neljapäev, 22. detsember 2016

Jana Vagner "Vongozero"

Seda raamatut ma ootasin, pikalt ja siis unustasin ära. Kuni nägin fb lugemisgruppis.  Hankisin hoobilt, lugesin ega pidanud pettuma. Ma armastan Janat palavalt juba üle kümne aasta, ajast, mil ta tõusis komeedina venekeelsete blogide taevasse, pimestades seda ilma oma otsekohesuse ja teravmeelsusega ja...  tõenäoliselt ta
ibates, et annet on tal kaugelt enam, kui tarvis pelgalt blogi pidamiseks, lahkus peagi.

Ühesõnaga, lugesin läbi, tõmbasin tütrele läkiläki pähe ja kihutasin Venemaale. Kes on hiljuti Venemaal käinud, see teab, et sealsed teed erinevad meie omadest märgatavalt. Nt selle poolest, et neil ei ole teede ääres helkuritega piirdeposte. Või laternaid igal ristmikul või nt teeviitasid. St, teeviidad muidugi on, kuid ainult suurtel ristmikel. Sest vaadake, riik on suur ja teeotsi palju, kust see raha võetakse, onju. Ja olgu veel märgitud, et riigis, mille pealinn on umbes sama suur, kui kogu meie riik koos saartega, tähendab sõnaühend "suur ristmik" midagi täiesti teistsugust, kui meie siin ette kujutame.

Ühesõnaga, järgmisel õhtul peale ööd täis piprapuskarit (mis muide, oli i-me-li-ne - perenaise oma tehtud ja ma nägin isegi aknalauda, kus juba järgmise portsu jaoks tšllit kasvatati) ja... kõike, sõitsime koju. Pimedas ja lumetuisus. Muusika ja magav laps tagaistmel. Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et pole võimalik, et trass nii lumine ja kõver on. Veel mõni aeg hiljem sain aru, et oleme eksinud. Keerasin tagasi ja sõitsin pikalt - tundus, et tee läks üha kehvemaks. Eks ta läkski, sest kui helkurposte ei ole, on täis  tuisanud teel võimalik sõita üksnes tunde järgi ja kui - siis ehk Jumala abiga. Jumalaga suhtlemises ma tugev ei ole, nii et helistasin kohalikele.
- Mida sa näed?
- Ummm... võsa?
- Ummm...

Umbes palju km hiljem ma siiski jõudsin tagasi kohta, kus trassilt maha sõitsin. Ja mis ma oskan öelda :), hirmus ei olnud. Aga see ilm, lumetuisk ja pimedus ja täiesti nähtamatu tundmatu tee - see oli nii väga äsja lõpetatud "Vongozero" moodi :), magamata öö veel lisaks ja oli tunne, nagu ma oleks raamatu tagant raamatu sisse kukkunud.

Raamatust siis. Kvaliteetne post-apokalüpsis on suur vedamine. Ühtegi väga, väga head hoobilt ei meenugi. Tavaliselt jagub autorit enam-vähem intrigeerivale algusele, edasi ta lihtsalt ei tea, millest kirjutada ja kulgeb tuimalt harjunud rada. Kahjuks tuimalt sõna otseses mõttes. žanri maine on minu silmis kahjustatud.
Seda  suurem oli üllatus Jana Vagnerilt, kes sissetallatud radu naljalt ei kõnni. Kui tavaliselt on selliste raamatute peategelased mehed - võitlevad kogu maailma kurjusega, päästavad enda ja veel pool maakera täit inimesi, siis Jana raamatu peategelane on naine ja kogu sündmustik toimub tema, tavalise, keskmise, mugavusega harjunud naise seisukohalt. 16. aastase poja ema ja oma meest armastava naise seisukohalt. Olles varasemalt Jana blogi kirglik lugeja, väidan, et peategelase hääl kuulub selgelt kirjanikule - tunnen ära tema mõttemustrid, just talle, reaalsele inimesele kuuluva arutluste loogika. Jana on kirjutanud loo endast, välja mõeldud loo, kuid siiski endast.

Väga naiseliku loo - palju tundmusi ja emotsioone, vähe tegevusi. Otseülekanne peategelase psüühikasse, mis kerib end jupp jupi kaupa lahti, avaneb kiht kihi järel.  Loo, milles ei keskenduta katastroofi üksikasjade, haigusele, lagunemise kirjeldamisele, ka mitte uutes oludes ellu jäämisele või uue ühiskonna ehitamisele. See on kirjalik road movie,  pea 450 lk valget (!) talveteed, pea 1000 km paanikat. 

Väike rühm inimesi püüab pääseda, jõuda ohutusse kohta, pugeda pilusse, urgu, kuhu iganes. Kõik ülejäänu - olme ja vastastikuste suhete klaarimine, on sel hetkel vähe oluline, kõik see tuleb pärast. Praegu on oluline üksnes jõuda, enne kui laine järele jõuab ja matab, enne kui teed veel kinni ei ole. Kogu selle raamatu nad jooksevad ja see on hirmus, kui sa ei tea, kui palju neil veel jäänud on, mis neid ees ootab ja kas šanssi veel on.  Ja seda kõike mitte-sõpradega. Inimestega, kellega tavaelus aega ei veedaks. Keegi ei meeldi kellelegi, keegi ei oska ega taha midadi. Kontrolli alt väljub muu hulgas ja võibolla enne kõike isiklik elu. Võibolla on see hoopis raamat väikesest isiklikust apokalüpsisest, kus sul ei ole valikut, tuleb hakkama saada sellega, mis hetkel on.

Kriitikute poolt on raamatule palju etteheiteid tehtud, mh seda, et laused on liiga pikad ja peategelane loll ja hüsteerik. Minu meelest on autori keel ilus ja kaunilt kujundlik. Lugesin originaalkeeles ja pea igas peatükis oli lõike, mida nautides meeles keerutasin, meelde jätta püüdsin sooviga edasi kasutada.
 Ja mis puutub hüsteerikusse, siis... Mulle meeldib väga raamatu algus, autoril on õnnestunud kinni püüda (siinkohal tahaks öelda, et kaadrisse) moment, kus kontrast on äärmiselt suur tavalise, rahulikult kulgeva argise elu ja hirmsa  ning ootamatu katastroofi vahel. Mõned veel viibides teadmatuses koristavad laisalt toad ning kujutavad ette, kuidas kohe kohe poevad harjumuspäraselt põhku armsa mehe kõrvale, teised juba surevad.

Hästi on õnnestunud inimliku julmuse, madaluse ja ebaõigluse kirjeldused. Ilmekalt näeme, kuidas moraal on siiski vaid midagi kokkuleppelist ja habrast. Kriisisituatsioonis psüühikka jäätub ja kõikvõimalikud kõlblusnormid on esimesed, mis ellujäämisinstinktile alla vannuvad.

Hüsteeriat, seda oleks võinud ehk rohkemgi olla. Tegelaste sisemine dünaamika jäi pisut nõrgaks.  Marina korraldas paar väikest etteastet, peategelane Anja vaevles armukadeduses, kuid ega palju rohkem polnudki. Lõpuks jäi veidi arusaamatuks, milleks sedavõrd suur kamp. See väike mitterääkiv tüdruk - oleks siis temagi stressist nt rääkima hakanud. Või. (Samas puhtpsühholoogilised - tegelased on kogu raamatu jooksul äärmises stressisituatsioonis ja see peabki olema erinev sellest, kuidas me käitume tavaolukorras).

Mulle raamat väga meeldis. Sünge ja lõpuni pinget hoidev. Raamatul on ka järg, mille kavatsen läbi lugeda (kuigi kahtlen veidi, kas seda ikka oli vaja).

*
Ja eluliselt olulisi tedaandeid: elektrik, kes augustis vilja võttis ja siis kohe mu remonti lõpetama pidi tulema, TULI. Vili sai võetud ja alates üleeilsest on mul elutoas vool ja pistikud ja ma saan isegi köögis kasutada korraga rohkem, kui ühte elektriseadet. Jee! Eile korraldasin mööbli kuuri alt tuppa ja täna pesen põrandat. Ja edasi siis on kuusk tuppa jms kaunist.

Ilusat esimest talvepäeva (kui töökaslane hommikul ei valetanud)!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar