Michel Faber "Imelike uute asjade raamat"

Keegi tark ütles mulle kunagi, et kui sa ei tea, mis otsast raamatust rääkima hakata, siis alusta žanri määratlusest. Käesoleval juhul ma kahtlen isegi selles. Teadusulmeks maskeeritud mõistujutt? Natuke vähe teadust, natuke palju sümbolismi.

Raamatu idee ei ole teab, mis originaalne, tulnukate "pööramisest" kirjutanud nii Lem kui Shecley. Tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus. Salapärane organisatsioon USIC lennutab Peteri, kes on evangeelse kiriku pastor, kaugel kosmoses olevale planeedile eesmärgiga jutlustada sealsetele põliselanikele Jumala sõna. Saabudes üllatub Peter meeldivalt, üks osa põliselanikest on juba ristiusu omaks võtnud, nimetavad Piiblit Heade uute asjade raamatuks, end Jeesuse armastajateks ja on uue pastori üle rõõmsad. Pastori naine Beatrice jääb Maale, kus hakkavad toimuva kõiksugu katastroofid (umbes et nafta sai otsa ja poes pole enam Snickerseid). Peter ja naine peavad kirjavahetust, naine kirjutab, et Maal läheb kõik üha halvemaks, samal ajal, kui Peter ei jõua ära rõõmustada, kui edukas on tema missioon. Edasi on kõik keeruline.

Faber on ehitanud võimsa maailma (vihmad! millised vihmad! - ma nägin neid üks-öö unes), kuid lugedes oli mul tunne, et uue planeedi ja selle maa asukate olemus, Maal toimuvad katastroofid ja nende põhjused ei ole see, millest kirjanik rääkida tahtis. Rohkem kui planeet ja sealsed olud, huvitab kirjaniku inimese hing. Ja inimsuhted. Kristlasest Peteri suhe oma naisega - mis juhtub armastusega kaugsuhtes. Peter püüab süveneda põliselanike kultuuri, nii palju, kui võimalik, nö vaadata läbi Teiste silmade kuid avastab nii mõndagi enda koha. See on omapärane viis eemalduda: see, mis oli harjumuspärane, see, mis oli nii iseenesest mõistetav, on nüüd tajutav hoopis teisiti, varem oluline võib muutuda vähetähtsaks ja vastupidi. Peteri naine, kes jäi Maale, tunneb üsna sama: tema harjumuspärane elu purunes, kõik lagunes ja ka see on põrkumine Teisega.

Kokkupõrge totaalselt Teistsugusega filosoofilises mõttes: teistsuguse kultuuri, planeedi, elu - kõige - mõistmine. Kas see on üldse võimalik, millisel määral?

Kristlasest Peteri suhe maailmaga, millest ta tuli. Ja inimestega, kes on juba Oaasil. Seal on küllaltki palju tegelasi ja Peteril on nendega üsnagi keerulised suhted: mõni neist inimestest on usklik, mõni teine ei ole ja mõni kolmas on hoopis üsnagi agressiivne. See, kuidas usk inimesi muudab ja kuidas muutub usk inimestes, kes satuvad harjumuspärasest erinevasse olukorda.

Pikalt mõtlesin, miks Oaasi põliselanikud Jumala sõna nii lihtsalt ja soojalt vastu võtsid, mida nad selles näevad või sellest saavad. Kohati on tunne, et loevad küll sama Evangeeliumi, kuid mõistavad kuidagi hoopis teisiti. Piibel on üsna maise (mõttes Maa) suunitlusega raamat. Inimesed tegid pattu. Jumal kehastus, võttis inimese kuju, ohverdas end, andis oma elu, et tagada inimestele juurdepääs Jumalalale. Kuidas see lugu saab olla oluline või mõistetav oaaslastele? Mis neid seejuures köidab? 

See on üks väheseid küsimusi, mis raamatu lõpus ka vastuse saab aga jätan siinkohal kirjutamata :)

Mh jäävad selge vastuseta küsimused USICi kohta. Peteri ekspeditsiooni mõte on justkui selge - oaaslased lasevad maalastel Oaasil nälga surra, kui viimased neile endise, kadunud (kuhu ja miks ta kadus?) misjonäri asemele uut ei too. Kuid milleks maalastele Oaas - seal ei ole midagi, mida maalased vajaks. Eks kristlased on Jumala sõna levitanud erinevatel eesmärkidel, mh omandamaks võimu, hoobasid inimrühmade survestamiseks. Kuid milleks oaaslasi survestada, jääb igal lugejal endal mõtestada. 

Raamatu lõpu poole hakkab Peter mõtlema, et ehk kõik ei olegi nii lihtne, nagu talle alguses paistis, talle hakkab tunduma, et kõik varjavad midagi. USIC, inimesed planeedil Oaas, oaaslased - kõik vaikivad midagi maha. Ja kui süžee mingil hetkel justkui lõppeb, jääb kõik justkui lahtiseks. Mis sel korral ei ole halb.

See on üks selline raamat, mida tahaks soovitada kõigile oma tuttavatele, et nad loeks ja et siis saaks arutada. Lisaks kirjaniku poolt sihilikult õhku jäetud küsimustele tekkis mul sadu isiklike, tarakane :) Väga tahaks lugeda mõne kristlase mõtteid.

Raamat on väga hea, ladus aga mitte lame, tõelisest, olulisest, vaimsest ja hingelisest liigse pateetika ja paatoseta. Inimestest eeskätt.

oft: Mul juhtus eile selline lugu, et hakkasin ühele tuttavale raamatust rääkima, mh seda, et raamatu osade nimetused on võetud Meieisapalvest, mille Jeesus andis oma õpilastele, kui viimased palusid, et Jeesus neid palvetama õpetaks. Hakkasin kuidagi jutu sees palvet lugema "Meie Isa, kes sa oled taevas!... mees võttis umbes teiselt realt üle ja lugesime koos lõpuni, peast! Ma olin nii üllatunud. Mõttes, see, et mina mingeid imelike asu tean, on noh, on... aga me kumbki ei ole ei kristlased ega vist usklikud üldse ja siis me seisime keset tänavat, kohvitopsid peos ja lugesime kooris Meieisapalvet. Mees ütles, et mis mõttes üllatav - kultuur, üks maailmas enim loetud... ja nii pikalt edasi. Aga ikkagi, mulle avaldas muljet. Ja meeldis. Ma vist ainult sellepärast, et oleks põhjust eilset lugu rääkida, selle mammutmulje täna kirjutasingi ;)