Pesust ja Wintersonist, natuke

Vaatamata hommikusele lumesajule on kevad lõpuks kindlalt käes - ma kaevasin jälle kõik rinnahoidjad suureks. Riided on ju petlikud - kaks cm lotendamist  - on või ei ole, mine võta kinni, eks. Aga pesu pealt on kohe näha, kui ikka rinnahoidja hakkab seljas istumise asemel kergelt kaelas rippuma, on keha vatiinikihi naha alt ära sulatanud ja suveajale üle läinud.

Lugesin ja kadestasin (heatahtlikult), milliste toredate pesutükkidega naised end rõõmustavad, mõttes proovisin isegi selga. Ilus ja kihvt. Ja siis kujutasin ette nägusid, milliste ette ma sellises ilmuda saaks. Loobusin kergelt, segadus oleks suur, naeru kätte suremine on küll harva esinev õnnetus, kuid mitte päris võimatu. Liiga mitte-minulik.

Kaevasin muidu otseses mõttes - labidaga, maasikapeenart. Kaevasin käed nii haigeks, et kui eile õhtul lõpuks voodisse jõudsin, ei jõudnud raamatut käes hoida. Ja oleks siis ei tea mis kaalukas teos olnud - üks õhuke LR.

Mõni päev tagasi lugesin läbi Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal". Uudishimust - kõik kohad on täis ülivõrdes arvustusi ja ma nüüd liitun nendega, omalt poolt arvustamata. Sest... selles raamatus on midagi, mis mind riivas, pigem magus-valusalt, kui kuidagi teisiti, kiskus lahti vana haava, hing tilgub verd mitmendat päeva.

On kuidagi nii, et me kõik lumehelbekesed ja kui ma räägin või loen ja nendin, et jaa, mina ka või ma saan aru või olen nõus, siis peaaegu alati on see "peaaegu". Ühisosa on suurem või väikesem, kuid päris sajaprotsendilist kokkulangevust juhtub harva. Nõustumaks või kiitmast kaasa (mis nii üldiselt on inimloomusele omane, karjaloomad ikkagi) ma peaaegu alati nihutan ennast natuke vasakule või kallutan pead paremale või keeran silmad päikese poole - leidmaks seda koht, kust paistab nii, et jaaa, selles osas ma pmts olen sinuga nõus. Kui baasväärtused on sarnased, pole see isegi keeruline või ebamugav. Peab ikka väga haige olema, kui poosi väiksemgi muutus valuta võimalik pole. See kohanemine, eks, mina sätin end natuke ja sina natuke ja siis mahume ära kaotamata eripära. Aga see "peaaegu" ikkagi jääb, peaaegu alati. Õhuaugud siis või.
Wintersoni raamatus on midagi, mille ma tundsin ära, millesse ma mahtusin igasuguse nihelemiseta täpselt sellisena nagu ma olen. Midagi, mis on identne minu kogemusega. Ma ei taha täpsustada sisuliselt, aga Winterson panin selle kirja nii, nagu mina iial ei oskaks ja nii suure samasusega, et see lõi pahviks. Tean, et on keegi, kellega saaks arutada, aga ei taha häirida. Lihtsalt. Mis ei tapa, hahaha, teeb vigaseks.

Ühesõnaga, sellele raamatule ma kokkuvõtet ei kirjuta, sest minu jaoks jäi nii või teisiti kõlama see üks, konkreetne, täispildi ulatuses ehk väheoluline koht ja muu on teised kirja pannud. Kindlasti loen sarja järgmisi raamatuid ka.

Ja Mihkel Muti "Mõtetest" ei muljeta ka, seoses kirjaniku eelmisel laupäeval Postimehes ilmunud arvamusega, et blogija on vastutusvõimetu vaimne sült (vt ka Rabarberibulvari fb leht).

Nii et. Täna tahaks tantsima minna.