Ja filmist.
As long as you can still grab a breath, you fight.
Süžee on primitiivne, mahub mõnesse ritta.
Aasta 1823. 20 aastat peale seda, kui Napoleon I müüs kolmandiku Põhja-Ameerika mandrist (Louisiana ajalooline piirkond) 80 miljoni frangi eest USA-le.
Jäises metsas jahil olev salk kirjeldamatult ebahügieenilisi ja uskumatult karvaseid ameeriklasi kohtuvad salga põliselanikega, mille tulemusel suur osa sissesõitnutest jääb ilma oma skalpidest, ülejäänutel õnnestub nii enda kui kütitud loomade nahad vedada enam vähem kasutamiskõlbulikena paati ning põgeneda sündmuskohalt. Järgmisel päeval otsustab põgenejate parim jäljekütt ja mountain man Hugh Glass, et mööda maad liikuda on ohutum ning mehed maabuvad. Otsus oligi ehk õige, kuid ainult mitte Glassi jaoks. Juba järgmisel hommikul, olles suhelnud poegi kaitsva emakaruga, muutub küttidele teed näitav täht kiviks nende kaelas. Salk liigub edasi jättes Glassi karu poolt vormituks lihakäntsakaks näritud keha juurde Glassi poja ning kaks jahimeest - et kui Glassi hing sellest, mis karu välja sülitas, lõpuks väljapääsu leiab, matta maised jäänused au ja kombe kohaselt. Ainult, et ühel jahimehel kahest olid hoopis teised plaanid.
Olles tapnud Glassi poja ning petnud oma paarimeest, viskab kurikael hinge vaakuva Glassi hauda ning lahkub, enda meelest siis helgesse tuleviku. Nagu kõik juba filmi nimest järeldasid, teooria ja praktika lähevad siinkohal lahku. Mountain man võidab vikatimehe, indiaanlased, karmid ilmastikuolud ja igasuguse loogika ning vähe sellest, et kurikael helgesse tuleviku ei jõua, ei jõua ta üldse kuhugi.
Brutaalne ja siiras film ellujäämisest ja kättemaksuihast, kohanemisest, üksindusest, meeleheitest ja usust. Iñárritu näitab looduse tõelist, algupärast jõhkrust, mis kõnetab pigem instinkte kui kogemusi - viimaseid enamikul vaatajatest lihtsalt ei ole.
Äärmiselt õnnestunud võitlusstseenid: keegi ei haara vastasest kinni ega kukerpallita temaga hanges jagades aegajalt hoope rusikaga. Siin lendavad nooled pähe või labajalga, kõrvad hammustatakse peast, nuga lüüakse põlveõnnlasse, löögid esimesel võimalusel olgu siis jalaga tagumiku või kirvega kätte. Inimesed muutuvad loomadeks, hammustavad või küünistavad ükskõik millest või kuhu, peaasi vigastada, ei mingeid reegleid, ainult instinktid ja soov jääda ellu. Need ei ole kaklused, need on võitlused elu ja surma peale.
Operaator Lubezki töö on imeline. Võitluskaadrid on pikad ja väga realistlikud, kaameramees hüpleb indiaanlaste vahel, venitab silmad mändide tippu külma päikeseni, tekib tunne, et oled pildi sees, hingad filmiga ühes rütmis. Ülisuured lähiplaanid, kedagi ei jäeta kõrvale, mitmel korral vaatab Glass otse silma sisse ja küsib: "Mida sina minu asemel teeksid? Elad kaasa või mõistad hukka?"
Monumentaalne loodus, loomulik valgus, piisad kaamera objektiivil. Taevas ja näod! Näod, mis üksi pilguga ütlevad rohkem kui mõni teine rääkides tunde. Unenäolised flashbackid. Selgelt andekalt oksendav taimetoitlasest DiCaprio söömas toorest maksa või magades värskes hobuse korjuses.
Ja kui Lubezki valitseb vaataja sisikonda, hõivab Iñárritu mõistuse: väike filosoofia kodune töö: põtrade laskmine puunotist või tantsisklevad piisonid või iidne jumalakoda. Kaugelt mitte ilmselged otsused ja rasked moraalsed dilemmad. Ja lihtsast loost saabki vaata et filosoofiline traktaat elu mõttest ja tahtest ja...
DiCaprio ja Hardy pilgud + Iñárritu realism ja sõnatu proosa + Lubezki sümbolism ja poeesia =
film, mis rebib naha ja murrab luud, viskas sind alla kaljudelt.
Uhh kui hästi kirjeldatud. Mulle ka film meeldis, aga seda niimoodi sõnadesse panna ma ei oska.
VastaKustuta