"Turistid", netist, autorit tuvastada ei õnnestunud.
Mul on blogimisega järg kuidagi käest libisenud, nii et ma vahetutest muljetest, muidu varsti ei julge üldse enam.
Mõni päev tagasi nt külastasin pealinna ja nägin seksides KAJAKATE SELGASID! .
Lisaks minule külastasid pealinna grupp noori itaallasi. Noored itaallased hulguvad mööda vanalinna keeruliselt organiseeritud hanereas. Tõeline Discovery Channel: ees ja külgedel liiguvad suurekasvulised isased, nende järel ja vahel sammuvad naisisendid ja noored ning protsessiooni lõpetavad samuti täisväärtuslikud isased. Aegajalt, nt tundes küpsetatud liigikaaslase liha lõhna, isased kaotavad valvsuse ning grupp langeb sedamaid varitsusest istuva vaenlase ohvriks. Nt, üks suveniirikaupmees röövis ära naise. Naine puikles veidi vastu, kuid - demonstreerides kohalike hambaarstide mitmes mõttes säravat tööd surus kurikael vastuhaku maha ning müüs vaesekesele küüliku nahast kõrviku, magneti ja kivistunud vahvli. Teise naise lohistas oma koopasse kodutekstiilimüüja müües külalisele suhteliselt soojalt maalt masintikitud võltslinasest kangast kannusoojendaja. Tuginedes teostatud inimvaatlusele saan öelda veel, et rohkem kui praetud liha lõhn nõrgestab grupi kaitsevõimet üksnes šoti terjer Bertrand Wilberforce. Nähes tema teravaid kõrvu ja pintselsaba hakkavad noored itaallased käsi kokku lööma ja hõikuma "bueno", "bello", "braavo" ja teisi b-tähega sõnu. Sel hetkel võib neid paljaste kätega püüda, kahju lausa, et ma läki-läkisid ei müü.
Veel nägime pealinnas hiinlasi. Hiinlased liiguvad vanalinnas pisikeste, peaaegu, et intiimsete gruppidena. Nii 60 - 70 inimest grupis, pakun, et perereisid. Hiinlastest grupid on ohtlikud. Need liiguvad kompaktselt ja täpselt nagu mõni elus sajajalgne organism, võimalik, et maaväline, mis imeb endasse kõik, mis teele ette jääb: jalutajaid, suveniirimüüjaid, praetud liha, kohvikulaudu ja läki-läkisid kandvaid itaallastest turiste. Need, keda õnnestub päästa ja grupist välja tõmmata, näevad välja jubedad: silmis must tühjus, juustes konid ja hallid triibud, käes kommipaberile kritseldatud hüvastijätu kiri perekonnale Kambjas.
Kui hiinlastest turismigrupile jääb ette šoti terjer Bertrand Wilberforce, lõpetab grupp liikumise ja alustab pildistamist. Kolme päeva jooksul, mille ma pealinnas veetsin, tehti selliselt miljoneid pilte. Ma saan aru nii, et terjerite seda mudelit saab õige vasti tellida soodsalt, nt Aliekspressist: SUVI 2017 KEVAD SUPER PEHME KÕRVADEGA KOET EUROOPA MUDEL TASUTA POOLFABRIKAAT NAILON LOOM, min. tellimus 20 tk.
Mul oli täna hull päev, heas mõttes hull päev ja mulle kingiti lilli. Ja ärevus on nii suur, et...
:)
Ma armastan romantikuid. Tähendab, ma pole neid alati armastanud. Hakkasin ajast, mil taipasin, et meeleheitlikud püüdlused nautida kellegi teise romantilisi püüdlusi, ei ole kohustuslikud. Enamasti võib ka lihtsalt jälgida, no olgu - sõbraliku ilmega.
Naudinguid pakutakse hoopis teisel aadressil. Kvaliteetne romantik aga on võimeline hankima kaheksat sorti jäätis, vaarikamaitselisest pistaatsiapähkliliseni ja toitma sellega oma näljast naist, ikka aeglaselt lusikat huulte poole tõstes, imetledes, kui armsalt viimane suukese avab ja sööb (seejuures seljankast unistades).
Tõeline romantik, kujutledes romantikat, näeb eeskätt ennast. Kui ta toob armsamale süle täis lilli, siis oma mõtteis näeb ta ennast astumas lumivalge sülemiga, vastupandamatu nagu Sinatra. Lilledele allergilist nooremat õde, kes romantiku armastatuga samas korteris elab ja aevastab kimbu kõrval nii, et kass on end ehmatusest juba täis lasknud, tema lihtsalt ei näe.
Kui nüüd tähelepanu vektorit veidi nihutada, subjektilt objektile nt, siis pole see enam romantika, siis on see juba hoolitsus või hoolimine. Hoolimine aga on igav ja... liiga maine. No hea küll, pakkusid seljankat. Pühkisid tema lõualt keedetud porgandi tüki. Ja edasi? Kuidas see saakski ilus olla, kui sinu armastatu istub, kõht täis, silmad kinni vajumas. Nagu üle söönud kass, huultel hapukoor - nii labane.
Ma olen paari romantikuga kohtunud. Üks minu tuttav kulutas terve oma kuupalga ja kinkis mulle lifti suuruse mängukaru. Karu oli pruun, tal olid tapja silmad ja heleroosa lehv kaelas.
Ma käisin esimesel kursusel ja elasin üürikas, nii tillukeses, et peale minu mahtusid sinna lahedalt ainult mikroobid. Karu ei mahtunud kuidagi. Ühisel jõul (otseses mõttes) sai ta siis topitud esiku kapi otsa, kust ta siis mitu kuud muigas mulle näoga, nagu oleks äsja söönud rühma täis väikesi lapsi.
Kui külalised, riietudes kitsukeses poolpimedas koridoris, keerasid end ja sattusid ootamatult vastamisi karu tohutu veidralt muigava näoga, tegid nad erinevaid, valdavalt kurgupõhjast tulevaid häälitsusi. Need häälitsused ja neile järgnenud sõnad rikastasid minu sõnavara ja arendasid kujundlikku mõtlemist, nii et, võib öelda, et kokkuvõttes oli karu kasulik.
Üks minu teine tuttav põhjustas sündmuse, mida tolle üürika trepikoja rahvas, kui nad veel elus on, kindlasti siiani mäletavad. Algas kõik sellest, et ükskord detsembris läks lift katki ja oli katki juba terve nädal. Trepikoda aga oli kõle ja pime. Ma kaebasin noormehele, et pole midagi vastikumat, kui minna hommikul läbi selle räpase, haisva ja pimeda trepikoja, kus ükski elektripirn ei elanud kesköönigi.
Järgmisel hommikul kuulsin karjeid veel enne korterist trepikotta astumist. Et mida mu tuttav siis tegi? Ta tuli varahommikul trepikotta ja pani igale korrusele ja nende vahele trepiastmetele, alustades minu kuuendast ja kuni välisukseni, põlevad küünlad. St, te mõistate, eks? Tüdruk, kiirustades kooli, jookseb trepile ja - oh! Kõik kohad küünlaid täis! Pimedus taandub, armastus võidab, jms, tüdruk jookseb alla, silmad täis naeru, huultelt pudenemas tänu ja armastus, armastus...
Noh. Esimesena astus sel hommikul trepikotta neljanda korruse memmeke puudel Ruudiga. Nähes pimeduses põlevaid küünlaid otsustas memm, loomulikult, et öösel on satanistid trepikojas kellegi ohvriks toonud. Ajalehtedes tol ajal kirjutati, igasugu lugusid.
Memmekese kisa peale ronisid välja ülejäänud naabrid. Trepikoda otsiti läbi, lintšitud surnukeha kõikide kurvastuseks kojast ei leitud. Rahvas solvus. Hakati otsima oinast, kes oleks ääre pealt maja maha põletanud. Oinal, õnneks, jagus mõistust kaduda tasakesi enne, kui rahvas ta tema enda süüdatud küünalde valgusel lintšinud oleks.
Peale seda pandi trepikotta eredad pirnid ja välisuks lukku. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et küünaldest oli kasu.
A kuidas sul romantika ja romantikutega on? Mõni lõbus lugu?
Leidsin Printsessi blogist küsimused, mida olen varemgi aastalõppudel erinevates blogides näinud. Kopeerisin ja vastan ka.
Mida tegid aastal 2016, mida varem teinud pole?
Tegin remonti isiklike valgete käpakestega. Pahteldasin, värvisin, panin tapeeti ja paigaldasin liiste, viimane muide, on kirjeldamatu k*. Kevadel tegin esimene kord elus narkotesti olles kahtlustatav joobes (olin kaine). Detsembri alguses tegin esimest korda elus piparkoogitaigent. Sai... tavaline, olen saanud paremast taignast tehtud piparkooke. Õpetasin lapsele ujumise ja kaherattalisega sõitmise selgeks.
Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusaastalubadusi?
Kujul nagu kirjutan nimekirja ja vean aasta otsa linnukesi punktide taha, ei anna. Aga ma olen suur lühiajaliste plaanide tegija. Märkmikud on mu keskmine nimi. Teen kuu (tööde tähtajad ja kohad - üritused, kuhu ilmtingimata jõudma pean) - ja nädalaplaane (jagan suuremad tööd osadeks, jaotan väiksemad tööd nädala peale laiali, trennid ja muu enda ja lapsega seonduv logistika, samuti tuttavate külastused või kõned, mis ilmtingimata vaja teha, ms.) Päevakava on mul ka, millest ma enam-vähem kinni püüan pidada. Pikemaajaliste plaanidega on nii, et eks ma ikka sunnin end, nt maja remontima või mitte-suitsetama, inimestega suhtlema, vms. Usun, et plaanide täitmise protsent on rahuldav. Vaatamata sellele, et ma seejuures väga enda-sõbralik ja leebe püüan olla (kui täna ikka üldse ei jaksa-taha, koristan homme), hullult saamatu või läbikukkunu tunnet ei ole. Ma tegelt pean seda väga oluliseks - seda, oskust hinnata oma jõudu, võimeid ja võimalusi enam vähem adekvaatselt.
Kavatsen omandada harjumuse pildistada fotokaga, mitte suvalisi klõpse telefoniga nagu siiani. Iga päev plaanin, et homme võtan fotoka kapist välja, löön objektiivi lapiga puhtaks ja siis... :D
Tahan rohkem kodus süüa teha ja üldse süveneda enda ja lapse menüüsse, juurde lugeda jms.
Kavatsen osa võtta ühe Fb lugemisgrupi lugemise väljakutsest, teen blogisse ka eraldi teemakohase lehe.
Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Jep.
Kas keegi su lähedastest suri?
Kevadel suri kass. Inimesed on elus.
Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?
No nii, siia võib julgelt mitu lisalehte vahele panna. Tahan saada sauna korda. Seinad on püsti, põrand plaaditud ja keris ka sees. Ajutiselt tõstsin sisse vana vanni, uus tuleb minu arusaamis pidi paigaldada peale seinte plaatimist. Seinad on vaja plaatida, klaasist leiliruumi vahesein ja lavatsid paigaldada. Külalistetoas on vaja kivist põrandaplaadid paigaldada ja seinad pahteldada, krohvida, värvida. Vahekoridor vajab lammutamist ja siis on vaja uus asemele ehitada. St, saun võiks 2017 valmis saada.
Aa, elutuppa on diivanit vaja. Ma olen kõigile Tartu mööblipoodidele kolm tiiru peale teinud, vist Teguri tänavas auto selle käigus kortsu tagurdanud ja pole ikka veel näinud sellist, mis kõnetaks. Tõstsin vana diivani tuppa tagasi, AJUTISELT (olgugi, et mõtlesin, et nii ei tee - muidu jääbki) ja nüüd nagu väga ei häirigi enam :D
Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Pole sellist.
Mis on 2016 aasta suurim kordaminek?
Kõik, keda ma armastan, on elus. On tööalaseid episoode, mis rõõmustavad südant iga kord kui tagasi mõtlen.
Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Ei. Tervise osas on see üks äärmiselt hea aasta olnud.
Möödunud aasta parim ost.
Oh, ei tea. Polegi midagi nii erilist ostnud. Jõulukas tõi lapsele muu hulgas robotkassi, millel puudub hääle maha keeramise nupp - see on viimastel päevadel kohutavalt emotsioone tekitanud aga ei kvalifitseeru antud küsimuse vastuseks :)
Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Ma olen siiralt vaimustuses president Kersti Kaljulaiust, kes keeldub minemast kirikusse. Point siin minu meelest ei ole kirik, vaid see, et inimesel on veendumused või põhimõtted, mida ta on valmis ja võimeline kaitsma. Vähem silmakirjalikust, mängu puhtalt publikule, ebasiiraid liigutusi - igati kiiduväärne (loodetavasti) tendents.
Kirikud see eest on eraldi tõsine teema. Kultuuripärand, millest peab olema võimalik osa saada igal inimesel sõltumata tema olematust või olemasolevast usutunnistusest. Seejuures peaks see olema võimalik viisil, mis ei riivaks ei usklike ega mitteusklike tundeid, kuid täna veel kahjuks alati ei ole. Ikka räägitakse juhtudest, kus nt, eks, mõnd ilmaliku laulukoori esinemist kirikus (sest suurepärased saalid ja akustika!) püütakse vürtsitada puhtalt usuliste riitustega. St, mingi piiride küsimus, sisenedes (nt) õigeusu pühakotta ei võta mul tükki küljest nö pererahva rõõmuks katta pea, kuid see ei tähenda, et ma mõne jumalaga seetõttu veel suhelda soovin - palun ärge sundige mind siis kaasa kummardama.
(Ma siinkohal tervitustega :) )
Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Kui ma nüüd hakkaks poliitikuid ja avaliku elu tegelasi nimetama, läheks pikaks. Isiklikest tuttavatest... pole selliseid. On inimesi, kelle käitumine ühel või teisel juhul mulle ei meeldi või jääb arusaamatuks, aga tõenäoliselt olekski palju nõuda, et kõik kõike minu moodi teeks - lõppeks oleks see kohutavalt igav. Lisaks ma olen nö ära mineja tüüp. Kui mulle ei meeldi, siis ma lahkun, katkestan suhted, vms, kergelt. Igast tülitsemist või vihkamist pean mõttetult kurnavaks.
Kuhu läks enamik su raha?
Suuremad summad on kulunud maaparandust- ja muudele töödele krundil, sh tee, aiad ja hekid. Meie igapäevased kulud pole teab, mis suured, ma pean end suht vastutustundlikuks majandajaks. Kohati süüdimatult ehk kulutan lapse lõbustustele - igat sorti etendused, õpitoad, mängu- ja veepargid, praegu nt Jõulumaad, jms. Samas nt mänguasju ja raamatuid püüame siiski valida - neid tuleb ju kusagil hoida.
Mis sind aastal 2016 tõeliselt elevusse ajas?
Eelmises postis mainitu lähedasi puudutanud kurva uudise poolt viidud rahu pole siiani tagasi tulnud, aga sellest hetkel ei taha. Nii üldiselt on mul olnud stabiilne ja rahulik aasta. Oma tõusude ja mõõnadega, loomulikult, kuid märkimisväärsete sügavus- ja/või kõrgusrekorditeta. Mis on hea.
Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?
Pjotr Tšaikovski ballett "Luikede järv". Laps käib muusikakoolis, kus nad muu hulgas kuulavad klassikalist muusikat, neile selgitatakse seda ja nagu ikka, eks. Tavaliselt tahab laps koolis kuulatud lugusid kodus üle vaadata, olgu Jumal tänatud YouTube loomise eest. "Luikede järvega" juhtus nii, et laps sai koolis aru, et sureb isane luik (ehk siis see, kes pole kõige ilusam). Kodus balletti esimest korda vaadates aga sai tõelise šoki, kui mõistis, et sureb emane - see KÕIGE ILUSAM! Oh, kuidas ta vaeseke nuttis - lo-hu-ta-ma-tult. Sest ajast peale oleme seda balletti mingi 8 korda küll vaadanud, erinevate teatrite esituses (etendus kestab ligi 2h!!) ja minulgi on vaata, et peas. Muide, vaadates joonistas laps mulle maailma kõige ägedama luige, kui meeles on, panen Instasse pildi.
Võrreldes 2015 aastaga oled sa 2016. aasta lõpus: kõhnem või paksem?
Sama.
vaesem või rikkam?
Majandusaasta ei ole veel lõppenud, aga ma siiralt loodan, et rikkam.
Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Ma tahan alati rohkem lugeda aga vahekord "peaks" ja "tahan" kirjanduse vahel võiks ehk mingil määral muutuda, "peaks" kirjanduse kasuks. Aega endale võiks alati rohkem olla. Sellist - lihtsalt olemise, mõtlemise aega. Selleta kipun haigeks jääma. Joogasse võiks rohkem süveneda. Samas nt jooksmisega läheb koguaeg paremaks - nüüd on juba tütar nii suur, et kui kaasa vändata ei viitsi või talvisel ajal ei saa, on vabalt nõus tunnikeseks üksinda koju jääma.
Blogiga seoses - tahan, et tekiks harjumus kirjutada regulaarsemalt, kui siiani, sh harjumus kirjutada mitte ainult raamatutest. Näis.
Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Ah, ma olen enda suhtes üsna leplik. Pole mul hirmuäratavaid sõltuvusi, lapse arvelt netis ei moluta jms. Suitsetamise olen ka vist peaaegu (!!) (hahahah - ärge naerge!) maha jätnud.
Kas sa armusid aastal 2016? Ma vaimustun kergelt - millal see täpselt armumiseks üle läheb? Kas korduvalt samasse inimesesse loeb? Kas siin on mõeldud üksnes romantilisi suhteid?
Kui väga kitsalt tõlgendada, siis EI.
Kui palju üheöösuhteid aastal 2016?
:D Ma olen vist sellest east välja kasvanud, kui hormoonid mõistuse üle võimutsesid. Täna mulle tundub, et tõenäosus sattuda mõnesse ebamugavasse olukorda on üheöösuhte puhul liiga suur võrreldes sellest saadava... sellega, noh, võimaliku positiivse elamusega. Miljon korda turvalisem ja mugavam on kasutada mõnd sissesõidetud ratsut sissetallatud rada, mille puhul saab kvaliteedi osas enam vähem kindel olla. Eks igast asju juhtub, onju, aga... ma olen väga mugav ja jube armas endale.
Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei. See oleks liigne ressurssi raiskamine. Ma olen vihastaja, äkki ja nii et maa on must, aga läheb ruttu üle.
Mida sa tahtsid ja said?
Mitu kuud tahtsin voolu elutuppa ja selle ma sain. No ausalt, vabandust, mul on juba kirjutadeski igav :) Ma ei oska nimetada ka asja, mida ma väga tahaks ja ei saa. Ei tegi, kas ma tahan liiga vähe või on elu hellitanud, aga mul on suht tasakaalus need asjad. Tulenevalt on see norm ning üksikud momendid ei näi märkimist väärt.
Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
!! Käisin "Metsatöllu" kontserdil - siiani ei saa aru, mis põhjusel või kuidas see täpselt juhtus.
Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Mul oli hea aasta.
Mis sind mõistuse juures hoidis?
See on küll väga üle võlli sõnastus. Kui nii, siis ei olnud vajadust "hoidjate" järgi. Äsja rääkisid teised blogijad, kuidas nad pingeid maandavad. Lärmi vastu peas käin mina jooksmas. Vähe on asju, millest peale 10 km s*itta ilma veel mõtelda viitsiks. Tegelikult vist vahet ei ole, millist ilma. Vaimu väsimuse vastu korraldame ühe sõbraga aeg-ajalt hilisõhtuseid filmõhtuid. Eilegi öösel nt vaatasime pool hooaega Lutciferi ja see oli hullult naljakas. Ilusad inimesed lõid kaunilt üksteise ilusaid ninasid rulli - uskumatult lõõgastav vaatamine.
Kes oli parim uus tutvus?
Mul tekib uusi tutvusi juba üksi töö tõttu vahetpidamata, ei oska nimetada ühte konkreetset. Blogitutvuste üle olen rõõmus. Vaatamata sellele, et hakkasin siia kirjutama alles selle aasta märtsis, on siia juba mõningane lugejaskond tekkinud. Ja selline, hästi sõbralik. Üks blogija saatis mulle jõulukingi. Nagu - lihtsalt, nagu täiesti - lihtsalt, mulle.
Loen teid vastu ka ja minu mõistes on see suhtlemine. Vaatamata sellele, et ise kommenteerin harva ja ainult kõige ohutumatena näivatesse nurkadesse. Iga siinse kommentaari üle rõõmustan nagu laps, olgugi, et vastamiseks võtan hoogu - võimalusel ärge pidage seda ebaviisakuseks. Ma oskan hästi rääkida, aga olen äärmiselt kehv suhtleja. Nii et :) on, kuidas on, aitäh teile.
Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.
Elu õppetund või? Hahahaha, no ei ole võimalik. Mu laps ütleks selle peale: "Mida prääkus?!!" Kui keegi mõnda sellist teab, siis palun, kommentaarides on ruumi küll.
Me seisime õhtusel tänaval, räästa all ja vaatasime õhtust linna. Lund sadas taevast nagu täna, inimesed olid rõõmsad ja natuke purjus. Novembri viimased päevad.
Ma süütasin sigareti.
- Südametuks ärihaiks... või südamlikuks kohtunikuks, vist. Sina?
- Kunstnikuks.
- Miks kunstnikuks?
- Ma ei tea. Mulle meeldib joonistada.
Tal olid roosad juuksed ja põll, minul olid kummikindad küünarnukkideni. Me tulime igal õhtul klubisse ja hakkasime tööle. Tema - koka abilisena, mina - peldiku küürijana. Maksti vähe, kuid kui sa oled 17, jagub ükskõik, kui palju.
Me puhastasime peldikuid ja kartuleid täpselt keskööni, edasi ma lugesin, mida kooliks vaja, misjärel magasin kahel toolil veel tunni või paar - kolleeg, minust umbes 30 aastat vanem koristaja rääkis koguaeg:
- Pane raamat ära ja maga, lollakas, mida sa seal koguaeg loed, tüdrukud peavad magama! Ilu jaoks. Maga, maga, pisike, raisad, maksta ei taha, siis palkavad lapsi.. Maga, muidu muutud selliseks nagu mina.
Millalgi jooksis baar tühjaks. Meie aga kogunesime leti äärde, et tõsta sellele jalad ja juua ära kõik, mida Jumal andnud oli. Jumal oli tol ajal reeglina helde. Jõime ja vaatasime ärkavat linna. Kerge raha, pätid ja kaunitarid, auto võidi paari tunniga maha juua või maha mängida ja mitte ainult auto.
- Tahad veel?
Ta valas mulle viskit. Jääga, kõik nii nagu peab.
- Aga kui sinust ei saa kunstnikku, mis siis?
- Ah, mis seal vahet. Midagi ikka saab. Elan. Vaatan lumesadu. Mõtlen. Ja sina?
Vestlus nagu udupeen ämblikuvõrk, sõnad, mis ei kaalu midagi, laternavalgus langeb otse värvimata ripsmetele. Kelleks sa tahad saada? Siis, kui sa suureks kasvad?
*
Ja siis aastad läksid. Minust ei saanud ei ärihaid ega kohtuniku. Teenelist koristajat ka õnneks ei saanud, nii et kokkuvõttes läks hästi. Pätte ja kaunitare on tänaval vähem, baar on ammu maha lõhutud, kontaktid roosajuukselisega isendiga kadusid juba mõni kuu hiljem. Ma pole juba vähemalt 10 aastat tõstnud jalgu ühegi baarileti peale. Sest mulle ei meeldi.
Kuid mõnikord, väikese kraadiga veres (või ilma), vaadates lumesadu (või mitte), ma ikka veel küsin endalt, kelleks ma tahan saada, kui ma suureks kasvan.
Ja sõnad ei kaalu midagi.
Nii huvitav.
:)
Главное фото: Nicoletta Ceccoli | Uno De Los Nuestros
Ma siin mõtlesin (!!onju) ja ronisin voodist välja, et üles kirjutada.
Maine küsimus on mulle elu aeg raske olnud. Nii isikliku kui võõra maine küsimus. Puberteedi ea vastuolulisusest kasvas nooruslik maksimalism, hiljem täiskasvanud inimese kaalutletud ükskõiksus sellest "mida teised arvavad". Viimasest omakorda kasvas välja üks minu meelest väga oluline koostisosa sellest, mida ma nimetan isiklikuks vabaduseks - õigus suhtuda inimestesse võtmata arvesse seda, kuidas nemad suhtuvad minusse. Lühidalt, kui mulle keegi meeldib, siis ta meeldib mulle isegi juhul, kui tema mind vihkab. Ja vastupidi, kuigi harva, sest keda ma siin ikka nii väga vihkan - naljakas ju isegi.
See puudutab siis minu mainet. Teise, võõraste mainetega ma võitlen, aktiivselt. Negatiivsete mainetega kordi ja kordi sagedamini, kui positiivsetega. "Kus suitsu, seal tuld" on üks maailma kõige lollim vanasõna. Ma olen seda suitsu näinud, tonnide (milles iganes seda siis mõõdetakse) viiside, puhunud ja kätega laiali ajanud, näidanud ümbritsevatele - näete? Näete - tuld ei ole, näete?!! Mõnikord on nähtud, mõni teine kord on tehtud nägu, et nähti.
Ja sellegi poolest, on mulgi juhtunud alateadvusest tulevaid atavistlike reaktsioonide rünnakuid.
Näiteks üks inimene. Millalgi ülikooli ajal - ta leidis kullast sõrmuse. Ja siis veel ühe. Ja nädalaga kokku viis. Pärast kadus kellelgi meie kambast raha. Ja siis kellelegi teisel sõrmus.
Ma läksin tülli kõigiga - ma olin ju ka väike veel.
- Kuidas! - karjusin mina. - Päriselt?! Päriselt arvate, et sõrmust pole võimalik leida?! No jah, on võimalik ka viis, miks mitte?! Kuidas te saate inimesest NIIMOODI mõelda?! KUIDAS??!! - karjusin mina, - te olete stereotüüpide ohvrid, teil on ajud pestud ja massipsühhoos, häbenega ometi! Karjusin ja kõik kirtsutasid nina ja mõned jäidki kirtsutama.
Ja hiljuti käis see inimene mul külas.
Siiralt, ma mõtlesin, et ma olen unustanud, kõik need sõrmused ja raha ja ülejäänud (ja, oli veel muudki).
Ja ometigi, ma rääkisin, et oh, mis maja, see pigem kuur ja tõstsin rahakoti sahtlisse ja oh, mis auto, pole enam ammu uus ja näed talverehvid on kallid ja korjasin kapi äärelt nii enda kui tütre telefoni, kaugemale. Ükskõik, kuhu poole inimene vaatas, rääkisin kõik väikeseks kaunimalt veel kui Sonja Marmeladova. Imestasin enda üle ja rääkisin ikka, isegi kassi rääkisin rojuks ja rootsuks ja pole kindel, kas temast hiirepüüdjat ikka saab. Kass oleks ju võinud ise, öelda, et on laisk ja alatasa näljane - kulutused ainult, ei muud, kuid hoidis ennast tagasi. Kass hoidis suu viisakalt kinni, sest tema pole varjuna lohisevast mainest mõjutada saanud.
Mina aga, oh, eks ma töötan edasi, enda kallal, vabaduse tarvis, milleks siis veel.
Lasteaia hoovi ehitati uus asfalteeritud plats - sportimiseks. Otsekohe hõivas platsi määratu, mõõtmatult enesega rahulolev lomp palju lubava kosmilise mustendusega keskel. Lombil oli selline ilme, nagu oleks plats spetsiaalselt temale ehitatud. Kõik vaatasid lompi suure lugupidamisega ning astusid aupaklikult ümber.
Kuni ükspäev hommikul.
Kuni ükspäev hommikul ilmus platsile tirts, nii umbes viie aastane pea pepuni kollastes kummikutes. Tüdruk keksis võidukalt kiljudes lombis, ühest äärest teise läbi kosmilise mustenduse pritsides vett taevani.
Järgmisel päeval märkasime, et lomp kahanes pelglikult iga kord, kui temast mõni laps mööda kõndis. Tänaseks on lomp end õige pisikeseks kartnud.
Väljas on jälle mingi kuradi suvi. Ma nii rõõmustasin, kui augustis ööd pimedaks läksid. Eile öösel istusin maja trepil ja kase lehed pudisesid pähe. Otsisin juba sügismantli välja, kuid hommikul jätsin siiski nagisse. Sest - vt. posituse esimest lauset.
(Mõned viited on pikemad, kui asja tuum, aga...)
Tegelt ma olen väsinud ja täna olin tubli ka. Külastasin e-panka ja tutvusin oma tulude ja kuludega. Üllatusin, positiivselt. Helistasin perioodika tellimiskeskusesse ja muutsin ära kodu aadressi. Postitädi hoiatas, et ta läheb varsti pensionile ning uus postiljon ei oska mulle tellimusi loomulikust intelligentsist õigesse kohta edastada. Kohendasin tellimusi: LR, Vikerkaar ja Looming on mul umbes alati käinud, kuid umbes aasta tagasi otsustasin, et ei jõua kõike lugeda ja jätsin ainult LR-u. Nüüd tellisin Vikerkaare tagasi, sest... ma tunnen, et ma olen väheinformeeritud, teemadel, mis huvitavad. Tegelt peaks Loomingu ka tellima jälle.
Lapsele oli tellitud TEA kirjastusest "Lapse oma raamatukogu" ja "Loomalood lastele". Esimene sari on nii hea, et kui laps seda enam lugeda ei viitsi, tellin vist endale. Suht eranditult kvaliteetne lastekirjandus kaunilt vormistatud köidetes - soovitan kõigile. "Loomalood..." tellimuse tühistasin nüüd ära. Mu omale jääb juba titekaks ja üldse, sarja mõte on hea aga teostus, just teksti osa, on üsna nõrk. Asemele tellisin "Tähekese" ja "Hea Lapse" - nagunii juba ostame.
Veel panin paar arstiaega kirja. Nüüd peaks välja mõtlema, mida arsti juures kaevata siis. Perearstile rääkisin telefonis, et ma ei saa elada, kui mul vererõhk mingitel hetkedel lambist kaob. Arst ütles, et madal vererõhk on parem, kui kõrge ja et sporti tuleb teha ja kohvi juua nt. Ütlesin, et veel rohkem sporti ja kohvi ei ole võimalik. Näis. Väsinud olen ja see kuradi suvi, eks.
Ma väsin ära, kui mul ei ole aega olla. Istuda ja ilma vaadata. Vaadata, kuidas kase lehed pudisevad. Või kuidas kass ämbliku tapab. Või kuidas muru kasvab.
Või...
Mõelda.
Seedida.
MITTE - TORMATA.
Mitte teha tööd.
Mitte lugeda.
Mitte vaadata filme.
Mitte suhelda.
Mitte suhelda.
Mitte suhelda.
Ma tean, et ok-funkamiseks on mul vaja palju omaette olemise aega aga kust seda võtta, seda ei tea.
Või kuidas sundida end mittemidagi tegema. Nt öösel eriti, no miks vahtida lakke, kui saab lugeda. Aga lugemine võrdub emotsioonid võrdub mõtted võrdub veel vähem und.
Ja siis kaob uni ja see on üks hirmsamaid asju, mis inimesega juhtuda saab.
Mu uni on viimasel ajal katkendlik olnud ja see on nii hirmutav, et ma ei saa magada, sest ma kardan, et ma ei saa magada, sest...
Siit õppetund: puhkusel ajal tuleb puhata.
(Puhata saab mitmeti).
Täie tõsidusega kaalun kuu ajalist haiguslehte, ennetavat, hirmust.
A muidu, üks ööse hakkasin lugema Vilde "Mäeküla piimameest". Ei oska seletada, miks ma sest sõnagi ei mäleta - kindlasti on kunagi loetud, igatahes praegu meeldib väga. Raamatukogust tõin mh Nikolai Baturini "Oaasi" - :) see vist ei ole päris see, mida soovitaja silmas pidas, kuid vaheldumisi Vildega - Eestimaa karge loodus ja sünge aeg ("Mäeküla piimamehes" kirjeldatud aeg, see saksa parunite ja kohalike saunike aeg, eks, näib mulle eranditult süngena, üks süngemaid aegu Eesti ajaloos) ja Baturini kõrbe hoopis teistmoodi kargus ja kasinus, lehmad ja kaamelid vaheldumisi on kuidagi... kuidagi see, mis hetkel on hea :)
(Mde, Anu Raua asemel küsisin raamatukogust Anu Lampi (hoidjatädi imestas väga - räägin ju, et väsinud) ja Õnnepalu on valdavalt loetud. Aitäh, kenad inimesed ja soovitage veel eestlasi, ilusaid või siis vähemalt väga häid :)
(A tegelt hakkasin kirjutama sellest, et ma täiega vihkan igasugust asjaajamist, aga eks ma teine kord vingun edasi).
Väikesed asjad on olulised. Nt hommikupuder - võiks ju arvata, et kolme komponenti (kaerahelbed, piim ja sool) sisaldavat toitu ei ole võimalik nässu keerata, kuid see pole kaugeltki nii. Vahekord on oluline - ei tohi olla ei kuiv ega vedel. Keetma peab tingimata piisavalt, et konsistents oleks liimjas, kiirustades valminud puder saab saepurune ega paku rahuldust. Täpselt õige terake soola ja tükike võid.
Ma täna unustasin soola ja mõtlesin juba, et no tere hommikust, selline päev siis. Aga siis ajas kassipoeg (Miisu, rotikarva triibuline) ümber lapse meisterdamise komplekti (kausitäis nööpnõelu ja teise sama suure litreid) ja kuni ma neid korjasin, läks kõik kuidagi heaks.
Me elame suvi läbi lahtiste akende ja pärani ustega ja nii leiame aegajalt toast igasuguseid üllatusi. Üks õhtu lendas nahkhiir esikusse (õnneks lendas ise välja ka), tavaliselt aga lähedal kasvavate puude lehti ja tuulega on isegi oksi olnud. Praegu on kasepudi.
(Kas sa teadsid, et urvad, mis talvel kase küljes ripuvad, on isased, emased aga on suvel, need püstised ja algul helerohelised. Ja et kase vili on pähkel? Ma nüüdsama googeldasin).
Aga kasepudi siis. Väikesed, laiatiivalised pähklid (on ju kummaline, ma pole kunagi selliselt mõelnud, ikka pudi ja pudi, nüüd räägin kõigile, et meil on tuba ja hoov ja auto ja kõik kõik kõik tiivulisi pähkleid täis) - neid on kõikjal, vaata sulgudesse. Kuid erinevalt tolmust, need ei häiri, tõmban peoga köögilaual olevalt raamatult või rapsin õhtul voodilinalt ja kui mõni ka jääb, siis... siis lihtsalt jääb.
Varsti on lehetuisuaeg. Meil on siin lisaks kaskedele haavad. Need on lärmakad ja muutuvad varsti rõõmsalt värvilisteks.
**
Ja nüüd tegin endale kohvi ja panin kogemata suhkrut - ma muidu joon ilma, laps joob oma hommikust lurri suhkruga, ikkgi, kuu on vist jälle seal, seniidis :)
Kaasaegne Hongkongi kunstnik, kes esineb pseudonüümi alla Cellar-FCP
... nagu noor mesi nagu vaarikamoos. Linn soojeneb miraažideni ja tundub ebareaalne. Väsinud varesed magavad vilus otse muruplatsidel. Lehitsen vanu märkmike. Näen, kuidas muutub minu reaalsus. Aegajalt tunnen end ikka veel abituriendina, kes on eksamiks õppimata jätnud.
Tundub, et mulle on a priori jäetud andmata mingid juhised või orientiirid - kuhu suureks kasvada, keda armastada, millega tegeleda, kuidas hallata kõike juhtuvat.
Püüdes ehitada mingit loogilist süsteemi, arusaadavat ja turvalist, jõuan mingil hetkedel ikkagi ummikusse, tekib ülekoormus. Kõik laguneb episoodideks ja faktideks, mõistmisteks ja eksimusteks. Peab hakkama tegema valikuid, peab otsustama, millest alustada. Valima punkti, kust jätkata saab.
Päeva peale ilm muutub - tibutab, siis on umbne, siis tuleb tuul. Pea muutub uduseks ja vabalt võib uinuda enne, kui jõuad värske espresso huultele tõsta.
Hommikud on imelikud, peaaegu ebamaised - tunne, nagu kõnniks Jumala peopesal püüdes koguaeg tasakaalu säilitada.
Õhtuti olen väsinud. Tunnen, et olen kulutanud on teravmeelsuse, vaimustuse ja kangekaelsuse nulli. Vaja on püüda uinuda nii, et ärgata veidi eemal, järgmises punktis.
Iga tõrge, mõra või paus on tunda seda teravamalt, mida õnnelikum sa olen. Pikalt hea tundub kahtlane, hakkan mõtlema, et nii, selle eest ma veel maksan, see juures ei ole teada, mida see kord küsitakse.
Mõtlen koguaeg: "Ära mõtle."
Linn libiseb kergelt jooksukingade taldade alla ja teiselt poolt sahisedes selja taha nagu paberid printerist. Iga sekund on väärt tajumist ja ruumi mälus. Rahulikumatel aegades on siis võtta, vaadata ja uurida, pärlid arhiveerida.
