Clarice Lispector "Tähetund" mh

Eile oli veider päev. Hommik linnas algas kohviga mehe seltsis, kes arvas, et ta tunneb mind. Enamgi veel, inimene oli veendunud lausa. Astus ligi, võttis küünarnukist kinni, rõõmustas ja tirides mind õrnalt kohvileti poole hakkas lihtsalt rääkima. Maast ja ilmast, nagu vanade heade tuttavatega räägitakse - midagi eriliselt täpsustamata, sest "sa ju tead küll". Ja mina muudkui naeratasin. Sest ma ei teadnud, mina teda ei tunne. Või vähemalt mulle ei meenunudki, et me tuttavad oleksime. Mul on küll mõningasi etteheiteid oma mälule, kuid et sellises ulatuses... no ma ei tea. Tüüp - meeldiv, muide, ka naeratas ja isegi katsus mu salli otsa. Ja läks siis edasi, umbes et "olgu siis, tore oli sind näha ja näeme kindlasti veel" ja ma ei leidnudki õigeid sõnu, et tunnistada, et kuule, ma näen sind esimest korda elus.

Ja praegu ma mde magasin, kuni nägin unes lauset: „Ma olen nii väsinud tema kuivast nahast“. Ma olen seda lauset mitu päeva kaasas kandnud, peas veeretanud ja mitmes keeles proovinud. Ma ei tea, kust ma seda lauset tean, kuulsin või lugesin. Mees ja kaks naist, see on justkui selge, aga millisest raamatust või filmist, ei tea. Igatahes on see õudne. Et on võimalik (pmts ju on), et keegi väsib kellegi nahast. Et elavad kaks inimest koos ja siis üks avastab, et ta on väsinud. Teise nahast. Vaatab teist ja mõtleb: ma olen nii väsinud… Ja siis räägib kolmandale. Ja see, kelle kohta öeldakse, võib-olla ei teagi. Alandav isegi. Isegi, kui kolmandat ei olegi. Kell on 4.46, ma oleks võinud veel kaks tundi magada tegelt.

See lause tuli mulle pähe (st, sek korral, ma tean seda lauset ammu) ükspäev, kui mul sõrm valutas. Lambist, sõrme otsa tekkisid kaks pisikest haava. Ja seda ilma, et ma naha kuivuse all eriliselt kannataks – ma sain juba ammu aru, et kreemid, on noh, peamiselt siiski hingele, süüa tuleb õigesti. Praegu hakkasin mõtlema, et hoopis äkki lõikasin kuidagi, paberiga nt?
Igatahes, mul sõrm valutas ja ma tulin koju varem (st, mitte sõrme pärast) ja pikutasin diivanil ja lugesin ja tohutult ere päike paistis mulle peale ja oli nii ütlemata soe ja hea. On valgus ja on veebruari päike (esmaspäeval tõmbasin elupuuhekile katted peale – viimane aasta õnneks, edasi peaks taimed juba ise hakkama saama). Ja on ägedaid kirjanike. Nt Clarice Lispector, kelle nimi mulle enne „Tähetundi“ midagi ei tähendanud.

 „Tähetund“ räägib sellest, kuidas keegi Rodrigo kirjutab lugu tüdrukust nimega Macabea ja millele ta seejuures mõtleb. Või on see Clarice, kes peab dialoogi lugejaga, mille vahendajaks on Rodrigo. Igatahes – see võte töötab. Jutustus tundub küll veidi katkendlik, kuid värvikas siiski.

St, Rodrigo kõigepealt valmistub lugu jutustama ja seda pikalt. Nii pikalt, et naljakas lausa. Ja siis hakkab lugu elama. Suht minimaalsete vahenditega, lühikeste lausetega loob kirjanik usutava loo vaesest ja viletsast Makabeast, kes on nii rumal, et ei saa ise arugi, kui vaene ja vilets ta on. Mis on tema õnn nagu ka võime tunda rõõmu pisikestest asjadest – omadus, mida võiks targadki kadestada. Igatahes, Macabea on ja elab, kuni ootamatult otsa saab. Ja vahepeal jõuab veel armastada. Suurelt ja siiralt. 

Rodrigo oma loodud tegelasele kaasa ei tunne. Ühtviisi õudne on jälgida nii Makabea mõistmatust kui ka tema suhet inetult käituva Olimpicoga. Raamatus on mitmeid täpseid ja meeldejäävaid võrdlusi. Tüdrukut võrreldakse nii juuksekarvaga supi sees kui ka nt jahtunud kohviga. (Ehk umbes selle koha peal jäingi mõtlema solvangutest ja meenus ülal nimetatud lause).

Makabea üksindus ja tühisus (mh tema enda silmis) on ilmekalt välja kirjutatud. Nt ta ei luba endale oksendada, sest siis läheks toit raisku. Või apteegist ravimeid osta, sest arstivisiit ise oli juba piisavalt kallis, peaks piisama küll. Tegelikult ta vist ei peagi ennast tühiseks, ta ei pea ennast üldse miskiks, ta on selleks liiga lihtne, ta lihtsalt on.

Mulle meeldis raamatu lõpp. Tüdrukust kahju ei ole. Mulle väga meeldis see kummaliselt kokku kirjutatud tekst. Vaatamata tõsistele teemadele on mulje, et autor on kirjutades lõbutsenud, sõnadega müranudki. 

Ja algab päev. Laps tegi silmad lahti ja küsis esimese asjana, kas õues on ikka veel pakane. Mhm, on küll. Väga hea, vastas laps, siis on jääpurikakollektsiooniga kõik korras. Mhm, täna kindlasti on ja selle rõõmsa noodiga me lasteaeda lähmegi.