Talvemasendusest

Ärkasin täna vara, tegin väikese fb-tiiru. Paistab, et iga-aastane jõulueelne masendus hakkab vaikselt hiilima. Ma olen aastaid lõbustanud end manuaalide kirjutamisega, peamiselt sahtli põhja ning jõulumasenduse väärikaks üleelamiseks on mul neid isegi mitu. Siin esitatud tekst on korra ilmunud, kuid siis oluliselt väiksemale publikule. Kohendasin seda nüüd veidi ja panen üles, kui, siis kasutage julgesti :)

Armastusega...

Ma leian, et detsembris, vahetult enne jõule, kui lund veel ei ole, aga külm juba on, peab iga endast lugupidav eestlane veetma kolm kuni kümme päeva sügavas depressioonis. Kui teie mingil põhjusel ei veeda detsembris kolm kuni kümme päeva vedeledes nagu alumiiniumlusikas, tähendab see seda, et te olete vähe-tundlik ja vähe-hingeline ja võimalik, et isegi rumal. Seepärast  – ärge tehke endale häbi, ärge sellest rääkige. Mainige nii muuseas, et terve nädalavahetuse veetsite kõhuli voodis, nägu vastu patja mõtiskledes kõige maise kaduvuse üle ja isegi magada ega süüa ei saanud. Ah, et näost paistate hästi toitununa? Oh, see pole see, see on liigsest alkoholist. Sest  – issand jumal, loomulikult – kainelt ei ole võimalik seda maailma ära kannatada.

Ma loodan siiralt, et minu lugejate hulgas selliseid paksunahalisi tüüpe ei ole ning igaüks teist varem või hiljem detsembrikaamose ausalt läbi põeb ja oma blogis kirjeldab. Sest, ma kordan end, jõulumasendus on intelligentsele inimesele sama kohustuslik, nagu jõulupaast kristlasele.
Veetke see aeg fantaasiaga!

Kõigepealt tuleb teha kindlaks, milline leinamise viis teile kõige rohkem sobib.
Mulle meeldib väga variant, nimetagem seda “traagiline maailma tunnetus”. “Tragitunnetaja” (andestage mu neologism) tõuseb igal hommikul mõttega “mina-suren-sina-sured-kiisu-suureb” ja läheb sama mõttega õhtul magama ka, mis ei sega tal tundmast end suurepärastelt terve päeva. Selline ärkab, nutab, mitte eriti pikalt, misjärel “tellib endale kisselli ja hakkab seda sööma”. Õhtul enne uinumist nutab ka väikese peatäie, korraldab mõõduka skandaali oma kõige lähedasemale ja uinub rahus. Nagu tõeline dändi, olles saanud riidesse, unustab oma kostüümi, ei mäleta tragitunnetaja päeval pikkast baironilikust mantlist, mis tema õlgu katab. Vaid juhul, kui keegi tõest mantli siilule astub, peatub tragitunnetaja ja räägib korraks surmast. Peamine: seletamu maailmavalu läbib ta teadvust punase niidina, kuid tuju ei riku.

Hoopis teine asi on professionaalne hüsteerik. Te tunnete ta ära kurguni kinni nööbitud musta mantli ja jalge ette suunatud püsimatu pilgu järgi. Asi on selles, et ta otsib koguaeg kohta, kuivemat ja puhtamat, kuhu saaks end selili kukutada ja hüsteerias edasi-tagasi veeretada. “See ilm tapab mu. Need inimesed tapavad mu. Need hinnad tapavad mu. See maailm tapab mu.” Selge, et sellise hulga potentsiaalsete tapjate puhul peab ohver ülihead tervist omama ja end igakülgsaelt ja pidevalt  hoidma. Hoidku jumal selle eest, et miski tema sisemist fengshuid rikub! Tüüpiline leksikaalne konstruktsioon – “Kas nad siis tõesti ei saa aru, et…”: kas nad siis tõesti ei saa aru, et küsida PRAEGU “kuidas sul läheb”, on taktitundetu. Pakkuda gaseeritud vett, kui terve ilm teab, et ma joon ilma – hämmastav. Küsida kella, kui mul on ju selgelt näkku kirjutatud, et ma ei soovi suhelda – alatu. Omada rahulolevat ilmet minu juuresolekul  – mõnitamine. Ja nii pikalt edasi. Alatine kosmiline ärritus, see on antud tüübi peamine iseloomuomadus.

Mulle, kui tagasihoidlikule inimesele, on lähedasemad sellised… vaguramad ebaõnnestujad. Et astub hommikul akna juurde, näeb vihmasadu ja hakkab nutma. Sest tal oli täna plaanis päevitamine või lumelaud ja nüüd siis õnnetus, selline, suur. Jumal teda ei armasta, saadab detsembrisse sombuse ilma, samal ajal, kui kogu ülejäänud inimkond omab mugavat kliimat aasta ringi. Tal on õla peal isiklik deemon, kes genereerib talle personaalse pakase talvel, kuumalaine suvel, sügisel – põlvini pori kulgemismarsruudile, ja ainuisikulise gripiepideemia kevadesse. Hinnad karusnahale tõusevad kohe, kui ta otsustab osta kasuka. Kuidas, miks, kust nad teadsid?! – ei ole teada, kuid fakt jääb faktiks: eile alles mõtles, täna aga, näed, tõusid! Peab olema pühak, et kannatada ära see pidev tagakiusamine kogu ülejäänud maailma poolt.

Seepärast paljud ei kannata ja muutuvad väiklasteks kadetsejateks. Mõttes, see on ju ilmne  – kui minul on midagi puudu, siis see tähendab seda, et keegi teine sai liiga palju. Mul ei vedanud, vedas “temal”. Mõnikord on see “tema” hüpoteetiline, mõnikord personaliseeritud. Egoistlik kadetseja muretseb ainult enda pärast, üllas muretseb õigluse pärast. Tema silmis ja tema näol on ilma jäänud parim osa inimkonnast, ja kui situatsioon otsekohe ei muutu, kukub maailmakord kokku. Seepärast tuju on alati halb – teha ei saa ju midagi ja isegi “vaenlase” matustel on kindlalt liiga palju lilli.
Ma toon näite. Linnuke lasi teile õlale. Tragitunnetaja pühib õla puhtaks ja läheb edasi, kuid õhtul kirjutab võimatult kurva teksti sellest, et maailm on ebatäiuslik ja mitte üksi elav hing ei mõistata ära, milline on tragitunnetaja kurvastuse tõeline põhjus. Hüsteerik tekitab endale mitte tõsise, kuid visuaalselt ereda südamerütmihäire, räägib värvikalt sündmusest kümnele tuttavale ja kahekümnele teisele eelmise kümne kalkusest, sest nad ei mõistnud juhtu kogu õudust.

Ebaõnnestuja satub tsüklisse sellest, et Jumal lõi tuvid, et teda piinata. Kadetseja saab kohe aru, kes tuvi tema suunas teele saatis.

Loomulikult, ma puudutasin vaid tippe. Tegelikult on depressiivseid skeeme muidugi rohkem, lisaks veel see, et tõelised meistrid vahetavad ja kombineerivad neid lõputult. Fantaseerige, looge, katsetage – ning imeline detsember teile ja teie lähedastele on garanteeritud.

:)