Teisipäev, 2. mai 2017

Romantikutest

Mul oli täna hull päev, heas mõttes hull päev ja mulle kingiti lilli. Ja ärevus on nii suur, et...
:)

Ma armastan romantikuid. Tähendab, ma pole neid alati armastanud. Hakkasin ajast, mil taipasin, et meeleheitlikud püüdlused nautida kellegi teise romantilisi püüdlusi, ei ole kohustuslikud. Enamasti võib ka lihtsalt jälgida, no olgu - sõbraliku ilmega.

Naudinguid pakutakse hoopis teisel aadressil. Kvaliteetne romantik aga on võimeline hankima kaheksat sorti jäätis, vaarikamaitselisest pistaatsiapähkliliseni ja toitma sellega oma näljast naist, ikka aeglaselt lusikat huulte poole tõstes, imetledes, kui armsalt viimane suukese avab ja sööb (seejuures seljankast unistades).

Tõeline romantik, kujutledes romantikat, näeb eeskätt ennast. Kui ta toob armsamale süle täis lilli, siis oma mõtteis näeb ta ennast astumas lumivalge sülemiga, vastupandamatu nagu Sinatra. Lilledele allergilist nooremat õde, kes romantiku armastatuga samas korteris elab ja aevastab kimbu kõrval nii, et kass on end ehmatusest juba täis lasknud, tema lihtsalt ei näe.

Kui nüüd tähelepanu vektorit veidi nihutada, subjektilt objektile nt, siis pole see enam romantika, siis on see juba hoolitsus või hoolimine. Hoolimine aga on igav ja...  liiga maine. No hea küll, pakkusid seljankat. Pühkisid tema lõualt keedetud porgandi tüki. Ja edasi? Kuidas see saakski ilus olla, kui sinu armastatu istub, kõht täis, silmad kinni vajumas. Nagu üle söönud kass, huultel hapukoor - nii labane.

Ma olen paari romantikuga kohtunud. Üks minu tuttav kulutas terve oma kuupalga ja kinkis mulle lifti suuruse mängukaru. Karu oli pruun, tal olid tapja silmad ja heleroosa lehv kaelas.

Ma käisin esimesel kursusel ja elasin üürikas, nii tillukeses, et peale minu mahtusid sinna lahedalt ainult mikroobid. Karu ei mahtunud kuidagi. Ühisel jõul (otseses mõttes) sai ta siis topitud esiku kapi otsa, kust ta siis mitu kuud muigas mulle näoga, nagu oleks äsja söönud rühma täis väikesi lapsi.

Kui külalised, riietudes kitsukeses poolpimedas koridoris, keerasid end ja sattusid ootamatult vastamisi karu tohutu veidralt muigava näoga, tegid nad erinevaid, valdavalt kurgupõhjast tulevaid häälitsusi. Need häälitsused ja neile järgnenud sõnad rikastasid minu sõnavara ja arendasid kujundlikku mõtlemist, nii et, võib öelda, et kokkuvõttes oli karu kasulik.

Üks minu teine tuttav põhjustas sündmuse, mida tolle üürika trepikoja rahvas, kui nad veel elus on, kindlasti siiani mäletavad. Algas kõik sellest, et ükskord detsembris läks lift katki ja oli katki juba terve nädal. Trepikoda aga oli kõle ja pime. Ma kaebasin noormehele, et pole midagi vastikumat, kui minna hommikul läbi selle räpase, haisva ja pimeda trepikoja, kus ükski elektripirn ei elanud kesköönigi.

Järgmisel hommikul kuulsin karjeid veel enne korterist trepikotta astumist.
Et mida mu tuttav siis tegi? Ta tuli varahommikul trepikotta ja pani igale korrusele ja nende vahele trepiastmetele, alustades minu kuuendast ja kuni välisukseni, põlevad küünlad.
St, te mõistate, eks? Tüdruk, kiirustades kooli, jookseb trepile ja - oh! Kõik kohad küünlaid täis!  Pimedus taandub, armastus võidab, jms, tüdruk jookseb alla, silmad täis naeru, huultelt pudenemas tänu ja armastus, armastus...

Noh. Esimesena astus sel hommikul trepikotta neljanda korruse memmeke puudel Ruudiga. Nähes pimeduses põlevaid küünlaid otsustas memm, loomulikult, et öösel on satanistid trepikojas kellegi ohvriks toonud. Ajalehtedes tol ajal kirjutati, igasugu lugusid.

Memmekese kisa peale ronisid välja ülejäänud naabrid. Trepikoda otsiti läbi, lintšitud surnukeha kõikide kurvastuseks kojast ei leitud. Rahvas solvus. Hakati otsima oinast, kes oleks ääre pealt maja maha põletanud. Oinal, õnneks, jagus mõistust kaduda tasakesi enne, kui rahvas ta tema enda süüdatud küünalde valgusel lintšinud oleks.

Peale seda pandi trepikotta eredad pirnid ja välisuks lukku. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et küünaldest oli kasu.


A kuidas sul romantika ja romantikutega on? Mõni lõbus lugu?

13 kommentaari:

  1. Superhea. Ja kes ütles, et algne idee polnud õilis. Paraku reaalsus kisub Sinilinnult viimased suled:)

    VastaKustuta
  2. Reaalsus on karm jah, kohati.
    :)

    VastaKustuta
  3. Mu üks ekspeika sõitis aasta pärast meie lahkuminemist sõbrapäeval Jõhvist Tartusse, tuli mulle ukse taha, ulatas punase roosi sõnadega "ma ikka veel armastan sind" ja sõitis kohe Jõhvi tagasi. Kriipi! Ja see pani mind ennnast üsna ebamugavalt tundma.

    VastaKustuta


  4. Mul tuli veel meelde, et ühel mu sõbrannal juhtus ka kunagi suhe romantikuga. Ta leotas sõbrannat roosi kroonlehtedega vannis ( pluss lisaelamus kroonlehtede välja õngitsemise näol raskesti ligipääsetavatest kohtades). Kastis teda šokolaadiga nö eelroaks enne seksi (miinus üks komplekt aluspesu). Tutvuse aastapäeval (enam romantikutel on eideetiline mälu igasugu daatumite peale) viis ta ratsutama, kus sõbranna põrutas ära sabaluu ning jättis keele hammaste vahele püüdes veenda ümbritsevaid, et sõita meeldib talle siiski ainult autoga.


    Sõbranna sünnipäevale kutsutud kunstnik joonistas tema portreed kaua ja mõtlikult. Valmisportreelt võis lugeda nii Jennifer Lopezi kui Cameron Diazi näojooni. Sõbranna ootas, et romantikust armsam selle ebaloomuliku hübriidi endaga kaasa viib, kuid kus sa sellega - mees avaldas initsiatiivi riputada maal sõbranna korterisse ning lõi seina jämeda naela otse esikupeegli kõrvale.


    Alguses sõbranna võpatas iga kord, kui pilk portreele langes, aga pärast pani pildile nime - Jenga - ja harjus ära.


    Õnneks lõpuks läks neil ikka kõik hästi. Nad ei abiellunud. Ja neile ei sündinud lapsi. Nad isegi ei võtnud ühist koera või kassi või majalaenu ja elavad siiani õnnelikult - eraldi.

    VastaKustuta
  5. Üks mu eks rebis oma siidsalli otsast riba, et ma nina nuusata saaks. Pean tunnistama, et siidi sisse on äärmiselt meeldiv nuusata, vähemalt sellise pehme, toimses koes siidi sisse, ma nuuskan nende siidiribade sisse tänapäevani ja tänan teda mõttes. Aga neid asju, mis meie vahel laastavalt mõjusid, oli vist kokkuvõttes rohkem. Ta on rohkem žesti-inimene ja erilisuse inimene, mina olen mugavuse-inimene: igasugused aastapäevad võib ära unustada, ma ise unustan ka, palju olulisem on, et mees mu kallal ei õiendaks (tema õiendas, iga kord, kui ta leidis, et ma olen liiga korralik). Igatahes oleme ammu õnnelikult lahus, kummalgi oma eraelu, kui kokku saame, oleme sõbralikud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Riba salli küljest on tõeliselt uhke žest tõesti :)

      Ma su jutu peale hakkasin mõtlema, et kas ma olen mugavuse-inimene. Suuri žeste talun halvasti, kindlasti. Aga on ka mingi mugavuse piir, mida enam hästi ei taha. Kusagil seal maal, et istub mees köögis ja sügab minu nähes mune. Ma olen see "oleme lihtsalt normaalsed"-inimene :)

      Kustuta
    2. no tema oli pigem sedasorti, kes võiks just sellepärast avalikult ja sihipäraselt mune sügada, et korralikud inimesed nii ei tee. järjekordse žestina.

      mina tahan peamiselt, et mõnus oleks (ja mida vanem ma olen, seda enam): tuba soe, kõht täis, ja mees ei vingu minu kallal. tal oli kohati lausa sihipärane mõnususevastane hoiak. mitte tingimata olmemugavuste vastu, vaid mugava omavahelise läbisaamise. või üksteise vastu heaolemise vastane. kui ma õigesti mäletan (sellest on palju aega möödas), ütles ta mõnikord lausa otsesõnu etteheitvalt "sina tahad hea olla".

      kui ma tõsiselt vihastasin, tema peale karjusin ja korra äärepealt isegi lõin, siis oli ta minuga rahul. jällegi, korra lausa kiitis otsesõnu mu vihastamist.

      Kustuta
    3. pmst oli ta toona nagu mingist romantismi käsiraamatust välja astunud: eriline loojaisiksus (ja ta kultiveeris seda aspekti endas hoolega), kelle jaoks väikekodanlaste tühised reeglid on naljaks. ainult et ta ei kasutanud päris täpselt "väikekodanlaste" sõna, vaid muid termineid.

      praegu ei tea nii hästi, vbla on ta oma seisukohti ka muutnud.

      Kustuta
    4. A see on jah, veidi teistmoodi, kui mina mõtlesin aga hea ikka, et lõpp hea.
      :)

      Kustuta
  6. njah, sa mõtlesid rohkem armastusfilmi tüüpi romantikat, eks? aga loojanatuuri või byronliku kangelase romantika ja filmiromantika vahel on ka kattuvusi (siidsalliepisood passib mõlemale), seepärast kirjutasin.

    VastaKustuta
  7. Mhm, samas see osa, et mõlemad suruvad teisele peale midagi lähtuvalt oma vajadusest, on ühine. Vist puhtalt sobimise teema - kui saavad kokku žesti tegija ja selline, kellele kõik see kamm meeldib - on ju väga hästi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see konkreetne žest mulle tegelikult meeldiski. aga ühes inimeses pole kunagi kõiki häid omadusi korraga ja sobimise teema hakkab mängima selles mõttes, et millised head omadused on mulle tähtsamad.

      armastuse viie keele jutt on pmst samast asjast. et kui mõlema arust on armastuse näitamise õige viis näiteks ilusad kingitused, siis on neil koos õnnelik. aga kui üks näitab armastust kingitustega, aga teine tahaks hoopis kallistusi, siis läheb varsti frustreerivaks.

      Kustuta
  8. Aga see siidisalli episood on lihtsalt kihvt lugu, mida rääkida.

    VastaKustuta