Toredaid kohtumisi

Kaader filmist "The Gorilla" 1927

Naine võis olla umbes viiekümnene. Väga tugevalt joobes. Peas - vesinikublond torn, õrnal ihul - kerge kodukittel, kui te mõistate, millest ma räägin. Tuli üle põllu, minuga tutvust sobitama. Ma keeldusin. Ta tuli veel, kolm korda, ma olin viisakas, kuid kindlameelne. Nagu temagi - kutsus lõbutsema ja grill-liha sööma. Neljandal korral ma ütlesin tõsiselt, et ta segab mind, mispeale ta võttis maast kivi ja viskas selle minu suunas. Viskas mööda, kivi tabas maja seina. Ma... venelastel on üks jumala hea sõna selle kohta, algab a-ga vist, või o-ga... aga olgu selle grammatikaga kuidas on. Ma pole enam ammu ühegi purjus inimesega vaidlema pidanud, see aga oli überpurjus ja valmis kõigeks - anduma, kaklema, kukkuma, nutma hakkama ja loomulikult, küüned (nagu kõik temas - über-pikad, - moodsad, - neoonid, - geelid) kellelegi näkku lööma.

Sulgesin akna, tulin toast välja ja suundusin tema poole - ma võin ka vahest vihastada. Ja ta ehmus!  Pööras ringi ja taganes kontsadel ukerdades, kraavini. Millesse ta sisse kukkus. Vaeseke. St, mitte, et meil silda ei olegi. On, aga ainult pooleteise meetri laiune, ma tellides ju mõtlesin murutraktorile, mitte joobes blondiinidele!

Joodikute päästmise aktsioonidest sai mul isu täis juba eelmises majas elades, kraav oli kuiv, nii et ma lihtsalt, hakkasin naerma. Ja veidi hiljem hõikasin üle põllu tema mehi - selgus, et majas, kust naine tuli, oli palju mehi. Ja edasi oli kõik nagu muinasjutus, mehed päästsid oma printsessi, lohistasid ta... kuhugi ja andestage mulle mu öine optimismihoog - elavad koos õnnelikult, kuni surm neid lahutab.