Kolmapäev, 28. veebruar 2018

Armastuse teed... , III

Pilt: Wikimedia, Käblik,  XIX saj illustratsioon
Minu lapse lasteaed on selline... normaalne. Kena ja rahulik koht. Rühma atmosfääri elavdab üksnes asotsiaalne isiksus Peeter ja sedagi mitte eriti, sest tema kõnes puuduvad umbes pooled häälikud, mis kokkuvõttes on õnn - suurt osa obstsöönsest sõnavarast tema esituses ei ole võimalik tuvastada. 

Lasteaed, milles käib minu tuttava Marju laps, on innovatiivne.
Neil on seal programm, mille peamiseks ülesandeks on peresiseste sidemete tugevdamine läbi lapsevanemate aktiivse osavõtu lasteaiaelust. Muu hulgas peab iga lapsevanem osalema vähemalt üks kord aastas mõnes näidendis.

Marjul õnnestus mööda hiilida jõuludeaegsest perehommikust, vastlapäevast ja paljust muust ja ta juba hingaski kergendatult, kuid horisondile ilmus Lindude ootamise päev. Kust kohast ilmus, ei ole teada.

Igatahes, Marjuga võeti ühendust. Igi-ärritunud pedagoog tegi talle märkuse initsiatiivi puudumise osas ja teatas, et teised lapsevanemad pole niisama nokka laksutanud ning osad on ära jagatud, Marjule jäi käblik, "valmistage kostüüm, teil on veel kolm päeva aega! Ja sõnad kirjutage üles: "Mina, väike linnuke, hallikirju tiivake...". Enne lendab pääsuke ja siis on kohe teie kord!"

Hirmust kange ja piinlikusest punane Marju googeldas, et aru saada kas või sellest, milline see käblik on. Misjärel veetis kaks ööd sulgi lõikudes ja värvides, hommikuti aga õmbles neid kampsuni külge. Viimasel ööl meisterdas noka ja tiivad.

Reede hommikul helistas Marju ema, ütles, et võtab lapselapse enda juurde otse lasteaiast ja et pühapäeval tagastab. Marju mainis emale võidetud käbliku osast, kuid ema meenutas tütrele, et on 35 aastat töötanud algklasside õpetajana ja tal on õigus veeta väljateenitud pensionipõlv käblikutest isegi midagi kuulmata!

*
- Nii, - ütles rühma pedagoog, - vahetage riided ja seiske sinna, kiiresti. Sõnu mäletate? Te olete pärast pääsukest.

Nurgas seisid juba igavledes üks paks isa mustas, punapäise Pille ema - pääsuke, kaks identifitseerimatut sulelist ja kellegi vanaema - paabulind, üle pea sulgedes, sädelustes ja litrites, täielik Moulin Rouge, nii, nagu see meile, Põhjamaa inimestele paistab. 

Isa mustas laulis midagi falsetiga, umbes et "sulavad purikad, kevad on käes, hakid on päikse käes kenasti reas..." Misjärel järel jätkas bassiga vanaema-paabulind.
Pille emal läksid sõnad meelest, kuid ta kogus end ja esitas veenvalt kodumaale pürgivate pääsukeste kannatused "Pikki meridiaani, läbi tuule ja tuisu..."
 - Ja kes see siin on? Lapsed, see on tilluke käblik! Ta veetis meiega terve pika talve ja rõõmustab nüüd südamest soojemate ilmade üle! - hõikas pedagoog väljendusrikkalt.

Käblik astus ette.
Suurus nr. 52, pikkus meeter kaheksakümmend viis pluss kontsad.
Lehvitas tiibu.
- Pisikene linnuke..., - mis peale tagumises reas hakati itsitama.
- Istun paju oksa peal..., - ja tagumise rea itsitus moondus kogu saali haaravaks kontrollimatuks naeruks, mis tegelikult haakus süžeega hästi, nagu "isegi hobused rõõmustavad kevade üle".

- ..., - mõtles Marju, - olgu see lasteaed olemata, istugu kodus, teist korda ma seda üle ei ela.
Marju järel tegid enda margi täis veel kaks lindu, mis justkui veidi lohutas.
Lõpus laulsid lapsed liigutavalt kaskede kohinast ja ojakeste vulinast.

Marju, veel sulgedes, pakkis lapse ja andis ta üle vanematele, lehvitas püüdlikult ja suundus riietuma.
Käekotti, kilekotti riietega ja mantlit ei olnud kusagil.
Ta sahmis pikalt mööda aeda murest murtud linnuna, enne kui taipas, et last üle andes, viskas ka oma asjad ema auto tagumisele istmele.

Ja siis ajas lasteaia öövaht ta tänavale.
Ja siis sai ta aru oma olukorra täiest tõsidusest.
Aprilli algus, õhtu, külm, ta on tänaval sulgedega kampsunis ja sabaga, ilma noka, raha ja telefonita.
Vanematele ei saa helistada, sest telefoni ei ole.
On küll tagavara võti, kuid see on sõbranna käes, kes elab linna teises otsas.

Marju trampis natuke ringi ning kogudes julgust, pöördus siis ühe juhusliku jalutaja poole.
- Jumala eest, andke andeks, mul on selline mure, kas te võiksite mulle takso kutsuda?
Jalutaja vaatas Marjut, astus igaks juhuks sammu tagasi ning küsis, et äkki hoopis kiirabi?
- Ei, ma olen normaalne! Lasteaias oli etendus, ma kaotasin oma asjad, palun, kutsuge mulle takso!
Jalutaja vaatas veel kord Marjut, mõtles korra, tellis takso, kuid ei lahkunud.
- Ma ootan ära, kuni takso tuleb. Ja... keda te siis mängisite?
- Käblikut! - vastas Marju juba pisaraid kuivatades.
- Tõesti? Ma poleks ära arvanud. No kuulge. Las ma võtan suled ära, ega need taksojuhid ka, teate...
- Ei võta, ma juba proovisin, nii kõvasti said kinni.

Ja siis saabus takso ja taksojuht keeldus sõidutamast maksejõuetut käblikut, nii et jalutajal tuli kaasa minna. Ja avastada, et sõbranna ei ole kodus. Ja siis talle helistada. Ja siis oodata. Ja kuidagi saadi jutule. Ja tekkis tunne, nagu oleks sada aastat tuttavad oldud ja et tahaks rääkida veel ja veel.

Ja ma pole päris kursis, mis edasi sai.
Aga midagi kindlasti sai.
Ja hea, et sai.
Sest iga käblik on kevadet väärt. 

16 kommentaari:

  1. Aga miks on (huvitava sõnavaraga) Peetri ema (pääsukesena) esinemas Marju lapse lasteaias?

    VastaKustuta
  2. Nagu...
    !!!!
    Oleks paberil, oleks piinlik.
    Ja ma just kirjutan postitust "Teenijanna loost", et palju ebaloogilisi asju.
    Ma arvan, et see on sellest, et mul on huuled katki, ma kohe parandan.
    :)

    VastaKustuta
  3. No võibolla (huvitava sõnavaraga) Peetri (pääsukesena esinev) ema pidi oma teise lapse (Sirje?) Marju lapse lasteaeda panema.
    Sest kohti pole jne.

    VastaKustuta
  4. Mhm, või mõni kärgpere teema.
    Sest need on ka alati keerulised.
    (ma alguses plaanisin kirjutada koduloomade päevast, hea et ei hakanud.)

    VastaKustuta
  5. Võibolla Peetri ema asendas nt oma õde või sõbrannat, kelle laps käib Marju lasteaias (sest no kui ta ometi lubas pääsukesena esineda... ja samasugune probleem, et ega esineda taha, aga kui peab siis peab; kuid nüüd aga väänas nt jala välja; ning väänatud jala omanik oli veel nõus Peetrit hoidma sel ajal, kui Peetri ema esinemas käis). Sest ta on hea inimene.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult, Peetri ema ei olegi Peetri ema (nagu ikka - sünnitusmajas läksid lapsed sassi!), aga ta ise seda veel ei tea. Aga võib-olla juba tunneb, midagi, südamesopis ja nii ta jooksebki segaduses mööda rühmasid (oma tibu otsides, muidugi, ema hing, mis siis et ise veel ei tea) teeseldes kord pääsukest, kord... ükskord ühes teises rühmas mängiti "Mutimetrood"- siis ta oli jaaniuss. Vaene inimene.

      Kustuta
  6. Ma naersin nii palju ja nii laialt, et nüüd on mul suunurgad silmanurkade küljes kinni.

    Väga-väga suurepärane lugemine!
    (nüüd on see hull lugu, et pean terve blogi läbi lugema ja püsilugejaks jääma)

    VastaKustuta
  7. Jaa see oli jälle üks mõnus ja muhe lugemine!veel!veel!

    VastaKustuta
  8. Issand, ma naersin nii, et pisarad hakkasid voolama ja pidama ei saa. Sa oled üks paremaid kirjutajaid, keda tean ja see tundub uskumatu, et su emakeel ei ole eesti keel... Kuidas see on võimalik? Ootan ka uusi lugusid, väga!

    VastaKustuta
  9. Anname aga jutukogu välja! Peetri ema jaoks on olemas toimetaja amet:P

    VastaKustuta
  10. Lihtsalt suurepärane!! Kisendan naerda😂😂😂 Nagu film jooksis iga lause silme eest läbi

    VastaKustuta
  11. Tunnistan ja kinnitan, et inimest lugedes kõva häälega naerma saada, peab olema tõesti vaimukas ja hea. You did it!
    Lugesin ja pilt tuli kohe ette:) tervik ja tasakaalukas doseering on ka minu jaoks olulised näitajad, no kui film millessegi ei takerdu.

    VastaKustuta
  12. Aitäh,SD. Mul oli kirjutada ka lõbus.

    VastaKustuta