Meil on nüüd oma lätlane

Hello, Kosmos!
Viiamti käisin siin lehel nii ammu, et guugel nõudis mult praegu umbes seitsmeastmelisi kinnitusi, et mina olen jätkuvalt mina. Ma kinnitasin, ladusalt, hetkegi mõtlemata, mis muu seas tähendab, et sel aastal on suvi hea. Mis muide, on juba mitmes hea suvi järjest, mis...üldsegi mitte sellest.

Me ostsime endale hamstri. Lugu algas juba mitu kuud tagasi, kui laps helistas mulle töö juurde ja teatas, et ta sai endale hiire. Kass oli õues hiire kinni püüdnud ja mängis sellega, laps pätsas kassilt hiire ära, tõi tuppa, pani pangi, jooksis teegusid pidavate naabrite poole, laenas sealt peotäis kuiva heina ja näriliste toitu ja oli umbes poolteist tundi õnnelik, kuni kassi poolt siiski juba veidi nätsutatud hiir hinge heitis. Edasi oli laps õnnetu, väga. Mina ei saanud teda töö juurest muul moel lohutada, kui öelda, et no MÕTLEME selle peale. Selle peale, et ta endale väga mõnda väikest närilist soovib.

Sest ajast peale pole roti-hamstri-merisea (tšintšilja, küüliku ja mida suurem, seda uhkem ja üldse võiks kõigele lisaks veel võtta koera ja hobuse ja papagoid...) jutt katkenud hetkekski. Tahvlist vaatas videosid uhketest hamstrilossidest ja sõbrannadega koos meisterdas kuuri all oma veel olematule hamstrile jooksuradasid ja turnikaid koguses, et me võiks vabalt siin hamstrifarmi avada. Terve kuur on täis kruvisid täis taotud ja teibiga tugevdatud lauajuppe ja küünelakkidega lakitud veidraid ehitisi okstest (lisaks üks mädaneva peaga hernehirmutis - sest kilekott-pea täidiseks kasutati värskelt niidetud muru) ja...

Ühesõnaga, Riiast ostsime puuri - sest kolmandiku võrra odavam, kui meil ja kui me juba loomapoes olime, siis loomulikult, ostsime hamstri ka. Mitte, et hamstri pealt raha kokku oleks hoidnud, tõenäoliselt maksab loom meil ka sinna nelja euri kanti, aga no kui puur juba on ja koju vaid mõni tund autosõitu... Beeži, tavalise. Vaatamata vihmasele ilmale oli terve auto päikest täis. Laps keeldus tulemast järgmisesse poodi, otsustas, et jääb loomaga autosse ja üldse on vaja ruttu koju sõita ja ma ju korra mõtlesin, et ütlen talle, et ärgu ta konteineril kaant pealt võtku - hamster lipsab minema .

Ja ta muidugi võttis. Ja hamster muidugi lipsas.

Kui ma poest välja tulin, siis kõigepealt ründas mind kamp lätikeelseid inimesi sõimuga, millest ma sain aru ainult seda, et ma olen midagi väga valesti teinud. Edasi nägin autot ja selles meeleheitlikult röökivat last. Ei, ma saan lätlastest ka aru - nemad ju lapsest aru ei saanud ja üldse, hea, et politseid ei kutsutud. Terve auto oli heinu ja pisaraid täis ja hamster oli kadunud. Otsisime. Sõitsime paremasse parklasse ja otsisime veel. Käisime söömas ja suhkruvett joomas ja otsisime veel ja siis sõitsime loomapoodi ja see oli juba kinni.

Edasi kihutasime Valmierasse, sest keegi tark oskas öelda, et Depo on lahti hilisõhtuni ja seal müüakse loomi. Ütlesin lapsele, et ju see hamstritita ei saanud aru, kuhu teda viiakse ja põgenes poodi tagasi ja kui teises poes on, ostame uue.

Laps seletas, et ta oleks isegi mustakesega nõus, peaasi, et ta hamstri saaks.

Depos oli, valikuga, aga kääbushamstreid (ja nüüd mulle juba tundub, et meile kääbushamster sobibki paremini - armas väike ja situb vähe). Valisime valge, punaste silmadega ja olgugi, et mure esimese pärast oli veel suur (laps: kas ta ikka jõudis turvaliselt loomapoodi tagasi? mina: krt, äkki on ikka veel autos ja  kui ta nüüd kuhugi polstrite vahele ära sureb ja haisema hakkab... ), vähenes õhuniiskus autos oluliselt.

Koju jõudes panin autosse neli hiirelõksu ja lootsin, et äkki pole veel ära surnud.
Ja ta ei olnud. Kaks päeva hiljem läks autos keset ööd alarm tööle, läksin vaatama ja loom vaatas vastu. Pimestasin teda taskulambiga korra ja oligi käes. Täitsa elus, ainult hirmus näljane. Proovisin panna ühte puuri teisega, aga läksid kaklema. Õnneks üks tuttav tahtis ka oma lapsele hamstrit ja tuttava lapse tuttaval oli üleliigne puur ja nii sai meie esimene hamstrike ka endale kodu.

Meie oleme oma kääbusega nüüd juba ära harjunud ja ma pean tunnistama, et ta vist ikka meeldib mulle ka. Sööb käe pealt ja on uskumatult elav ja rõõmus ja naljakas.  Laps kutsub hellitavalt: Minu Väike Lätlane. Ja isegi kass hakkab solvumisest üle saama...

Aga muidu - puhkus on, juba mõnda aega ja kolm nädalat on veel ees ja üldse, mulle ei meeldi suviti tööl käia ja reeglina ma siis ei käi või kui just peab, siis minimaalselt. Ja kui töö pärast arvutit avada vaja ei ole, siis nii kõva blogija, et blogi pärast arvutisse logiks, vist ikka ei ole :)

Aga ma mõtlen küll. Blogivormis - hahhaah. No umbes, et oo, sellest võiks kirjutada ja sellest ja sellest... Teisi loen, juhuslikult kuidagi, telefonist, peamiselt hetkedel, mil laps mõnes järgmises seikluspargis mõne järjekordse turnika otsas nelikümmend korda järjest turnida soovib.

Näis...
:)