Giuseppe Tomasi di Lampedusa "Jutustused"

Raamat algab di Lampedusa mälestustega tema sajandi vahetuse Sitsiilia lapsepõlvest ja kodust, mida ta armastas. Ta räägib paleedest, mis olid talle koduks, nende mõõtmetest ja veidi elukorraldusest, nt sellest, et need olid isemajandavad üksused, tillukesed riigid riigis, "nagu nt Vatikan".  Räägib aedadest, mis oli täis üllatusi ja paarist enam meelde jäänud inimesest. Nostalgiline ja dramaatiline lugu, mis on lühendatud variant tema memuaaridest.

Tugeva kontrastina lapsepõlvemälestustele on raamatus jutustus "Rõõm ja seadus". See mde, on ainuke lugu raamatus, mis mulle tõepoolest meeldis. Veidi Dickensilik narratiiv räägib moraalist ja aust, sotsiaalsest peenutsemisest ning tollasele Sitsiiliale iseloomulikust korruptsioonist.

Kogumikus on veel kaks lühilugu, "Sireen" ja "Pimedad kassipojad". Esimene neist on on ka päris ok, kuigi veniv, lummavalt sensuaalne ning muinasjutuline lugu kahe mehe kohtumisest, inimese vajadusest jagada ja armastusest surmani. Teine aga fragment lõpetamata jäänud novellist. Täpsemalt esimene peatükk di Lampedusa kuulsama ja ainukeseks jäänud romaani "Leopardi" jätkust. Räägib... õhulossidest vist, kadedusest, suurtest ja väikestest inimestest.

Di Lampedusa keel on kaunis, atmosfääriline, lugedes tundsin nii Sitsiilia palavust, tolmu, lossitubade tühjust ja süngus. Tühjade külade vaikust, surma ja igaviku hingust. Rütm on aeglane ja sujuv. Stiil on väga ühtlane. Dekadents, ühtlaselt pessimistlik ja isegi masendav, pole kergust ega vähimatki meelelahutuslikust. Kõik on enam kui mõõdukas ja emotsioonideta. Ja see tähendab, et peaks olema vägagi minu raamat, aga ei olnud. Va "Rõõm ja seadus" oli see raamat minu jaoks kohutavalt igav. Ja siis veel see Drakulat meenutav (töötluse viga) kaanepilt, onju - panen ka ruttu ära, riiulisse :)