Tühjusest peas

by Erin Heffernan

Ükspäev lugesin Murca postitust soovidest ja võimalusest ja ei suutnud sõnastada ühtegi soovi. Mitte ühtegi tõsiselt võetavat soovi, „tahaks“ asja või mitte-asja. Aeg-ajalt mulle tundub, et ma soovin liiga vähe. Võib-olla peaks rohkem? Edasiviiv jõud ju ikkagi. Aga... mida siis?
Kui esmased vajadused, no kasvõi Maslowi järgi kaks alumist astet, on täidetud, siis edasi juba ongi keeruline ja inimeseti erinev.
Kuuluvusevajadus... ah?
Tunnustusevajadus, hmm... kui, siis tore muidugi, aga millegi tegemise stiimuliks on mul ikka vaid veendumus, et mul on seda millekski vaja või nii on õige või mina tahan.

Ja siis juhtus lumesadu.
Pakkisin asjad ja lapse ja veetsime nädalavahetuse Lõuna-Eesti kuppelmaastike vallutades, lumelauaga peamiselt, sekka mõned tuubitiirud, jalutuskäigud ja piknikud erinevates hangedes. Ja siis veel ühe ja täna läheme vist jälle - sõltub ööbimisvõimalustest, Lõuna-Eesti on sel nädalavahetusel kõik puha kinni bookitud, aga äkki mõnes teises suunas. Nt narvakad ju ka raudselt lumelauatavad kuskil? Ja Lätis ei ole ei maratoni ega võimlemispidu. Nii et...

Ma pole mitu nädalat lugenud ühtegi raamatut. Täna ma muide plaanisin, aga hommik tööl algas sellega, et koristaja ajas mu kohvi ümber mu raamatu peale ja isegi ei vabandanud. St, ta isegi ei maininud, lihtsalt lahkus ja ma lihtsalt leidsin kohvist märja raamatu. Ja mina ka ei maininud, tegin akna lahti ja hingasin... lund.

Lumesajus kulgeb aeg teisiti kui tavaliselt. Mida tihedam sadu, seda aeglasemalt. Ja juhtub, et jääb hoopis seisma. Ei liiguta end kordagi, ei valgete puuokstega, puhevil varese ega kollase laterna silmaga. Vaatad tagasi - minevik on lume alla mattunud, vaatad ette - läbi tiheda saju tuleviku ei paista. On ainult valge olevik ja rohkem mitte midagi. Võid vaikida, sosistada või karjuda - vahet ei ole. Keelele langevad hetked ning sulavad kohe.

Praegu mulle sobib see vaikne valge olevik. Trallida sajus tühja pea ja suust välja aetud keelega. Rääkida ainult ilmast ja sellest, milliseid põnevaid lihaseid inimesed õhtuti saunas endal on avastanud. Ma olen ka nii mõnegi avastanud, sabakondist teadlikuks saanud ja (sajas kord kindlasti, kuid ikka sama üllatav) sellest, et inimene, füüsiliselt, on üle mõistuse imeline. Ja kohutavalt võimas.

Ma muidugi tean, et kunagi hiljem, siis kui lumesadu otsa saab, hakkab olevik liigutama. Valgete puuokstega, varese tiivalöökidega, tänavalaterna kollaste silmadega. Võib-olla ta isegi kraaksub, aga seda siis, kunagi hiljem. Praegu tahaks ikka veel olla vaid sajus, olla ja näidata keelt, püüda ja lasta sulada.


Tööpäev sai otsa nüüd.