Ernest Hemingway "Vanamees ja meri"

Ükspäev, istun lapse sõbra emaga ja järjekordselt (!haige värk tegelt) kaitsen ennast teemal "Miks sa rohkem lapsi ei tee?!" Olles lõpetanud seletuse igasuguste (!!) ressursside kaine hindamise vajalikkusest (ei veennud, mde, sest "Annab Jumal lapse, annab ka leiva lauale" - oeh), seletan juurde, et ma muu hulgas olen vist liiga mugav ja suure egoga. Et see on nüüd esimene aasta, kui mul on jälle mingi päris minu oma aeg. Nt et ma saan jätta lapse kuni tunniks üksinda koju ja minna jooksma. Ja lugeda. Ma saan jälle lugeda, rohkem, kui raamat kuus. Mina:
- Ma kohe tunnen, et ma jään rumalaks, kui ma lugeda ei saa...
Lapse sõbra ema naerdes ja silmi pööritades:
- Ma pole kunagi mingeid raamatuid lugenud ja ma küll ei tunne, et ma rumal oleksin...
Mina:
- Eee... mmm... noh... Lapsed, minge sööge marju ka!
(varajasemad mustsõstrad on valmis ja kirsid ka)

**
Lugemise väljakutses pakutakse lugeda raamat, mida olen kunagi lugenud ja mis jättis ereda emotsiooni. Valisin Hemingway "Vanamehe ja mere" igasuguste kahtlusteta. Sest olen lugenud, kooli kohustusliku kirjanduse raames ja siis jättis see mulle tõsiselt ereda emotsiooni. Emotsiooni nimega umbes: "Wtf, see oli nüüd?" Mäletan täiesti selgelt, et vanamees muudkui purjetas kala sabas ja purjetas ja purjetas ja ma muudkui lugesin ja mõtlesin, et no ei ole võimalik,et midagi nii igavat olemas on.

Üldse, ma arvan, et kooli kohustuslik kirjanudus on kuidagi vildakalt valitud. Ma praeguste nimekirjadega väga kursis ei ole, aga minu ajal pidi lugema mitmeid raamatuid, millest minu meelest nt keskkooliealine puhtalt vanuse tõttu ei saa ja võimalik, et ei peagi veel aru saama. Mõtlemata pakuks nt Pušinit ja kas või see sama "Mäeküla piimamees"... Või ongi see mõeldud nii, et mõnda asja peab elus mitu korda lugema... Samas, vaadates praegu raamatuid, mida loevad mu tuttavate põhikooliealised, olen tabanud end mõttelt, et loevad liiga titekaid, õigeid asju, aga hilja... Hiljuti just vaatasin, et algkooli kohustusliku kirjanduse oleme me lapsega juba suuremalt jaolt läbigi lugenud - mis ta mul siis koolis tegema hakkab, ei tea. Oleks vist pidanud eraldi teema tegema.


Aga "Vanamehe ja mere" lugesin uuesti läbi ja emotsioon on hoopis teine, muidugi. Esiteks ei ole see igav, võrratud looduskirjeldused ja tegelase sisemonoloogid. Selline - istun õhtul teetassiga aias kirsipuu all, pasknäärid sülitavad kirsikive pähe, tuul kohiseb, loen aeglaselt, igat lauset kolm korda mõttes veeretades...  Mde, nende loodukirjelduste kohta on Hemingway ühes intekas öelnud umbes, et "Ookean on seda väärt, et kirjutada temast nii nagu kirjutatakse inimesest" ja ausõna, raamatus see elabki.

Sellest, et igal medalil on kaks külge, inimese traagilisest jõuetusest ja muinasjutulisest võitmatusest, üksindusest, õnnest ja selle hinnast, sõprusest ja inimlikkusest jne, ma siinkohal ei hakka, sellest on tuhandeid arvustusi kirjutatud.

Vonneguti "Ajavärinas" (vist) on koht, kus kirjanik ütleb, et küsis ühe elupõlise kalamehe käest, et mida tema jutustusest arvab. Kalamees vastas, et jutustuse peategelane on napakas. Et vanamees oleks pidanud lõikama vees olevalt kalalt paremad palad ning tõstma need paati. Ülejäänu aga, selle, mis paati ei mahu, söötma haidele.

Ma pean ütlema, et see seisukoht on mulle palju lähedasem, kui sitkuse ja kangelaslikuse ülistused. 

St, mul on tuttav, kelle lähedasel vanainimesel on probleeme mäluga. Samas on tegu tõsiselt tubli inimesega - ta on aastaid käinud suviti seenel, korjanud müügiks ja jaganud raha lastelastele. Lihtsalt. Kuid nüüd juba mitu aastat on lähedased püsti hädas. Nimelt sõidab papi hommikul metsa ja tihti ei oska sealt enam tagasi tulla. Unustab ära, eksib ära ja siis terve suguvõsa muretseb, kihutab kohale ja otsib teda tunde. Siiani on ikka leitud. Seletada vanainimesele, et ta ei tohi metsa minna, ei ole võimalik - ta ei saa aru, solvub (sest ta noh, ei mäleta, et ta koguaeg ära eksib). Igasugu nippe on proovitud, juhiluba tühistatud (aga ega luba ju ei sõida, papi ei mäletagi, et tal see ära tühistati), autovõtmeid peidetud - läheb jalgrattaga, jms. Ja eesmärk on tal ju õilis...


Ja nüüd kujutage ette, et teie lähedane võtab paadi, kihutab ookeanile ja püüab seal midagi - kangelaslikult mitu päeva - te läheksite hulluks. Te ei peaks seda kangelaslikkuseks, sitkuseks, vaimu võitmatuseks vms, te peaksite vanameest hulluks, muretseksite endal karvad halliks ja  teeksite kõik, et seda enam ei juhtuks. Raamatust on kaunis lugeda küll, kuid päriselus mina isiklikult suhtun igasugustesse kangelastesse väga ettevaatlikult. Mulle tundub, et oskus õigel ajal taganeda või minna lasta, oskus hinnata riski ja seada prioriteete on ka kõik targa inimese tunnused.

Mulle väga meeldis Winmani "Imeliste sündmuste aastas" kirjeldatud vanadus ja vaatamata öeldule, Hemingway kirjeldatud vanadus on kohati sarnane. Osas siis, mis kujutab rahulikkust, see minu meelest on hullult oluline. See, et mingis vanuses jõuab inimene rahu ja leppimiseni. Et kõik ebaoluline kaob, et otsingud ja kahtlused lõppevad ja inimene elab, käib oma sisse tallatud radu ja on rahul sellega mis on. Sest tegelikult, TEGELIKULT, olulisi asju ongi väga vähe ja asju, mida inimene vajab, on ka vähe ja... Mina ainult sellisega olengi nõus :)

Ma nüüd teksti sättida enam ei jõua, aga postitan ära, sest muidu jääbki...

A, illustratsioonid on "Vanamees ja meri" esimesest väljaandest, googeldage, ise, eks.