates. 
„Kõik,“  ütleb tädi, „mina nii enam ei jõua, ma olen neljakümne ühe aastane, mul on tööl poolsada alluvat, ja see tõbras kohtleb mind nagu orja, vähe sellest, et kuseb nurka, nüüd veel hammustas ka, vaata siia, luuni. Homme viime arsti juurde, laseme kastreerida, äkki muutub leebemaks."
Kristjan väristab tahtmatult õlgu, ütleb, et tema vist ei muutuks, kuid teha pole midagi, tädi Maimuga juba ei vaidle. 

Kuumsuitsulõhega õnnestus Felix kandepuuri meelitada, kuidagi kergelt, vereta, kuid kurja eelaimust tajuvad kõik. Loomakliiniku ooteruumis teeb Kristjan puuri ukse kogemata lahti ja järgmised viis minutit saavad kõik kohalolijad teada, kuidas täpselt elektron ümber aatomi tuuma tiirutab: igal võimalikul ajahetkel on elektron mitte mõnes kindlas kohas oma trajektooril vaid igal pool ja korraga, justkui määritud sfääri pidi laiali. 
Kass Felix on kiireim kõigist, ka kõige nobedamast elektronist.
Lühidalt, viis minutit hiljem on ootesaalis üks käpaga vastu nina saanud hämmastunud dobermann, üks laualt alla kukkunud monitor, kriimustatud näoga hamstri omanik, ümber kukkunud ahtalehine viigipuu, ebainimliku häälega röökiv hall papagoi ja kardinapuul istuv ning kobra moodi susisev Felix.


Kabinetist astus välja kena habemega doktor ning küsis rangelt: "Kelle loom seda tegi?"
Maiumu südametunnistus ei lubanud tõbrast maha salata. Doktor kissitas silmi ja ütles Felixile: "No, Kiisu, ehmatasid? Ära karda, tule siia, minu juurde."
Ja see peletis läks! Hüppas doktori sülle ja miuksus solvunult, kaebas mittemõistmist ja ebainimlikku ülekohust. 
"Hea Kiisu," rääkis doktor, "tubli, Kiisu, teil oli aeg kaheteistkümneks? Liisu, hoia seda iludust," ja annab looma medõe sülle. Felix istub Liisu süles kuulekalt, nühib vastu kitli rinnataskut ja nurrub meeliülendavalt. 
"Kristjan," ütleb segaduses Maimu, "me oleme Juuda üles kasvatanud!"

Hiljem antakse Felikx tagasi, juba kärbitud kujul, doktor vaatab Maimule silma ja seletab: "Liisu räägib, kuidas edasi, mina aga helistan õhtul, kui sobib, veendumaks, et kõik on korras... Andke andeks, ma usustasin end tutvustada, Tõnu, Tõnu Tuisk, kui lubata."
Ja helistas. 

Aasta hiljem. 
Maimu ja Tõnu Tuisk valmistava  õhtusööki. Ootavad külalisi, Kristjanit ja Liisut. 
Felix istub aknalaual, vaatab toimunut pealt ja mõtiskleb selle üle, miks ühtede pöördumatud kaotused tähendavad teistele õnne. Siis märkab külmkapist lauale ilmunud kuumsuitsulõhet ning otsustab, et olgu, las siis täna paitavad, igaüks ühe pika kuklast täitsa sabani. Pöördub siis akna poole, vaatab oma kujutist tumedal klaasil, ohkab sügavalt ning süveneb oma kauni kasuka kasimisse.

:)

16 kommentaari:

  1. Jätkuvalt mõnus lugemine,äitäh!ma nii naersin et luksun siiamaani!võiksite oma lood raamatuks vormistada kui tuju halb,loed natuke ja jaksad jälle!igatahes jõudu ja jään ootama uusi lugusid!

    VastaKustuta
  2. Aitäh! Blogi on minusugusele üks ütlemata mugav vorm - tagasiside on olemas, kohustusi mitte - ja nii ongi hea.
    :)

    VastaKustuta
  3. Eriti lahe, kui see oleks tõestisündinud lugu. Aga fiktsioonina on ka vahva!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui elu oleks sellina =P

      Aga on vahva, on.

      Kustuta
    2. Ma usun täiesti siiralt, et umbes selline ongi. Elu, ma mõtlen. Et kõik, mis ei sandista, on millekski hea, jms. Et iial ei tea... igasuguseid asju :)

      Kustuta
  4. no nii....nüüd ma enam ei suuda, ütlen ka sõna sekka. tähendab....mina ei tea, mis see on, aga see on täpselt sama, mis Urmas Vadi "Neverland", Kivirähk'i "Maailma otsas "või minu poolest kasvõi Konna ...oli vist Alberti lood:) täiesti äratuntavalt eestlane, meie oma maasool ja kinda koekiri. kusjuures ma ei oska sellele isegi nime anda,
    hea, aga samal ajal selgelt erinev su tavapostitutest, sinust ja su argipäevast. ma ei tea, mis see täpselt on, äkki alateadlik vastutus ,et kas loed luuletust iseendale, sõprade ringis või lähed lavale. purki pannes kaob sest miski vabadus ja mängulisus. sellest saaks justkui toode, millel peab olema kvaliteedimärk ja garantii.
    panen täitsa segast eks.
    aga niimoodi "raamatuna" meeldib mulle vähem. kuigi mitte midagi ei pole ette heita, tekst on ladus, sorav, ses on sisu... igati korralik ja tubli viis.
    aga see midagi on kadunud.
    anna palun andeks, mõtlesin kaua, kas ma ikka julgen, kas mul ikka on õigust siin vadrata, aga mulle meeldib toores rohkem, kui too kenasti ja kaubanduslikult raamitud ning pakendatud variant.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Julge julgelt, mind huvitab väga, kuidas see paistab. Ma lähen praegu mäe peale, hiljem vastan.
      :)

      Kustuta
    2. aga mulle tundub, et ei ole kadunud, vaid avaneb lihtsalt mingi teine tahk. kõigis meis... on muld ja madalad kambrid, ämblikuvõrgud ja tähtedevöö. praegu on siis see tähtede koht ilmselt.

      Kustuta
    3. Ilus oleks olnud muidugi üle kontrollida, tunnistan. aga olgem ausad, egas nimi ei riku meest!

      Kustuta
    4. Sry, ma jõudsin just koju, käisime lapsega väikesel lumelaua-tripil ja ma tahaks nüüd hullult kirjutada (ideaalsest mehest, feminismist, toruluksepast ja uue aasta lubadusest nt) aga pean kütma, süüa tegema, lapse trenni viima ja raamatukogus käima, kassi hoiust ära tooma ja... st, päriselu :)

      Aga ma tegelikult saan aru, mida sa mõtled, mul on terve rida tuttavaid kirjutajaid, kelle kirjutisi (raamatuid, kolumne jms) ma lugeda ei taha ja enamasti ei loe. Samas inimestena on nad mulle huvitavad või lihtsalt armsad, sest omad, ühte või teist viisi.
      Aga teistsuguseid on ka, selliseid, kelle igat sõna ma ootan.

      Kustuta
  5. Mulle meeldib, kuidas sa seda teed. Kõik on nii elus😁

    VastaKustuta