Sarjast "Maivõi"

Kaasaegne Vene kunstnik Igor Oleinikov

Oma suureks üllatuseks loen ja kuulen pidevalt, kuidas reipad geštaltpsühholoogia-laadseid  praktikaid jutlustavad tegelased jutlustavad, et kõige tähtsam asi elus on saada aru, mida sa tahad (ja suruda seda teadmist siis igasse võimaliku konteksti), et sinu tunnete eest kontaktis teise isikuga vastutad ainult sina (teine aga, see, kellega kontaktis olles sa neid tunned - pole üldse oluline), et petetud usalduse eest vastutab usaldaja, mitte see, kes usaldust pettis, ja nii edasi. Seejuures muutuvad tunded (ja nende näitamine) ülimaks väärtuseks, samal ajal kui tunnete vahetamise protsess (kommunikatsioon) - jääb kõrvale.

Peamine - anda maailmale teada, mida sa tunned. Tüüpiline nimetatud õpetust järgiv (nt koolituse või teraapia läbinu või lihtsalt naistele mõeldud ajakirjade huviline) kodanik ei ole absoluutselt võimeline arvestama ümbritsevatega (Perlsi ju mäletate: "Mina - olen mina, sina - oled sina").

Küsimustele nagu "Palun ära tule enam minu käest raha laenama" või "Palun ära kuula enam muusikat oma kabinetis NII kõvasti" või "Ole hea, võta kõne vastu, kui ma sulle helistan!" vastavad (heal juhul) sellised inimesed täiesti geniaalselt: "Ma olen kurb". Sest, onju, teda on õpetatud, või ta, lammas, on lugenud, et tundeid tuleb väljendada, kuid kohani, kus on selgitatud MILLEKS, ta muidugi ei viitsinud või talle unustati öelda.

Ma täna hommikul ühe sellisega vestlesin.
- Mul on vaja, et see ja see oleks alati tehtud x ajaks, mitte y ajaks, nagu sa tavaliselt teed.
- Ma olen kurb.
(no, ma ka, krt küll, olen mega-kurb, et sa mu aega raiskad)

Maivõi. Ma pean vist "maivõi" teemalise rubriigi tekitama.