Inimlikust kassist, kavalast lapsest ja lihasööja-kääbushamstrist

Illustraator Ruth Hurlimann, pilt raamatust "The Cat and Mouse Who Shared a House"

 Ma olen koguaeg arvanud, et mul on kiuslik kass.
Meie pere hommikud algavad nii, et kõigepealt ma teen kohvi endale ja lapsele ja teise liigutusena, veel enne kui kohvi jooma hakkan, annan kassile paki konservi. Edasi on lihtsalt hommik ja hommikusöök.
Kass, kes sai süüa esimesena, istub enamuse sellest ajast külmkapi ees taburetil ja vahtides vaheldumisi mind ja külmkappi näljase näoga, räuskab, nagu ma oleks ta viimase moe kohaselt nt neoonroheliseks värvida lasknud.Tõukan ta taburetilt maha  - sest see on minu koht, ma tahan ka hommikust süüa  - korda kümme, ta hüppab ikka tagasi kohe, kui ma kasvõi korraks tagumiku taburetilt kergitan.
St, vesi ja krõbuskid on koguaeg ees. Igal hommikul saab paki konservi ja kui me sööme midagi, mida tema ka tahab, anname.
Täna hommikul me sõime munavõid leiva ja õunaga, ja munavõid meie kass sööb, kuid munad veel alles keesid, kui kass juba röökis. Teen külmkapi lahti, no pole midagi anda. Mitte ühtegi liha/vorsti/hapukoort. Üleeilse frikadellikastme sõime eile lõpuni. Pakkusin keedukartulit. Kass vaatas mind näoga, nagu et kui ta oskaks sülitada...  Õnneks siis märkasin kodujuustu. See sobis, nii ääri-veeri, mossis näoga limpsis vedelama osa ära. JA HÜPPAS SIIS JÄLLE TABURETILE KÜLMKAPI ETTE. Mispeale ma lubasin, et söödan ta hamstrile (kohe räägin), mispeale ütles laps:  "Ta tahab lihtsalt midagi head!"
 Ja teate, mu silmad avanesid ja ma sain kohe kõigest aru! Ta polegi kiuslik! Ta lihtsalt tahab ka "midagi head"! Nii inimlik, eks. Tahaks midagi head, aga mida täpselt, ei tea isegi. Me oleme nüüd kassiga hoopis lähedasemad. Hinges. Vist.
Seletasin lapsele, mispeale väike tarkpea-väljapressija jagas kohe ära: "Kas ta võib nüüd meiega koos magada?"
(st, veeta öö meie magamistoas mind ja mööblit mööda kareldes, sahistades, kraapides ja asju ringi veeretades)
"Ei! ... Aga ostame talle õhtul pasteeti!"

Mde, ma pole siin vist rääkinud, aga on selgunud, et meil on lihasööja-kääbushamster. Ausõna, ma olen ise näinud, kuidas ta on mitu korda üritanud toituda meie vaesest kassist.
St, kass tavatseb vedeleda hamstri puuri peal või kõrval, ilmse sooviga pakkuda seltsi ohutuna näivale puuriloomale. Kuid tasus kassil vaid korraks valvsus kaotada ja oma nina, st, mitte karvase koonu, vaid nina puuri vastu unustada, kui hamster hambad sisse lõi. Kassile ninna. Sellest ajast peale on meil kodus üks klaasist küünlajalg vähem. Kusjuures, ma oled seda teine kord veel näinud, õnneks siis puuri kõrval küünlajalga ei seisnud.