---
Ma pole suurem asi sõjast rääkivate raamatute fänn ja sõjafilme ka väga ei vaata - ma kuidagi, olen pärast pikalt katki. Üks eredamaid mälestusi on ajast, mil lugesin Remarque`i "Läänerindel muutusteta". Seal on mingi stseen või isegi mitu, hobustega, haavatud hobustega, sellest kuidas nad karjuvad ja kaevikutes olevad sõdurid kuulevad neid kuid ei saa aidata. Mul on nii täpselt meeles, kuidas ma seda lugesin, istusin aias maasikapeenarde vahel ja nutsin täiega. Ja kannan neid hobuseid siiani kusagil mälu tagumises nurgas.
Flanagani "Kitsas tee sisemaale" on kole, oluline ja veider raamat. Veider selles mõttes, et ma saan aru, mille eest ta Bookeri (2014) sai, kuid väga heaks raamatuks ei saa ma seda nimetada ka isiklike maitse eelistusi kõrvale jättes.
Flanagan kirjutab 60 tuhandest austraallasest, kellest aastal 1943 said jaapanlaste sõjavangid ning kes suunati ehitama kitsarööpalist raudteed Siiamist (Tai) Birmasse tagamaks jaapanlastele võimaluse rünnata Indiat. Jaapanlastel ei olnud sellise projekti elluviimiseks ei raha ega muid vahendeid (eurooplased pidasid missiooni võimatuks algusest peale) ning nii sai see tee ehitus nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu saatuslikuks igale teisele sõjavangile.
Raamat peategelane noor arst nimega Dorrigo Evans. Sattudes ülal mainitud põrgusse on nõrk, ebakindel ja katastroofiliselt ebatäiuslik mees sunnitud võtma juhi rolli oma kaasmaalaste üle. No umbes nagu Ostrovski "Kuidas karastus teras" miinus ükskõik millist sorti entusiasm. Lisaks sõjavangis veedetud aja kirjeldustele on raamatul veel kaks ajalist kihti. Esimene neist räägib paarist viimasest sõjaeelsest kuust, mil Dorrigo Evans, olles värskelt kihlunud nö hea tüdrukuga heast perest, armub hoopis oma onu naisesse. Ja teine ajast, mil 75. aastane Dorrigo Evansist on saanud Austraalia rahvuskangelane, dokfolmide tegelane ja pressi lemmik püüab oma elule tagasi vaadata ja mõtestada siis ehk.
Jutustus hüpleb nende kolme aja vahel nii, et vahepeal mulle tundus, et lõpetan vestibulaaraparaadi šokiga varem või hiljem. Koolipoisi kirglikkusega peensusteni välja kirjutatud vägivallastseenid vahelduvad sama koolipoisi sama suure kirega kirjeldatud erootiliste stseenidega, mis erinevalt vägivallastseenidest on äärmiselt nõrgad. Tegelased on stereotüüpsed: Jaapani insener, kes vastutab tee ehituse eest, on neurootik, sadist ja narkomaan; ennasttäis polkovnik, kes põlgab "harimatuid austraallaasi", räägib aristokraatliku inglise aktsendiga; peategelase armuke on suurerinnaline blondiin sünnimärgiga ülahuule kohal jms.
Ja sellegi poolest, Flanagani romaanil on sisemine valgus, mis kui just ei kompenseeri kõiki puudusi, teeb lugemise mõttekaks. See valgus kontsentreerub kahe teema ümber. Esiteks seal, kus kirjanik näitab selgelt, et sõjas, nii ühel kui teisel pool võitlevad inimesed. Et kasvatuse, propaganda jms jõud on tohutu ning nii mõnelgi juhul on juhuse küsimus, kummale poole keegi sõdima juhtub. (Nt Nakamura mõtisklused vägivalla õigustatuse üle, ajaloost: nt koonduslaagrite personal).
Teiseks seal, kus kirjanik räägib sõjatraumast üle saamise kogemusest. Dorrigo, tema võitluskaaslased, aga ka vastik major Nakamura (see sama insener-sadist-narkomaan) olles sõjajärgsetel aastatel formaalselt edukad, ei suuda päriselt rahuaega adapteeruda. Iga "tolle tee läbi käinud" (ja polegi oluline, kellena täpselt) inimese sees on ravimatu haav: mitte ükski uus kogemus, mitte mingisugune pereõnn nt, seks või professionaalne edu ei paku sõjas läbielatud emotsioonidele ligilähedaseltki sama teravaid tundeid. Kirjeldamatud kannatused ja sama kirjeldamatu vaimustus on põletanud sõjas ellujäänute hinge pimestavalt valge armi, mis devalveerib kõik järgmised rõõmud ja mured elu lõpuni. See on minu meelest kõige olulisem, millest Flanegan räägib. Et sõjaveteranide vaimustuses oma mineviku üle, selle faktilisest jumalikustamine, (võimalik, et) teadvustamata soov naasta sinna, kus iga sinu liigutus ja sõna omasid kaalu ja mõtet - on sõjatrauma. Ja kui selleks, et rääkida nendest tähtsatest asjadest, on tal vaja lõputuid süžeepöördeid ja stiililisi stampe - no mis siis ikka, parem nii, kui üldse mitte kuidagi.
Mu meelest oli see raske raamat ja üldse mitte minu tassike (musta!) teed.
**
Linda Järve on kirjutanud hoopis teistsuguse aga väga hea arvustuse sellele raamatule.
**
Ja kui juba, siis korra veel hobustest: ma ei armasta loomi. "Awww" reaktsioon tekib mul ainult oma kassi peale - ma olen selle peale palju mõelnud, sest tekib ja see üllatab ja jõudnud järeldusele, et tekib põhjusel, et "oma" mitte põhjusel, et "kass". Mis aga ei tähenda, et ma kaastundetu olen. Need on kaks täiesti erinevat asja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar