Sibulast ja karjumisest

Sebastian Eriksson Sebmaestro deviantart

Mul sai puhkus otsa. Me jõudsime koju ja mina jõudsin juba isegi koristada (ja lapsega ujumas käia (2x)) ja üldse on täna üks imelik päev. Üllatusterohke nt. Nt üllatasin end tõsiasjaga, et arve nr, mille ma ükspäev ühele raamatupidajale saatsin, ei olnudki minu oma. Kelle oma täpselt on, on segane, kuid raha sellele laekus juba eile. Täna ma ei viitsi isegi mõelda, kuidas ma nüüd selle kätte saan.

Suure üllatusega avastasin veel,  et kui õhtul panna külmkappi poolik sibulamugul, siis hommikul on seal sibulasalat, sibulalõhnaline apelsinimahl, sibulajogurt ja kohvipiim sibulaga. Olete proovinud? See, teate, on täiesti õudne.

Mde, tulenevalt, läksime linna sööma, kus meie linna ühes kaunimas tualetis avastasin lärmakalt suhtleva paarikese. Sõna kõige otsesemas ja vastikumas mõttes - noored tülitsesid, pisarate ja karjetega samal ajal kui kohalik cleaning manager neid sealt välja kraapida püüdis. Pikalt ja tulutult, tundus, et tüdruk tahtis teha seda just seal ja ma mõtlesin mõningase heakskiiduga, et mõned kohe oskavad perfomance`i korraldada. Meie linnas on raske leida mitte-banaalne koht tülitsemiseks, kuid temal see igatahes õnnestus. Ja siis ma kuulsin dialoogi:
- Lase, me räägime lõpuni! - röögib tüdruk.
- Te karjute nii kõvasti! Keegi kaebab ja mind tehakse lahti! Teie tulete siia siis põrandaid pesema või? - veenmisjõu suurendamiseks lööb koristaja harjaga takti, kummist nutsakas lurtsub vastu põrandat.
- Ma ei hakka iial põrandaid pesema! Te ei kujuta ettegi, kes minu isa on!

Pöördun ringi nagu nõelast haavatud, "kes isa on, ei kujuta ette, aga sina, tüdruk, oled küll saast ja koht on sulle täpselt paras", mõtlen mina ja sulgun kabiini.  Ümmargusel haagil on saba tagant tulnud, kuid mul õnnestub see siiski päripäeva pöörata ning kabiini uks lukustada. Minut hiljem taipan oma viga, sest ukse avamine näpitsaid kasutamata ei saa kerge olema, kuid tööristakohvrit mul kaasas ei ole (ei mahtunud ridiküli). Kujutan ette, kuidas pean koristajat hõikuma või helistama päästeametisse ja juba üksi ärritusest saan ukse vaevata lahti.

Fuajees näen paarikest, kes jätkab tülitsemist jäädes jäärapäiselt tualeti vahetusse lähedusse - ilmselt tõmbab tüdrukut keskkond. Ta karjub midagi umbes "Mul on kõik, ma olen kindlustatud, kuid sina oled kohustatud vähemalt..." - tõenäoliselt nõudis armastuse ja tähelepanu lisaportsu, mille poiss talle võlgu oli.

Jalutan lapsega mööda jõe kallast, vahin vett ja tunnen, et olen vihane. Mõtlen, et huvitav millest - mõistusest või närvidest. Varem näisid hüsteerikud ükskõik kummast soos mulle peamiselt naljakatena ja mõnikord isegi nunnudena. Avalikus kohas karjumine ja nutmine on alandav, loomulikult, kuid kui see on keegi pisike ja valgeke, või vastupidi - suur ja tume, võib see isegi heldima panna. See, et _see_ on nii haavatav. Praegu aga tajun karjumist hoobilt vägivallana.

Mehe peale karjuv naine on vastikuse astmelt sama, mis naist lööv mees. Karjuv mees on aga mõnikord jõledam kui kätt tõstev mees. Sest see on mahasurumise viis, millele on peaaegu võimatu vastu seista. Inimene pole sind puudutanud, isegi mitte sõrmeotsaga, isegi politseid on imelik kutsuda, kuid  sina oled seejuures demoraliseeritud ja rivist väljas. Peksmist, erinevalt karjumisest, on lihtne tõendada.

"Ta karjus kaks tundi tekitades mulle sellega arvukaid psüühilisi vigastusi"?
Noh, ma tunneks kaasa nii ohvrile, kui politseinikule/ prokurörile.

Hea, kui on võimalus põgeneda, kuid kui keegi karjub nt sul kodus? Tõsi, alati võib röökida vastu, kuid mõnedele ma kahtlustan, ei mõju see üldse. Kuid teisi see kurnab, võimalik, et poolsurnuks. Ja kui ohver on naine - siis võimalik, et keegi teda vähemalt haletsebki, kuid kahtlustan, et mehe pretensioonidest ei saada aru. Mõttes - ei võeta tõsiselt. Ja loomulikult, õnnelikud on need, kes on sarnaselt ehitatud ja suudavad mõlemad leida ses rõõmu ja rahuldust. Pole olemas midagi magusamat, kui leida keegi samade perverssustega.

Normaalsed kuid ja veidi liiga emotsionaalsed inimesed, otsivad partnerit, kellega saaks suhestuda mõlema jaoks valutult ja traagilistel mitteklappimise juhtudel nad taganevad või hoiavad oma temperamenti vaos (see on raske, kuid ma tean näiteid). Ja ainult sadist otsib ohvrit. Seepärast, mida rohkem kellegi karjumine sulle haiget teeb, seda kõvemini ta karjub ja seda suurema innuga teeb seda uuesti ja uuesti. Seda hakatakse nimetama "Meie keeruline armastus" või "saatus". Te ei mõista kaugeltki kiirelt, et tema eesmärk ei ole mitte saada "neis küsimustes" "lõpuks selgus majja" ja saavutada tasakaal, vaid see, et jätkata karjumist jälgides, kuidas te jõuetusest vingerdate.

Ja jah, täpselt nii otsib ka ohver sadisti. Te kohtate köitvat, kuid "lärmakat" inimest, ei saa olukorraga hakkama ning lähete lahku - see on üks asi. Te piinlete hullult, kuid naasete karjuja juurde regulaarselt ehmudes seejuures valulikult iga terava sõna ja kõrgema intonatsiooni peale - on aga hoopis, hoopis teine.

Kompositsioonireeglite järgi peaksid nüüd esimeses aktis mainitud näpitsad tegema pauku ja tulistama välja mõne moraali. Noh, ei oska, ma algul mõtlesin lihtsalt, et see oli naljakas, kuidas ma oleks peaaegu, et kinni jäänud linna kaunimasse tualetti ja edasi siis lihtsalt kuidagi, pärituult, hooga...

Mh, paralleelselt selle postituse kirjutamisega avastasin veel, et lemmikkleit ei istu enam. Ripub. Ripub! Ripub juba praegu ja mis siis veel õhtul saab! Aga mul on ju õhtul plaanid ja laud ja kingad ja...  sall nt on veel ja maniküür (sellest mde, teine kord)...


Ciao!