laupäev, 2. september 2017

"Iiveldus" Jean-Paul Sartre



Ma ei tahtnud seda teksti kirjutada. Sest igasugune tegevus loob eksistentsi, see aga ümbritseb meid niigi kõikjal. Mina olen. Arvuti on. Tekst, mida sa loed, on.
 Mis tähendab olema? Ma mõtlen, järelikult ma olen.
Aga kui lõpetada mõtlemine, mis saab siis olemisest? 

Antoine Roquentin ei ole koormatud üldlevinud argimuredega, ta on rantjee, tööl ei käi, on üksik ja kinni oma läbielamistes, vaevates end lõputute mõtiskluste ja (enese)vaatlustega. Kõik tema nädalapäevad on ühesugused, ilmetud, hallid.

„Tuesday:

            Nothing. Existed.“

Antoine`l oli kunagi tüdruk nimega Anna ja mõnikord ta suhteb Iseõppijaga. Ta kirjutab raamatut, kuid suurema entusiasmita. Ja lisaks tunneb iiveldust. Kõikide nähtuste ja asjade peale.

„So this is Nausea: this blinding evidence? I have scratched my head over it! I´ve written about it. Now I know: I exist – the world exists – and I know that the world exists. That´s all. It makes no difference to me. It`s  strange that every thing makes so little difference to me: it frightens me. Ever since the day I wanted to play ducks and drakes. I was going to throw that pebble, I looked at it and then it all began: I felt that existed. Then after that there were ohter Nauseas; from time to time objects start existing in your hand. „

Puud on, sest nad ei sa mitte-olla, nad ei saa ise oma olemise protsessi katkestada. Erinevalt inimesest. Roquentin veeretab enesetapumõtteid, kuid on oma apaatias selleks võimetu. Teeb hoopis avastuse, et olemisel ei ole mälu. Kõik lihtsalt on, siin ja praegu. Miks ta on võimeline olema, miks mitte „mitte-olema“? Sest ümbritsev on. Ta ei suuda lõpetada mõtlemist. 

 „I jump up: it would be much better if I could only stop thinking. Thoughts are the dullest things. Duller than flesh. They stretch out and there`s no end to them and they leave a funny taste in the mouth.“

Elades väljaspool sotsiaalseid sidemeid ja moraalseid kohustusi, olles teel absoluutse üksinduse ja vabaduse poole, on  Roquentin eksistentsialismi tüüpiline esindaja.  Ta kuulutab vabadust ühiskonnast, vabadust teha valikuid ja vastutada nende eest, seejuures tajub ta vastutust väljaspool sotsiaalset olulisust. 
Üleilmse kirjanduse kõige üleliignsem tegelane Antoine Roquentin on oma  maailmanägemuse või - pildiga justkui prooviversioon Camuse „võõrast“, mis/kes mulle nt, meeldis hoopis paremini.

Sartre'i kiituseks tahan öelda, et üks selle raamatu suur pluss ja üllatus on see, et lõpuks tegelane siiski leiab väljapääsu oma olukorrast. No nimetage mulle veel mõni filosoofiline romaan, mis lõpeb sellega, et tegelane leiab väljapääsu (ma olen kuulnud arvamusi, et väljapääs on illusoorne, kuid see mu meelest on rohkem maitse küsimus)! Maani kummardan autori ees selle eest, et olles tõstatanud mitmeid küsimusi, saab kõige olulisem neist lõpuks peategelase suu läbi ka autoripoolse vastuse.

Ja siis veel seda, et sa ju tead, et Sartre on vist siiani ainuke kirjanik, kes keeldus Nobeli kirjanduspreemiast. Tegu pälvis tohutult tähelepanu, misjärel kirjanik Sartre sai veel palju kuulsamaks kui eelnevalt oli. Nobeli kirjanduspreemia ei tähenda seda, et kirjaniku kõik raamatud on imetlust väärt. „Iiveldust“ peetakse Sartre loomingu eredaimaks näiteks, kuid Nobeli kirjanduspreemiat ei saanud Sartre „Iivelduse“ eest vaid selle eest, mis tegi peale „Iiveldust“. Selle põhjal, mida mina kirjaniku kohta lugenud olen, julgen oletada, et peale Teist maailmasõda kirjanik seda raamatud enam kirjutanud ei oleks või oleks see siis hoopis teine.

Ehk siis, et… soovitan lugeda neil, kellele meeldib lugeda päevikuid või tekste, mis on stiililt puhtalt teadvuse vool, kontrollimatu, ajust otse sõrmedesse. Ei teagi keda näiteks tuua – Henry Miller, Julio Cortázar, Hermann Hesse ja mõnes mõttes isegi Vonnegutki.

3 kommentaari:

  1. oh, mul tekitas selle raamatu lugemine samu mõtteid ja äratundmist. see lõpp oli ikka väga ootamatu. mis pani mind mõtlema selle üle, et vabadus on ikkagi tunnetatud vabadus ning kui mingeid piire pole, siis inimene mandub. vegetatiivne seisund võib olla tõeliselt ruineeriv. omal ajal V.Hugod lugedes jõudsin samale järeldusele.

    Häid edasisi lugemiselamusi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. hunnik kirjavigu. vabandust. st vabadus on ikka tunnetatud paratamatus. mõtterongid on kuskil omadel radadel ja koostöö näppudega on ajaviiteline:)

      Kustuta
  2. Oi, ära vabanda. Ma ise kirjutasin Nobeli kolmes kohas kahe o-ga ja parandasin alles siis kui postitust oli juba klikitud 112 korda. Juhtub. Aitäh kommentaari eest.

    VastaKustuta