esmaspäev, 12. juuni 2017

Turistidest


"Turistid", netist, autorit tuvastada ei õnnestunud.
Mul on blogimisega järg kuidagi käest libisenud, nii et ma vahetutest muljetest, muidu varsti ei julge üldse enam.
Mõni päev tagasi nt külastasin pealinna ja nägin seksides KAJAKATE SELGASID! .
 
Lisaks minule külastasid pealinna grupp noori itaallasi. Noored itaallased hulguvad mööda vanalinna keeruliselt organiseeritud hanereas. Tõeline Discovery Channel: ees ja külgedel liiguvad suurekasvulised isased, nende järel ja vahel sammuvad naisisendid ja noored ning protsessiooni lõpetavad samuti täisväärtuslikud isased. Aegajalt, nt tundes küpsetatud liigikaaslase liha lõhna, isased kaotavad valvsuse ning grupp langeb sedamaid varitsusest istuva vaenlase ohvriks. Nt, üks suveniirikaupmees röövis ära naise. Naine puikles veidi vastu, kuid - demonstreerides kohalike hambaarstide mitmes mõttes säravat tööd surus kurikael vastuhaku maha ning müüs vaesekesele küüliku nahast kõrviku, magneti ja kivistunud vahvli. Teise naise lohistas oma koopasse kodutekstiilimüüja müües külalisele suhteliselt soojalt maalt masintikitud võltslinasest kangast kannusoojendaja. Tuginedes teostatud inimvaatlusele saan öelda veel, et rohkem kui praetud liha lõhn nõrgestab grupi kaitsevõimet üksnes šoti terjer Bertrand Wilberforce. Nähes tema teravaid kõrvu ja pintselsaba hakkavad noored itaallased käsi kokku lööma ja hõikuma "bueno", "bello", "braavo" ja teisi b-tähega sõnu. Sel hetkel võib neid paljaste kätega püüda, kahju lausa, et ma läki-läkisid ei müü.

Veel nägime pealinnas hiinlasi. Hiinlased liiguvad vanalinnas pisikeste, peaaegu, et intiimsete gruppidena. Nii 60 - 70 inimest grupis, pakun, et perereisid. Hiinlastest grupid on ohtlikud. Need liiguvad kompaktselt ja täpselt nagu mõni elus sajajalgne organism, võimalik, et maaväline, mis imeb endasse kõik, mis teele ette jääb: jalutajaid, suveniirimüüjaid, praetud liha, kohvikulaudu ja läki-läkisid kandvaid itaallastest turiste. Need, keda õnnestub päästa ja grupist välja tõmmata, näevad välja jubedad: silmis must tühjus, juustes konid ja hallid triibud, käes kommipaberile kritseldatud hüvastijätu kiri perekonnale Kambjas.

Kui hiinlastest turismigrupile jääb ette šoti terjer Bertrand Wilberforce, lõpetab grupp liikumise ja alustab pildistamist. Kolme päeva jooksul, mille ma pealinnas veetsin, tehti selliselt miljoneid pilte. Ma saan aru nii, et terjerite seda mudelit saab õige vasti tellida soodsalt, nt Aliekspressist: SUVI 2017 KEVAD SUPER PEHME KÕRVADEGA KOET EUROOPA MUDEL TASUTA POOLFABRIKAAT NAILON LOOM, min. tellimus 20 tk.

Jätkuvalt teie,
T

9 kommentaari:

  1. Mulle jälle meeldivad need hiinlaste kambad (minu meelevaldne nimetus, sest tunnistan ausalt, kogu oma piiritu tarkuse juures ei tee ma erinevatel pilusilmsetel rahvusgruppidel just kuigivõrd vahet), kes astuvad Poska peatuses trammi ja pärast ennastunustavat mobiiliga üksteise klõpsimist, vajuvad magama...Enamasti istuvad nad neljakesi kahesel pingil, seega neil põse jaoks toetuspinda jagub. Grupis on alati üks linnakaardiga ärkvel tüüp, kes nad siis Hobujaamas ärkvele ja trammist välja kupatab. Olgu siinkohal lisatud, et Hobujaama on siis põhimõtteliselt ülejärgmine peatus ja ajaliselt läheb sinna vist mingi 5-7 minutit. Mulle nii meeldivad sellised turistid, kes jumala pärast midagi üleliigset näha ei taha:)

    VastaKustuta
  2. Hahaa!!!

    Hiinlaste magamise kohta oli "Minu Šanghais" hästi kirjutatud.

    Ning jah... su vaatlused on täpsed. Ma olen sel talvel-kevadel meeletus koguses vanalinnas jalutanud, kõik on just nii, ainult et mina ei oska seda sellistesse sõnadesse valada :)

    VastaKustuta
  3. ma ei saa jätta täpsustamata... kes seksis ja kes nägi selgasid:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No tegelikult juhtuis mu tähelepanu sellele laps, kui hotelli terrassil kõõlusime, veel päeval, kui mul veel kõik riided seljas olid. Meil siin lõunaosariikides on ju majad madalamad ja tulenevalt - me näeme lendavat lindu alati kõhu poolt.

      :)

      Kustuta
    2. ah LENDAVAT! siis küll. see oli ilmselt päris meeldejääv Hetk sel juhul:D

      Kustuta
  4. Mul on alati pisuke hirm oma beebi pärast, kui (mina ütleks) jaapanlased ta oma fotokatega ümber piiravad, täiesti nonstop pildistavad ning siis oma grupiga ära söövad. nagu keeristorm. kui ma ta siis sealt mingil hetkel lõpuks kätte saan, on beebil silmad kaks korda suuremad peas ning pooled suled seljas vähem.

    VastaKustuta