Suvest ja sellest, et "kuidas" on oluline.

Karen Margulis (blogi)

Hea on. Ja ilus. Ma olen mitu päeva koristanud, rohinud ja muru niitnud, lugenud ja koristanud ja võtnud päikest ja lugenud ja rohinud ja koristanud. Kogu maja on nii puhas, et kahju oli kardinaid tagasi akende ette riputada ja kui lõpuks ette said, sai kõik veel ilusam ja laps on maja põllulilli täis tassinud. Lupiinid ja karikakrad ja tõrvalilled, tulikad ja hiireherned, kollased ja lillad ja...  kõik õitseb, kõik. Ja tuul ja esimesed oma peenra maasikad. Esimesed trikoorandid seljal, soolatud värsked kurgid, null ühikut uudiseid ja minimaalselt inimkontakte - elu nagu paradiisis.

Õhtul istusin ja vaatasin üle laua, kuidas laps arbuusi sõi. Nii lõpmata isukalt, kõike, mida ta sööb (kõike ei söö, kaugelt), sööb ta väga isukalt ja seda on lahe vaadata. Ja siis mulle meenus üks lugu, proloogiga.

Kunagi ma istusin tuttava tüdrukuga kohvikus, jõime kohvi, söögiisu ei olnud. Varsti liitus meiega kolmas, töölt tulnud näljane tüdruk. Ta tellis midagi, kartuliga ja hakkas seda sööma, kaunilt, kirjeldamatult isukalt. Me vaatasime, vaatasime ja siis ütles minu loomu poolest kiirem sõbranna selle, mida mina aeglaselt mõttes veeretasin: "Ah, ma tahan ka süüa".  Mis peale kolmas ütles viimaseid salatilehti taldrikult kokku korjates:
- Ära seda telli, see pole üldse maitsev.
- !!Aga sa sõid NII ISUKALT!
- Ma söön alati nii.

Ja minu tähelepanekutest. Mõned armunud naised räägivad oma meestest nii, et kuulajal tekib okserefleks. Ja naise silmad säravad ja epiteedid on kiitvad kuid üldpilt tuleb ikka selline, et - öak! Miks täpselt, ei oskagi öelda. Kuid sa kuulad ja saad aru, miks ta varsti õnnetu on, kui tugevalt ja umbes millal. Olles kiidulaulu lõpuni kuulanud, tuleb pingutada, et mitte öelda: "Kaunis, kaunis inimene! Helista mulle kuu aja pärast, siis, kui õlga vaja on".

Mõned teised aga räägivad nii, et tahaks käest haarata ja jooksu pista. Mul on üks tuttav tüdruk, kelle mehi ma spetsiaalselt õppisin mitte-tahma. Sest teda kuulates kujutad ette ei tea mida kõike, aga hiljem selgub ikka, et inimene nagu inimene ikka. Või, mis veel hullem, tuleb ja hakkabki meeldima ja jookse siis pärast lunides "palun luba ma kannan ka veidi, ainult paarile peole, pliiiis". Ja hea, kui ei anna, sest ma olen jälginud mõnda tema poolt kantud peetud meest peale seda, mil nad lahku on läinud. Ja alati (alati!) on selgunud, et linnuke lendas ära ja midagi huvitavat seal minu jaoks pole.

Ma arvasin, et see on "väikese õe" sündroom: kui ma väike olin ja mul isu ei olnud, siis olin nõus sööma vaid seda, mille venna taldrikust pätsasin. Kuid sel juhul käituksin või tunneksin nii alati, kuid on ikkagi veel see esimene - öak - variant. Nii ma kaldungi arvama, et kõik sõltub serveerimisest, sellest, kuidas keegi jutustab. Ja edasi mõeldes, kas üldse peaks - sest elu ei ole restoran ja sama rooga lauda ei tooda ja mina nt ei kannata, kui keegi minu taldrikust sööb..
 :)