Erinevus rikastab.
Postkastist raamatut võttes vaatasin (olles eelnevalt lugenud (sama moodi nii ennast kui raamatut piinates) "Siniverd"), et ohoo, terve majake Pariisi äärelinnas ja veel nii armsa nimega nagu " Tuvide mets" - kõlab muretult ja isegi veidi imalalt. Oh seda naiivsust. Mu ootused lendasid solgipangi ja terve kari Bois- Colombesi tuvisid roojasid minu lihtsameelsesse hinge vaata et esimesest leheküljest viimaseni.
Raamatu peategelane, nimetatud murtud südamete varjupaiga omanik on musjöö Pierre. Mälestus aristokraatlikest esivanematest ja lossidest on peaaegu haihtunud. Jäänud on vaid loomalik vajadus keppida-keppida-keppida, "kõige kiusta", lisaks prantsusepärane, gallitsistlik aplomb.
Hulgust meenutavat majahaldurit peavad venelastest majakülalised professoriks: sest on ju üldteada fakt, et Pariisi intellektuaalid ei pööra erilist tähelepanu oma välimusele ning pesevad ennast harva - hinge pärast, loomulikult.
Nagu juba öeldud, Pierre`i majast käib läbi terve rida inimesi, nn kolmanda põlvkonna immigrandid, kelle hulgas võib ära tunda ka "nimekaid" tegelasi. Konks on selles, et kõik need "nimekad" figuurid on Pariisis ei rohkem ega vähem, kui marginaalid, autsaiderid, kui tahate. Soovi korral võib selles näha metafoori: Venemaa tõeline koht kaasaegses maailmas.
Marginaalsus on Klimova kõikide tegelaste üks iseloomulikumaid jooni. Olgugi, et nad on väga erinevad, on nad ka autori meelest eelkõige marginaalid. Ja mitte ainult need, kes toituvad supermarketite prügikastidest või müüvad ennast. Marusja hästi elavad vanemad, nö "korralik nõukogude perekond" - on ajaloo kontekstis marginaalid ("suursugune epohh" lõppes nende jaoks teadagi kuidas), samuti on nad kaasaegse ja boheemlaslikult vaba Marusja silmis autsaiderid kodanlastena. Pariisi edukas jurist, Céline`i teoste austaja - on samuti autsaider, seda oma huvi tõttu kirjaniku tööde vastu, sest kultuur on tema jaoks üksnes mugava ja ennasttäis olemise taust.
Ja see opositsioon "kangelane (kunstnik, looja) - rahvamass (saast)", mulle tundub on pigem küüniliselt Nietzschelt, kui enesega rahulolevatelt romantikutelt. Ainult et Marusja, kevudes saasta kõrvuni, avastab lõpuks, et siin on igaüks enda jaoks kangelane, looja ja võib-olla isegi kunstnik. Selline on kaasaegse maailma mudel.
Nagu kirjutas üks kriitik enam ei mäleta kus, Marusja Klimova romaani tegelased viibivad vabalangemises, mida nad ei tunneta kukkumisena, kuna nende olemine on vaba igasugustest isiksuseülestest vektoritest. Ma proovin näitlikustada: nt kui Pierre`ile, kes on tatikollisööja ja psühh, ütleb tüdruk ära, siis ta solvub, kuid mitte enda peale. Tüdruku peale, lisades, et "Ah, nagunii pole tüdruk tema tüüp". Või pole tema ise tüdruku tüüp. Et siis poliitkorrektsus, mis viib loomulikult peaaegu mugava seksuaalse enesekülluseni.
Et siis, Klimova maailm on maailm, kus igaüks läheb vabalt hulluks viisil, mis talle parasjagu mugav on. Võimalik, et nii näevad täiskasvanute elu pubekad. Samas, vaadates korraks ennast ja oma lähedasi, võib ka avastada terve kimbu veidrusi.
Räägitakse, et Klimova astus sammu kaugemale, kui V. Sorokin, kuna tegelased on elus, mitte tähed. Ja autori suhe neisse on soe ja uudishimulik. Kardan siiski, et kõige enam tunneb autor mõeldes oma kangelastele, ärritust, hirmu ja väsimust. Huumor, iroonia ja grotesk võivad lugejat meelitada ja köita, ja petta (nagu mind nt). Kuid järele mõeldes, tuleb tunnistada, et ka siinkohal nad vaid pehmendavad elu poolt saadud vopse ja ei muuda olemise lollakust kvalitatiivselt millekski teiseks.
Vähemalt nii mulle paistab. Maailmas, mis on täis ennasttäis psühhe, on raske jääda terve mõistuse ja hinge etaloniks. Ja ega Klimova ei jäta ennastki üldisest ringmängust välja. Neis kohtades autor justkui vahetab stiili - vajub satiirilt kuhugi psühhologismi.
Üsna viimastel lehekülgedes, vahetult enne Pariisist lahkumist näeb vaevatud Marusja päikesetõusu kaunil majade siluetil. "Näha Pariisi ja surra!" Euroopa kultuuri kivist lill naeratas talle vaid korra - hüvastijätuks. Kogu ülejäänud raamatus on Klimova Pariis nagu see oleks mõni eriti lärmaka maa-aluse metroo maapealne jaam, kõige oma "marginaalse" eeslinna ebamugavuste ja ebahügieenilisusega.
"Näha Pariisi... ja lahkuda"...
Siiski, Pierre`i ja tema kaaskondlaste veidrused on mõnevõrra lõbusamad, kui Põhja Palmyra elanike otsesed psühhoosid - ehk seetõttu, et Pariisi psühhides puudub see äng ja katsed lennata... kuhugi, transspersonaalsusesse. Umbes nt: ikkagi Descartese maa.
Ja siis see samune, noh, "postmodernismgi".
"See samune postmodernism" täidab raamatu viimased leheküljed geiparaadi näol, kus on esindatud absoluutselt kõik, rolliline, suguline ja vanuseline mitmekesisus. Selles värviküllases, karjuvas, demonstratiivselt hedonistlikus inimvoolus visklevad kaks elementaarselt näljast inimest - Marusja ja Kostja. Oma igava probleemiga (süüa tahaks) on nad sellel hüper-super elupeol, sellel triumfaalsel, postmodernistlikul the global civilization marsil, lihtsalt - üleliigsed.
Raamatus ei ole mitte vähimatki moraalset etteheidet või ajaloolist õppetundi (kuigi mõtteline metafoor on siiski ilmne). Igaüks lihtsalt liigub enda orbiidil ja SEE ONGI KÕIK.
Mde, lõpuks vist võidab postmodernism, sest tema, tublikene, ei väida üldse midagi, konstateerib vaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar