Neil Gaiman "Ja tee lõpus on Ookean"

Inimestest, kes mängivad jumalaid.
Jumalatest, kes mängivad inimesi.

Neil Gaiman on omaette fenomen. Mitte kellegi moodi. Mulle nii väga meeldib tema jutustamise viis. Lugedes tundus koguaeg, et ma kuulan muusikat. Kerget ja väga meloodilist. Nii sundimatult voogavat, nagu olnuks kirjaniku peas terve valmis universum ja ainuke, mida tal vaja, on korraks keskenduda ja lihtsalt ära rääkida. Sellest, et lapsevanemad ei tohi olla oma lastega karmid. Sellest, kui lihtne on hävitada midagi, mida on ehitatud aastaid või aastasadu, sellest, kui haprad on maailmad, igasugused. Sellest, et monstrumid teistest maailmadest ei ole tingimata halvad. Nad on lihtsalt teistsugused, mõtlevad omades kategooriates, neil on oma moraal ja arengutase (See oli minu meelest kõige olulisem mõte selles raamatus üldse).

Sellest, et igaühel on vaja oma Ookean või kasvõi kassipoega, eresiniste silmadega.

See lugu on natuke nukker ja üksildane nagu lapsepõlvemälestused. Mälestused ajast, mil täiskasvanutel on alati õigus, kui eeldatakse, et nad on ausad ja suuremeelsed. Kui ühe tallatud raja asemel on palju teisi, olgugi, et ringiga. Kui on veel võimalik seletada kõike, mida pole võimalik seletada, peita see kuhugi kaugele, väga kaugele, et hiljem, olles juba täiskasvanu, komistada sellele läbi juhuslike mälukildude ja imestada, et need polegi päris unustatud.  Mõista, kuidas  toimivad maailma peenimaid mehhanismid, seda, millest kõik alguse sai ja millega lõppeb. Seejuures karta kohutavalt heita pilku endasse. Elada pikalt jääkilluga südames, küsimata endalt, kas seda oleks võimalik sulatada. Nii keeruline ja nii lihtne!

Peale lugemist jäi hinge miski veider järelmaik, selline... helge nukrus. Soov avada aknad ja küünitada nägu vastu vihma ja tuult. Võimalik, et veendumaks, et minu isiklik maailm on siiski veel alles, täpselt seal, kuhu ma ta lugema hakates jätsin. Olgugi, et mõned tunnid tagasi sai see kõvasti raputada, olgugi, et see ta veidi kreeni kallutas.

Praegu, kolmenädalase puhkuse viimasel päeval, kui seljataga on paaritunniseks jäänud öö, tahaks kirjutada,  midagi... :) nt enda Ookeanist, mäluniitidest, sukeldumistest ja nii. Edasi. Vist. Aga kass hüppas külmkapi ette taburetile ja peletas poeetika (ha!), kräunub häälega, nagu ta poleks kõik see kolm nädalat kordagi konservi saanud. Nii et. Mul on kass ja ehk nii ongi turvalisem.

*

Teised ka nt lugesid:
Sõber Raamat
Hendrik Alla, Postimees
Veerand loetud lugudest...
Bukahooliku märkmed
Rabarberibulvar


Raamat oli goodreads.com lugejate arvates 2013 aasta parim fantaasiaraamat.