 |
| Picture taken circa 1925 when a NYC policeman stopped traffic to allow a mama cat and her baby to cross the street. |
Muide, midagi müstika valdkonnast. Kuni käesoleva aastani oli mul aias kaks valget sirelit. Üks suur ja üks väike, kuid ma olen täiesti kindel, et ka väike oli valge, ma olen teda juba õitsemas näinud. Ja sel aastal siis, suur on jätkuvalt valge, väike on tumelilla. Seletused puuduvad.
Üldse on tänavune kevad täiesti hull olnud. Olen mitu kuud kodus, kui üldse, siis peamiselt kotte ümber pakkimas ja magamas käinud. Aed on rohtu kasvanud. Murutraktoriga on küll mõned korrad niidetud, aga põõsaste alused, seinade ääred, ürtide peenrad - kõik karjuvad rohimise järele.
Majaga on seis suht sama. Mul pole elus poole suveni aknad ja kardinad pesemata olnud. Sel aastal aga kaunistavad elutoa aknaid ikka veel kummist lumehelbekesed (Mõtle positiivselt: aga jõulukuusk on küll välja viidud juba). Talveriided ja jalatsid on ära panemata aga no ilma vaadates - äkki sel aastal ei peagi.
Jms sellist. Õnneks on mul nüüd kuus vaba päeva. Tekitasin. Kavatsen rohida ja koristada, suvelilletaimed ja kõrvitsad ära istutada (vast miinust ikka enam ei tule?) ja koristada, koristada kõike. Kusjuures sel korral kuidagi hea meelega. Mingi koduigatsus on, tahaks rahus toimetada.
Tähistasime puhkuse algust sellega, et ostsime kusagilt tee äärest värsket kartulit, mida keetsime tilliga. Kõrvale sõime heeringa hapukoore salatit ja magustoiduks Poola maasikaid. Peale pikka aega peamiselt väljas toitumist oli kodune pärissöök niii imehea. Toidukooma.
Vot.
**
Ja tänane tarkusekilluke venekeelsest fb-st: "Fb on ohtik põhjusel, et seal on võimalik, et mõnede kassikeste pildid on populaarsemad kui Vonnegut".
Sirelimõistatus tundus huvitav. guugeldasin ja leidsin, et mõnel on midagi sarnast ette tulnud, ainult et vastupidi.
VastaKustutahttps://ask.extension.org/questions/182874
Aga seletus tundub tõenäoline - et üht värvi sireli pookealusele oli poogitud teist värvi oksad ja et pookeoksad läksid välja ja nüüd õitseb pookealus ise.
Mximast ostetud roosidega juhtub seda tihti: 1 - 2 aastat õitseb roos ja edasi pookealusest võrsunud kibuvits.
VastaKustutaAga mu sireli kohta - vot selle peale ma ise ei tulnudki aga see vähemalt on võimalik (olgugi, et põõsas on mu meelest ühtlaselt hea tervise juures olnud). Ma hakkasin juba oma mälus kahtlema :)
Ka võib olla, et sirel on mitmeharuline ja eelmisel korral õitses üks haru ja seekord teine haru. Poogitakse meil ju pereõunapuid, ploome jne. Miks ei võiks olla peresirel? Pookealus võis ka nii oma tõugu oksa kõrgeks kasvatada, et ka poogitu veel alles on, seega ongi kahevärviline sirel :D
VastaKustutaRooside juures on see klassika (eriti suuremate roniroosi- jms puhmaste juures), et kibuvits ka oma võrse sordiroosi keskele välja ajab. Sel juhul tuleb kibuvits välja tõmmata (juurelt rebida). Lõikamist tuleks võimalusel vältida, sest lõikamine stimuleerib uinuvate pungade puhkemist, juurevõsu ära rebides aga rebitakse punga-alged kaasa ja otsekohe uut võsu (sellest kohast) ei aja. Maxima rooside puhul ma ei oska öelda, kui vastupidavad poogitud sordid on, võibolla on roos pealt lihtsalt otsa saanud (kardab külma vms), aga kibuvits juurekavana elutseb edasi. Sel juhul võiks võtta väikse pookimise- või silmamise koolituse ja vastupidavale alusele uue sordiroosi pookida või silmata.
Oh, ma jäin nüüd heietama...
Heietaks veel. Kui ma siia majja kolisin, oli õuel igavesti suur kibuvitsapõõsas. Mul oli muidki muresid, aga mu emale ei andnud kibuvits rahu. Küsis perenaise käest luba see maha lõigata. Perenaine algul kõhkle, et team emal olla seal ikka sordiroos olnud... Aga kui ikka tõesti kibuvits, no mis siis ikka - maha. Ja arvake ära, sealt tõusid roniroosi (Flammentantz) võrsed. Mõne aasta pärast oli siin õuel juba sama hiiglaslik roniroosi põõsas. Aeg-ajalt viskas ikka kibuvitsa ka vahele, aga need ma tunnen ära ja kisun välja. Muidu see kibuvits lihtsalt lämmataks roosi ja võtaks jälle võimu ning roosike jääks jälle sajaks aastaks uinuma...
KustutaHmh, näpud on kiiremad kui mõistus ja vigu on nagu kibuvitsu.
KustutaPeresirel oleks lahe. Nii kõva aednik, et ise pookima hakata, ma ei ole, hea kui ma rohitudki saan.
KustutaAga kibuvitsa osas, mhm, nii ongi. Ma enda omad olen esialgu kasvama jätnud, mulle tundub, et mul on roosipeenar üldse vale koha peal ja eks kunagi paistab, mis neist edasi saab.
Ja kiirete näppude osas, see, et blogger oma kommentaare parandada ei lase, on see, mis mind tema juures kõige rohkem närvi ajab.
KustutaMeie kleepisime kevadel, peale seda, kui üks musträstapaar armujoovastusest segasena aknasse lendas ja puha surnuks, absoluutselt kõik aknad lumehelbekesi täis. Muidu tundus neile, et loodus muudkui jätkub ja jätkub. Kui lindudel enam veri ei vimmeldanud, võtsime ka lumehelbekesed maha. Kuidagi imelik oli lihtsalt paberit kleepida, seega tegime lumehelbekesi.
VastaKustutaMul eelmise maja akendes peegeldus mets ja olin ka väga hädas akendesse lendavate lindudega. Oli kohe mingi aeg suvel, mil päike paistis sellise nurga alt, et linnud kohe üldse aru ei saanud. Siis tegime ka igast trikke - tuulekelladest linde kujutavate kleebisteni aga päriselt ei aidanud midagi. Aeg ajalt oli ikka mõni surnud lind akna all - jube kurb.
Kustuta