kolmapäev, 27. juuli 2016

Ken Kesey "Lendas üle käopesa"

Tapeedi panemise kõrvale kuulasin Ken Kesey romaani "Lendas üle käopesa".

Oft: Tapeedi panemine, nagu selgus, on oluliselt aeganõudvam protseduur, kui mulle alguses tundus. Nimelt olen seda nüüd kaks päeva teinud, lapse ja muude toimetuste kõrvalt, kuid siiski - kohusetundlikult, ja pandud on täpselt pool tuba. Tööpäevad tulid vahele ja... küll saab.

Kahe sõnaga: romaan räägib psühhiaatria haiglast, kus minategelaseks on Pealik Bromden, segavereline Ameerika indiaanlane. Kogu tegevus toimub tema nimel, kuid suures plaanis on ta kõigest peegel, milles lugu peegeldub.

Selles Pealiku poolt jutustatud loos on peategelaseks keegi McMurphy, samuti haigla patsient, inimene, keda võib klassikalises mõttes täiesti terveks pidada ja kelle jaoks vabadus on hädavajalik eeldus eksisteerimiseks.  Püüdes vastu seista haigla "süsteemile" ning kasutades selleks peeneid ja mitte nii väga, kohati ebaseaduslikke meetodeid, saab McMurphyst ohver, kas siis oma võitlusmeetodite või pingsalt "normikohasust" taga ajava süsteemi oma.

Raamat on lihtne lugeda, hoogne ja köitev, mis mõnel juhul võib varjutab selle tõelist sügavust. Minus kutsus esile tohutu kogus allusioone, assotsiatsioone ja analooge. Tunne, et ma olen seda juba näinud, ei lasknud lahti viimase lõiguni välja.  Siin on Antiik-Kreeka mütoloogiat  - nt Prometheusist sai ka ohver põhjusel, et soovis teisi aidata. Teksti on lihtne samastada ükskõik millise antiutoopiaga, lihtsalt Ken Kesey on surunud tegevuspaiga piiratud, peaaegu et teatraalsesse ruumi. Üks päev sõbraga proovisime võrrelda Bulgakovi "Meister ja Margaritaga" - ka siin on lugu loos (arutluskäiku ei suuda siinkohal taasesitleda, kuid kahtlustan, et nii ongi parem :D).

Kogu kuulamise aja mõtlesin, et nüüd tahaks väga üle lugeda Dovlatovi "Vähktõvekorpust". Olgugi, et Dovlatov rääkis hoopis millestki muust. Haiglamiljöö ja inimvaim. Ühel juhul see murti, teisel juhul murdus. Ikkagi...  ja siiski, pole kindel, et viitsin.

Oft nr. 2: üldse on mul mingi suur üle-lugemise periood vist tulekul, nüüdki nii mööda minnes, tapeedi panemise kõrvale lugesin üle Vonneguti "Tapamaja, korpus viis..." (aga seekord ei vaimustunud, kahtlustan, et hetk oli vale, liiga palju kõrvaltegevusi, lisaks mõte, et on miljon olukorda, millesse meid pannakse või me juhtume ning meie tahtega pole sel pistmist, ärritas kohutavalt, öörahu huvides on mõistlikum mõelda tapeedist).

Oft nr. 3: tapeedist mõtlemine häirib ka und, sest mustri kokku ajamine on nii raske, et üksööse hakkasin mõtlema, et äkki ma polegi nii tark nagu mulle siiani tundunud on.
;)

Mulle meeldis väga loo konstruktsioon - peegeldus läbi Pealiku tegelaskuju. Ja Pealiku tegelaskuju iseenesest ka, on staatiline ja dünaamiline üheaegselt. Just sellelt tegelaselt ootasin  loo konflikti lahendust ja just tema siseilmast saigi raamatu peamine lahinguväli. McMurphy tegelaskuju see eest tekitab küsimusi. Lähedalt vaadates paistavad tema tegevused liiga lapsikutena, tekib soov keelata ja näidata palju loogilisemaid, agressiivsemaid, intuitiivsemaid ja isegi arutumaid käike. Tekib kahtlus, et siin on mingi autori poolt seatud lõks, millele mina pihta ei saa.

Veel: kõik raamatu tegelased on sedavõrd kirkad, nii detailselt välja kirjutatud, et pildid tekivad silme ette just kui iseenesest. Rahvas räägib, et Kesey raamatu järgi tehtud film on suurepärane, aga - tahaks ja nagu ei viitsi ka. Upd: linki otsides nägin, et 5 Oscarit, tuleb vist ikka vaadata.

(Hetkel muide tahaks üle kõige õiendada Kristallkuuli postituses toodud tsitaadi üle - seal pole vist ühtegi sisulist lauset, millega ma nõustuda saaks aga lõpetan kähku postituse ja jooksen lapsega randa, "kultuursest ja õilistavast" seksist siis kui, siis kunagi hiljem (ma eelistan igal sajal juhul seda va loomaliku, seda puhtalt instinktidel toimivat seksi - oleks see vaid nii lihtne.)

(Oh).

Ühesõnaga, hea raamat. Selles on kõik nagu pruudil: midagi uut ja natuke vana, pluss selge sinise triibuna kumav autori sõnum. On naljakaid kohti ja kohti, kus tahaks nutta. Kõike ja kirssidega, või kuidas see käis.




11 kommentaari:

  1. Mulle film väga meeldis. Raamat vähem, aga ma olin siis hirmus noor, kui püüdsin seda lugeda, peaks uuesti proovima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Inimesi on vist kahtesuguseid, neid, kes ei loe iial raamatuid üle ja neid teisi. Mina olen sellest teisest sordist. Enamasti käib nii, et loen või kuulen arvustust mõne minu poolt ammu loetud teose kohta, või nt viidet mõnes teises raamatus ja hakkan mõtlema, et oot, miks mina nii ei mäleta või kas ikka oli ja lisan raamatukogunimekirja. Ja veel, mul oli kunagi noorest peast periood, kui lugesin netis levivate nimekirjade järgi, tead sellised: 100 klassikalist teost, mida kõik peavad olema lugenud, 100 parimat armastusromaani, 100 põhjamaalast jms. Nüüd 10 a hiljem mõistan, et lugemine ei tähenda mõistmist (ja kas nüüdki iga kord või kas üldse kunagi nii öelda saab), aga iga aastaga on tõenäosus suurem (lugemus kasvab proportsioonis vanusega pluss elukogemus jm.). Nii et minu meelest on üle lugemisel point täiesti olemas.

      Kustuta
    2. Samas, hakkasin praegu mõtlema, mul on ka raamatuid, mida nii üldiselt kiidetakse, kuid mille headusest mina absoluutselt aru ei saa. Nt Ristikivi "Hingede öö" - olen korduvalt proovinud lugeda, korra ehk lõpunigi vägistanud aga aru ei saa. Teine selline on nt Sylvia Plath "Klaaskuppel" - kindlalt tean, et lugenud, aga mäletan, et ei meeldinud ja et tänaseks ei mäleta sõnagi. Peaks vist jälle proovina - äkki ma olen nüüd piisavalt, hahah - kasvanud. Vaimult :)

      Kustuta
  2. Tavapäraselt on raamat alati parem. See on üks väheseid teosed, mille puhul olid nii ekraniseering, kui lavastatud teatrietendused väga head. Ma tavaliselt ei kirjuta kommentaare, kuid see raamat, film ja omal ajal vaadataud teatrietendused mõjuvad siiani, kui meenuvad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. TasakaaluKunstnik, aitäh kommentaari eest. Mul on ka raamatuid, mis mõjuvad. Pikemalt mõtlemata oskan nimetada palju aastaid tagasi loetud Lionel Shriveri "Me peame rääkima Kevinist". siiani mäletan, kuidas teema peas pikalt, aastaid ikka ja jälle üles kerkis ja segadust tekitas. Erinevaid emotsioone, tugevaid, protesti, kaastunnet, hirmu, jm. (Samas nt "Suur vend" oli eeskätt tüütu). Teine selline raamat on hiljuti loetud Ishiguro "Ära lase mul minna" - siiani on arvustus blogisse kirjutamata, sest ei tea, mida öelda. Liiga õudne.

      Kustuta
    2. Kusjuures, ma nüüd vaatasin, et ka lavastus on ETV arhiivis järelvaadatav.

      Kustuta
  3. Ühinen nendega, kes mõlemat kiidavad. Suurepärased osatäitmised (filmis siis muidugi) :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sesamy, nüüd on mu uudishimu juba nii suur, et leppisin kokku vaatamise aja :)

      Kustuta
  4. Am juilet Eesti mul on tõsine suhe probleeme minu poiss ja see tingis tema liigub oma sõbra korteris. Kõik halvemaks, sest ta hakkas läheb baari ja striptiisiklubid sageli koos oma sõbra, purju ja kulgeb läbi. Ta on alati ähvardab mind telefoni, kui ma helistan talle, sest kõik halb teatab, et tema sõber on andnud talle. Ma tõesti armastan teda ja me olime dating 8 aastat, mis andis meile ilus tütar. Mul oli ka kaotanud palju raha terapeudid, kuni olin kasutusele dr Owo ododo sõber, keda ta aitas abielluda oma lapsepõlve poiss; See andis mulle täielikku usaldust ja jõudu, et saada teda tagasi. Ma tegin kõik, mida ta küsis ja 48 tunni pärast mu poiss helistas mulle ja tormas koju, asjad lihtsalt muutunud meie vahel emotsionaalselt. Tal on töö ja joomise ja hoida oma tähtsust sõbrad. See on ime ma kunagi uskunud oli võimalik, kuna ma lootuse kaotanud kuni leidsin Dr.owo ododo. Nii et miks ma lubasin, et jagada oma tunnistuse üle kogu universumi. Kõik tänu läheb Dr.owo ododo ülemäärase tööd, mida ta on teinud mulle. Allpool on e-posti aadressi olukord sul on toimumas südame murda, ja ma kinnitan teile, et kui ta on teinud minu minu jaoks, ta kindlasti aitab teil ka. OWOODODOSPELLCASTER04@GMAIL.COM või whatsapp +2349052571784

    VastaKustuta
  5. Kusjuures kõige parem oli ikkagi Nootsooteatri etendus. Aga see oli tõesti peaaegu ennemuistsel ajal. Vastasin järgi. Aasta oli siis 1985

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pole etendust näinud, filmi vaatasin küll ära, mulle meeldis raamat rohkem.

      Kustuta