teisipäev, 1. august 2017

Siis kui hääli ei ole, öös


Öö on vaikne.

Suveöö vaikus on suur, tihe ja lõhnav. Kõikjal - põllul, metsas, võssa kasvanud tiigi kaldal ja aias, võrkkiiges. Vajub peale nagu vana vatitekk. Sügisene vaikus, eriti see, mis juhtub enne esimest lund on õhuke, läbipaistev nagu ämblikuvõrk ja väga arg. Teda võib ehmatada nii koera haukumine kui pilvede taha varjunud lennuki hääl. Märgata võib  niidetud aasal, lipsamas kaasikusse või männimetsa, ronimas kõige sügavamasse orgu, mähkununa augulistesse uduribadesse ja kükitab siis seal võpatades iga langenud lehe sahinast või pesa ehitavate siilide turtsumisest.

(Hiljem sukeldub lennuk pilve seest välja päris maapinna lähedal - pisike ja igerik, ühemootoriline, tiivad vaid veidi suuremad kui varblasel, šassii nagu nukuvankril, kabiin kui kuldnokapesa - kuidas lendur sinna küll mahub?  Ja mis seal lõpuks karta on?)

Sügisest vaikusest on kartlikum ja kaitsetum üksnes talvine - piisab vaid varesel kraaksatada ja ta pudeneb miljoniks peenikeseks helkivaks killuks. Kevadöine aga ei karda mitte midagi - ei sääsepirinat, mesilase suminat, oja vulinat ega ööbiku lõõritamist.

:)

2 kommentaari: