Stephen King "Misery"

Sarjast vist: parem hilja kui mitte kunagi.

"Misery" on Kingi esimene raamat, mida mina lugesin.

Mulle meeldis, väga. Hirm viib mõistuse ja väärikuse, sunnib tegudele, mille võimalikust varem ette ei kujutanud. Õpetab olema leplik ja alandlik. Hirm on veenev, eriti hirm valu ees - valu on aisting, millega pole võimalik harjuda. Kuid on veel midagi tugevamat. Alahoiuinstinkt on võimeline ületama loomaliku hirmu ja astuma vastu valule. Sunnib rahunema ja hindama olukorda. Paanika asendub vaikse vihaga, on vaja vaid veidike aega õppimaks tundma vastast, harjumusi ja iseloomu, et need siis uinutada ja leida väljapääs.

Kaks inimest, üks tuba ja piiritu õudus segamini valuga. Kellegi väike isiklik põrgu.

  Ma, nii umbes statistiliselt keskmise kodanikuna usun kurjasid kloune, kummitusi, vampiire ja muid jõledusi harva, situatiivselt ja sedagi sõltuvalt mõnuainete hulgast veres tänu suurele kujutlusvõimele. Enamasti pudenevad kollid tähetolmuks hetkel, mil tõstan silmad raamatust või ärkan painajalikust unest ning süütan tule. Küll aga – ma usun hulludesse, väga. Veelgi enam – ma tean, et nad on olemas, ma olen neid näinud ja jah, ma suhtun neisse samuti, nagu EKRE liikmetesse – suure ettevaatusega.

Teate seda lugu siili ja kaktusega? Vot, umbes nii ma „Miseryt“ lugesingi, lakkusin verd haavadelt, pühkisin palgeilt pisaraid ja lugesin sellegi poolest üha kasvava entusiasmiga. See on jube pull tunne, kui üks osa ajust nõuab raamatu sulgemist ja lohutuseks YouTube kiisuvideote topeltportsu ja teisel osal on jälle nii põnev et, nii-nii…

  ...ja hirmus. Kirjaniku keel on terav ja täpne, ilus, ma ütleksin lausa. Kontsentreeritud pinge, kohatine šokk ja psühhologismid on saavutatud igasuguse müstika ja ilukirjanduslike liialdusteta. Lisaks köitev süžee, uks võõrasse maailma, aken teiste inimeste ellu, millest saab sisse piiluda, peaasi, et nina liiga tugevalt klaasile ei suru, sest äkki seest märgatakse.

Kui nüüd veidi tõsisemalt, siis lugu tundub äärmiselt tõelise ja siirana ja tahtmatult hakkad mõtlema, et ehk see polegi puhas fiktsioon. On ju võimalik, et see miski kirjaniku enese pisike põrgu, mille ta nt aeg-ajalt läbi elab. Siin on käsitletud selliseid küsimusi, mida julgen arvata, suurem osa loomingulisi inimesi aeg ajalt endale esitab: „Kas see, mida ma loon, on ikka tõeline kunst või ehk pelgalt odav meelelahutus massidele? Inimesel ju ikka on subjektiivne ettekujutus sellest, mis on kunst ja ideed või unistused sellest, mis tõstaks nad mõnele pjedestaalile või keskkooli kunstiajalooõpikusse. Ja lisaks siis oma personaalne Misery, mis neid sealt põhja sikutab. Võib-olla selles seisnebki põrgu kvintessents. Mõistmine, et võimalik, et sinu ettekujutused kõrgest, tõelisest – võivad osutuda täielikuks sonimiseks.

Kui nii, siis pole see raamat isegi mitte kirjaniku hingestriptiis. Sel juhul on see enese täielik prepareerimine lugeja ees. Ja mind küll köitis, viimase leheküljeni.

10 punkti 10-st
idee eest
teostuse eest
saadud elamuse eest