Me seisime õhtusel tänaval, räästa all ja vaatasime õhtust linna. Lund sadas taevast nagu täna, inimesed olid rõõmsad ja natuke purjus. Novembri viimased päevad.
Ma süütasin sigareti.
- Südametuks ärihaiks... või südamlikuks kohtunikuks, vist. Sina?
- Kunstnikuks.
- Miks kunstnikuks?
- Ma ei tea. Mulle meeldib joonistada.
Tal olid roosad juuksed ja põll, minul olid kummikindad küünarnukkideni. Me tulime igal õhtul klubisse ja hakkasime tööle. Tema - koka abilisena, mina - peldiku küürijana. Maksti vähe, kuid kui sa oled 17, jagub ükskõik, kui palju.
Me puhastasime peldikuid ja kartuleid täpselt keskööni, edasi ma lugesin, mida kooliks vaja, misjärel magasin kahel toolil veel tunni või paar - kolleeg, minust umbes 30 aastat vanem koristaja rääkis koguaeg:
- Pane raamat ära ja maga, lollakas, mida sa seal koguaeg loed, tüdrukud peavad magama! Ilu jaoks. Maga, maga, pisike, raisad, maksta ei taha, siis palkavad lapsi.. Maga, muidu muutud selliseks nagu mina.
Millalgi jooksis baar tühjaks. Meie aga kogunesime leti äärde, et tõsta sellele jalad ja juua ära kõik, mida Jumal andnud oli. Jumal oli tol ajal reeglina helde. Jõime ja vaatasime ärkavat linna. Kerge raha, pätid ja kaunitarid, auto võidi paari tunniga maha juua või maha mängida ja mitte ainult auto.
- Tahad veel?
Ta valas mulle viskit. Jääga, kõik nii nagu peab.
- Aga kui sinust ei saa kunstnikku, mis siis?
- Ah, mis seal vahet. Midagi ikka saab. Elan. Vaatan lumesadu. Mõtlen. Ja sina?
Vestlus nagu udupeen ämblikuvõrk, sõnad, mis ei kaalu midagi, laternavalgus langeb otse värvimata ripsmetele. Kelleks sa tahad saada? Siis, kui sa suureks kasvad?
*
Ja siis aastad läksid. Minust ei saanud ei ärihaid ega kohtuniku. Teenelist koristajat ka õnneks ei saanud, nii et kokkuvõttes läks hästi. Pätte ja kaunitare on tänaval vähem, baar on ammu maha lõhutud, kontaktid roosajuukselisega isendiga kadusid juba mõni kuu hiljem. Ma pole juba vähemalt 10 aastat tõstnud jalgu ühegi baarileti peale. Sest mulle ei meeldi.
Kuid mõnikord, väikese kraadiga veres (või ilma), vaadates lumesadu (või mitte), ma ikka veel küsin endalt, kelleks ma tahan saada, kui ma suureks kasvan.
Ja sõnad ei kaalu midagi.
Nii huvitav.
:)
Главное фото: Nicoletta Ceccoli | Uno De Los Nuestros
Su kildudes on hetke hõng nii meeletult hästi tabatud. On, mida õppida....
VastaKustuta+1. Oli jah nii udupeen, et ei julgenud lõpus hingatagi. Et laiali ei lendaks.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutakummaline. peaaegu nagu loeks iseennast. sisu on teine, tunne sama. kummaline ja natuke kõhe.
VastaKustutaissand, ma ei saa normaalselt sisse logida. sorry
kelleks ma tahan saada ... mina küsin ka. Ikka veel. Ma miskipärast arvan, et tulekul on veel väga palju pönevat. See paneb köhus liblikad lendama.
VastaKustutaAga parim on vist see, kui könnid lumesajus (just, palun sajuga!), peas suriseb natuke (just, palun surinaga!) ja siis jutustad enda salasoovid lumevaikusesse. Nad ei jäta jälge. Jääb vaid rahu su enda sisse. Sest sönad ei kaalu midagi.
:) Aitäh. Istun nüüd ja naeratan. Parandasin lõpuks trükivead ja kirjutasin juurde puudu olevad sõnad. Ma tihti korraga ei taha üle lugeda - siis jääb mustanditesse. :)
VastaKustuta