Sarah Winman "Imeliste sündmuste aasta"

- Tead, mis ma sulle ütlen? - võtab Marvellous jutu kokku. - Mind on tõesti hoitud.
- Kas sa pead silmas Jumalat? - küsib Drake.
- Jumalat? Üldse mitte, Drake. Ma pean silmas armastust. Ei maksa neid kahte omavahel segi ajada. Armastus on ainuke, millesse tasub uskuda... No tegelikult on veel kuu... Miski muutumatu, mis mõjutab sinu elu, kui sa ise seda ei suuda.

(ma mälu järgi, vabandust, raamatu andsin juba ära)

Sarah Winmani "Imeliste sündmuste aasta" on imeline hümn väikestele rõõmudele, argimaagiale ja inimlikule soojusele. Kui mitte päris rõõmust, siis leppimisest sellega, mis on, ettemääratusest, saatuseköitest ja... andestusest. Armastusest kindlasti. Veest ja lugude tervendavast jõust.

 

Üksildane sadama kai, kaldal seisev mustlasvanker, iidvana naine Marvellous, kes armastab punaseid huulepulki ja laukaploomidžinni, näki tütar, ravitseja ja teadjanaine, kes näeb võõraid unenägusid ja oskab püüda kuulujutte, tema elu kolm armastust ja kohtumine sõjas ellu jäänud, kuid oma armastatu kaotanud noormehega, kes kannab piiraadinime Francis Drake, inimsaatuste keerulised põimikud, tinglik kahekümnenda sajandi ellu tungiv müstika ja... tõenäoliselt peaks selles lõigus mõni punkt ka olema, kuid ma ei leia õiget kohta.

Noor mees ja vana naine täidavad isiklike lugude lünki kuulates teineteise jutustusi. Drake saab teada oma isast ja usust, Marvellous - oma emast ja armastatust.

Autori keel on puhas nauding, sillerdav ja natuke hull, kuid väga terav ja täpne. Kaks süžeeliini põimuvad kokku, tekst voolab nagu jõgi, happy end uinutab nagu tasakesi loksuv meri. Veega seotud metafoorid on ütlemata kohased - see lugu on tehtud merekarpidest ja vetikatest, tõusust ja mõõnast, iidsest oskusest püüda kala, korjata taimi ja küpsetada lõhnavat leiba.

 

Raamatu lõpu poole saab selgeks, et kõik see arhailine müstika on tegelikult üsna maine ja olulised asjas siin ilmas on universaalsed: soov omada juuri, soojuse- ja armastuseiha. Võimalus olla see, kes sa oled ja olla sellena armastatud. Võimalus rääkida oma lugusid kuuljatele kõrvadele ja et igaühel oleks vähemalt üks koht, kus ta on oodatud ja tema üle rõõmustatakse.
Vist. See raamat on väga kerge lugeda, kuid mõtestada saab väga mitmeti, igaüks oma künka otsast...