Mihhail Šiškin "Veenuse juus"

Adiantum capillus-veneris on sõnajalgtaimede suurde perekonda kuuluv taim. Vähenõudlik ja kergesti kohanev. Ei maksa muretseda isegi juhul, kui taime lehed kuivavad, lõigake kuivanud lehed ära, kastke ja varsti ilmuvad uued võrsed.
Inimese elu ja äkki isegi tsivilisatsioon on vaid uued võrsed ajaloo juurika otsas. Lõika üks maha ja kasvab uus. Kui mitte selles, siis teises kohas. Või teises ajas. Kuid kasvab ilmtingimata.
Maailm on nagu suur, Jumal teab mitmeks sektoriks jagatud apelsin. Maailmas on armastus ja vihkamine, kannatused ja õnn. Ja nad kõik on osa mingist imelisest tasakaalust. Kui kusagil on sõda ja inimesed hukkuvad, siis mõnes teises kohas inimesed ilmtingimata laulavad, armastavad ja on muidu õnnelikud. Ja kõik see ilmtingimata kordub vahetpidamata, sest kõik on tsükliline. Me tunneme end ära oma lastes, nemad tunnevad end ära tulevikus omades, siis kui meid enam ei ole. Kirjanik pikendab oma eluiga iga reaga, lugeja lühendab enda oma lugedes neid samuseid. Kuid see kõik ei tähenda midagi, sest meie elud kulgevad sellegi poolest mööda ühte ja sama sirget, olgugi, et vastas suunas. Ja vaat see kass, keda ma töölt tulles tänaval nägin, see autorataste poolt peaaegu et asfaldisse nühitud kass istub tegelikult just praegu mõnel valgeks värvitud aknalaual ja püüab käpaga lumehelbeid...
Mingil seletamatul põhjusel tegi see raamat mind kurvaks. Pani mõtlema sellele, et normaalsuseid on palju ja väga erinevaid ja see on üks neist mõtetest, mida võib mõelda aju plahvatamiseni välja ja jõuda mitte kuhugi - korduvalt, tõenäoliselt alati.
"Veenuse juust" olen varem lugenud  ja mäletasin, et hea, nüüd kuulasin üle, sest ... esiteks tahtsin, enne kui šiškinit edasi loen. Teiseks, mul on hetkel mingi tohutu soov lugeda juba loetud raamatuid. Mingi ärevus, tahan veenduda, et varasem mulje kehtib.
Või siis võrrelda praegusega.
Või, peamiselt, olgem ausad, veendumaks, et mulje on.
(Kust see aeg kõik võetakse, eksole, aga... aga... soovi või sihi olemasolu üle (alati, ka kõige pisemate) rõõmustan ka. Kes teab, kui hirmus on, kui neid üldse ei ole või silmist kaovad, see teab, teisele - õnneseened :)) .
St, väga hea näide kaasaegsest vene kirjandusest. Kõike, teate, nagu venelaste Eurovisiooni numbris: et ikka pianiino ja pilbasteks ja rahvusballett. Lobisen, sry, kõike mõttes laiust ja sügavust ja kihte. 


*
Vat, kuidagi nii. Ja üldse, mul parema põlve peal kellegi hamba jälg.