Teisipäev, 30. juuli 2019

Õhtu

Kui hästi lühidalt, siis saab minu tööd kirjeldada võrrandiga A+B=C.
Ma seletan. Võetakse üks pulstunud karvaga kondine halva  iseloomuga kaamel (A) ja nõelasilm (B). Kaameli (A) nõelasilmast (B) läbi ajamise protsessi tulemusena peab saama hästi toidetud ja viisaka, ilusate suurte niiskete silmadega ja kauni lipsuga saba otsas, looma (C).
Tellijad vaidlevad reeglina suure kirega selle üle, millise sõlmega lips ja kas ühevärviline või täpiline? Või paneks hoopis triibulise? Ei, võtame täpilise - see on kõige lõbusam!
Küsimuste peale, mis puudutavad konkreetselt läbi ajamist, venivad kätega ja pööravad silmi.
Issand, no ajage siis! Kuidagi!
Ei ole olemas teostamatuid töid neile, kes neid vahetult ei teosta. Vahel ma ei jaksa õhtuti mõelda isegi lihtlausetega. Tunnen end heal juhul peeglina, saan üksnes peegeldada ja mõnikord mittepeegeldada ei saa.


Minust veidi eemal bussipeatuses seisab vana naine, väga vana, nii umbes 80.
Ei mingit memmeliku armsust. Raiutud, kirvega, tugevast kivist. Võtab mantli taskust paki sigarette ja süütab selle. seisab toetudes kepile ja suitsetab selgelt isukalt ja nautides. Väikese sõrmega koputab tuhka sigareti otsast maha.
Mul tekib mõte ühineda. Aga sigarete kaasas ei kanna ja vist ikka ei julgekski.
Ta sülitab koni otsale ja viskab selle prügikasti. Võtab kotist lumivalge taskuräti ja pühib huuli. Kui Alzheimerisse ei jää, ei ole vanadus kordagi hirmus.


Noor paar, tundub, et äsja tülitsenud, ei vaata üksteisele otsa. Korraga nende vankris olev laps hakkab naerma, seletab midagi pudikeeles, plaksutab käsi. Noored kummarduvad lapse kohale ja ärritus ja viha nende nägudelt kaovad justkui imeväel. Juba naeratavad. Mees paneb käe õrnalt naise pihale ja tema toetab viivuks pea mehe õlale. Kaukas? Mina ei tea...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar