Natuke läks lappama

Ma siin vahepeal kahtlustasin, et olen kuidagi rumalaks jäänud. Vaatasin ära Iñárritu "Surmatriloogia" ja see oli nagu töö. Mingi blogipostituse ajel otsisin välja Masingu "Pessimismi põhjenduse" ja kui juba, siis hakkasin (üle) lugema ja ei köitnud absoluutselt. Leidsin lõngakastist (?!) vana IPodi, rõõmustasin, vaatasin, et muu hulgas on peal Joyce`i "Ulysses", olen seda kunagi lugenud, kuid peale ei mäleta kelle sulest "Vikerkaares" ilmunud katkendit ja selgitust, kavatsesin kindlalt üle lugeda. Või kuulata, vahet ei ole. Läksin aeda tööd tegema ja kuulama ja see tundus nii raske, nii töö kui raamat, et loobusin, pakkisin lapse ja asjad ja nagu juba ütlesin. Spaa oli kontimööda, hakkasin kahtlustama, et ma äkki vale suuna valinud, äkki ma olen hingelt hoopis ilublogija. Proovisin mõtet selga, visualiseerisin kujutlusi - mina roosas huulepulgas ja siis kirsipunases ja siis meenus mulle kellegi blogipost, kus tüdruk näitas oma ilu, neid, noh, tooteid ja tal oli neid umbes banaanikastitäis. Ma ei tea, kuidas kellelegi, aga ma vaatasin peeglist oma nägu, normaalmõõtmetes nägu, eksole ja imestasin, miks ma siiani olen arvanud, et fantaasiat mul justkui jagub. Kuhu, tekkis küsimus, kuhu see kõik mahtuma peab ja mitmes kihis täpselt ja üldse,  kui mulle meeldiksid keerulised asjad, oleksin südamekirurgiks õppinud nt. Nii et otsustasin siiski lihtsalt välja magada.

Tegelikult tahtsin ühest raamatust, aga võtan nüüd puhta lehe.