Jaanid, Kivirähkilikud

Ma ootan jälle äikest, lämbe on, lubasin lapsele, et joon kohvi lõpuni ja lähme järve ujuma. Eile, peale hommikust rohimist (viimane jupike - hing ei andnud rahu vaatamata pühale (TEHTUD! AITÄH!)) ja liha mooritamist, käisime ka rannas. Leotasime end mitu tundi. Õhtupoolikul tegime lõket ja koristasin - isuga kohe kuidagi, pesin põrandad ja sauna. Lõpuks laps, kes juba mitu päeva käib mööda hoovi ja selle ümber ravimtaimede raamatutega, korjab "häid" ja "kurje" taimi ning "keedab" siis neist "häid" ja "kurje" "nõiajooke" "sõpradele" ja "juhuks, kui Tirek meid ründama peaks", ütles, et ta enam ei viitsi maasikaid süüa, tahaks juba ükskord "klill-liha" ka! Tegin, sõime. Edasi tõmbasime seelikud selga ("et lehviksid, kui tantsime ja sääsed ei sööks") ja läksime "küla peale".

"Küla peal" oli nagu jaanipäeviti ikka. Kulgesime tuttavate aedu pidi. Tuttav, kelle jaane juba kolmandat päeva tähistav mees oli lahkunud lubadusega välja kolida ja maja eest aknad ka maha tõsta ja kaasa võtta. Lapse sõbranna ema, kes istus üksinda aias suure kaetud laua taga. Lõke neil ei põlenud - "issi" oli jäänud purju ja veel enne õhtut magama jäänud. Tuttavad, keda me ei tereta. Ridamisi vaevu-teretuttavaid, kes meid alkoholipudeleid käest panemata keset tänavat kallistasid ja kellele häid pühi vastu soovisime.

Hiljem, "külaplatsil" istudes, vaadates tõeliselt uhket jaanilõket tõeliselt nõmeda ja liiga valju muusika saatel silme ees ebatsensuurselt tantsivad (vaatamata sellele, et mulle meeldib mõte "Tantsi, nagu siis, kui keegi ei näe", olen peale eilset veendunud, et ka tantsida saab ebatsensuurselt) vanaldased naised, mõtlesin Kivirähki "Inimväärsele elule". Et nii ongi. Selline ongi. Lugedes ma imetlesin kirjaniku oskust kõigele vint nii peale keerata, et on nii-nii-nii - terav, valus, naljakas. Aga tegelikult, kui tõsta silmad korrakski oma hernepeenralt üles, saad aru, et see on reaalsus. See, milles ma elan. Ja minu laps...
Ole ainult mees ja pane kirja!*
Ja see on nii... terav, valus, naljakas. Nii-nii.

Ostsime platsilt ühe neoon-roosa kummist vilkuva põrsas Peppa ja ühe kuldse tatilaadsest kummist kuradikese ning läksime koju. Ikka aedu pidi, aga teist teed. Ööklubist möödudes tuli mõte süüa jäätist, kuid koolieelikuga ju sisse ei saa. Läksime siis tankla kaudu, ostsime uut, sefiirimaitselist jäätist, mis vähemalt öises rannaäärses pargis maitses i-me-li-selt.

Koduteel panime tähele, et lõke, mis õhtul peremehe väsimuse tõttu põletamata jäi, oli lõpuks tule alla saanud, laud ei olnud enam sööjatest tühi ja üldse - pidu oli täies hoos. Korraks mõtlesime, et hüppame läbi, aga siis ei viitsinud - kõik oli niigi hästi ja üllatavalt pirakas kuu hakkas juba kahanema. Kahest magama, kümnest üles. Nüüd lõpuks on päike välja tulnud, lähme ikka järve äärde.

*Liialdasin, muidugi. Kivirähk on suurepärane ja jäljendamatu, alati, vaieldamatult. Lapsega loeme praegu "Karnevali ja kartulisalatit", mis on sama hea, kui "Kaka ja kevad". "Kartulisalatis" on minu lemmiklugu on tolmuimejast, kes taltsutas kurja krokodilli (geniaalne!), lapse lemmiklugu on õudsetest Barbidest.